Toma Istomina on Kyiv Independenti peatoimetaja asetäitja, nüüdseks üle 600 päeva ka sõjareporter. Sõjaajakirjandus ei olnud algselt tema suund, kuid Venemaa sissetung Ukrainasse ei jätnud muud valikut. Istomina jagab, kuidas on olla ajakirjanik ajal, mil kodumaa võitleb ellujäämise nimel agressorriigiga.

Kyiv Independent on sõjaaja väljaanne. 2021. aasta novembris vallandas Kyiv Post, mis on siiani tegutsev Ukraina ingliskeelne päevaleht, üle 30 ajakirjaniku, sealhulgas Istomina. Väljaanne lõpetas pärast 26 aastat ajutiselt avaldamise, kui omanik toimetuse sisulisse töösse sekkus. Vaatamata teistele pakkumistele otsustas punt vallandatud ajakirjanikke luua oma väljaande, Kyiv Independenti, mis on iseseisev ja sõltumatu ning vahendab inglise keeles teavet Ukrainast välismaale.

Toona oli juba teada, et Venemaa koondab vägesid Ukraina piiri äärde. Istomina nendib, et nad tundsid kolleegidega sisimas, et Vene väed ei pöördu tagasi ning midagi suuremat ja jõhkramat on taas tulekul. 24. veebruari varahommikul osutusid kahtlused tõeks.

Istominast ja tema kolleegidest said Kyiv Independenti alguskuudel sõjaajakirjanikud. Neil ei jäänud muud üle. “Enne seda oli meil kõigil oma valdkond: kultuur, majandus, poliitika, välismaailm ja muud, kuid siis muutus pea kogu meie kajastus sõjateemaliseks, sest see oli kõige olulisem,” räägib ta. 

Toma Istomina sõnul peavad nad eriti ettevaatlikud olema, näiteks ei avalda toimetus oma täpset aadressi. Foto: Andrea Muru

Kuid sõda keerab pea peale kogu elu. Ka Kyiv Independent on sõja mõjudest rääkinud eri nurkade alt: röövitud Ukraina lastest, okupeeritud alade elanikest, riigi ajaloost ja kultuurist ning paljust muust. “Iga päev toob kaasa traagika, kuid ajakirjanikuna ei ole võimalust selga keerata ja õõvastava pildi või video vaatamisest hoiduda,” sõnab Istomina. “Seda tuleb kajastamiseks teha.”

Rusuv vaimne koorem

Kyiv Independent tahab muidugi Ukraina võitu. Sõja alguses hoidusid nad sõjaväe ja riigivõimu kritiseerimisest, kuid enam mitte. Kui on põhjust, siis kritiseerivad. Istomina sõnul tõstab see usaldusväärsust lugejate seas. Objektiivne kajastus nõuab vaimset pingutust, võttes eriti arvesse tõika, et kriitikanooli suunatakse nende inimeste pihta, kes kaitsevad riiki ja inimesi oma elu hinnaga.

“Enamasti kajastavad ajakirjanikud sõda välis-, mitte koduriigis. Meil nii ei ole. Me kajastame oma riigi sõda,” tõdeb Istomina. See tähendab meeletut vaimset pingutust ja valmisolekut ka hilistel öötundidel. “Meie ajakirjanikud kirjutavad lugusid okupeeritud aladest, kus on nende pereliikmed. Mina tegin uudiseid sellest, kuidas mu kodulinna rünnati, kui see oli veel sõja alguses okupeeritud, teades, et mu pere on seal.” 

Kuni vaenlane ei puhka, ei puhka ka Kyiv Independenti toimetus. “Enam kui pooleteise aasta jooksul olen ma saanud puhata ühe nädala,” räägib Istomina. “Ma töötan tihti ka nädalavahetustel. Mul ei ole kindlat tööaega, olen kättesaadav varahommikust hilisõhtuni.” 

Isegi kui võtta vaba päev, hiilib tema sõnul ligi süütunne – teised ju töötavad ja postkast on umbes. Äsja võtsid nad toimetusega aja maha ja läksid koos kolmeks päevaks Karpaatidesse matkama. “See aitas palju! Kui ümbritsev keskkond on rahulik, sunnib see ennastki rahunema. Me olime kõik koos, keegi ei tundnud end süüdi.”

“Iga lugu, mis puudutab inimkannatanuid ja hukkunuid, puudutab meid,” nendib Istomina. Ja selliseid lugusid sõjaajal jagub. Foto: Andrea Muru

Süü- ja lootusetuse tunne käib Istomina sõnutsi lainetena. Kõik Kyiv Independenti ajakirjanikud saavad soovi korral tasuta psühholoogilist abi. Istomina seda võimalust aga kasutanud ei ole. Ta tõdeb, et on küll olnud hetki, mil tagantjärele vaadates oleks abi olnud vaja, ent ta oli sel hetkel liiga mustas augus. “Mul ei olnud toona piisavalt energiat, aega ega võimekust, et aeg kirja panna. Ma tundsin, et kodulehe avamine, psühholoogi valimine ja aja kinni panemine on ületamatult raske. Ma mõtlesin, et oleksin [psühholoogi juures käies] kaotanud tunni oma päevast.” 

Seejärel saavad mahukad ajakirjanduslikud lood valmis, jälgijad jagavad toetavat tagasisidet ja enesetunne paraneb. Praegu tunneb Istomina, et ei vaja psühholoogi abi. Tema kolleegid aga kasutavad võimalust ja on ka tuge saanud. Lisaks on toimetust koolitatud, kuidas enese eest sõjaajal hoolitseda.

Elu hinnaga ettevaatlikkus

Peale vaimse ettevalmistuse on Kyiv Independenti ajakirjanikud saanud ka füüsilise ettevalmistuse. Näiteks on neid õpetatud esmaabi andma, kohapeal riske hindama ja kiirelt otsuseid langetama ning miine märkama ja neist hoiduma. Miinioht on Ukrainas suur. Istomina kolleeg käis hiljuti Kagu-Ukrainas rindejoone lähedal külas, kus pole eluvaimust enam jälgegi, sest ala on täielikult mineeritud. Navigeerida aitavad kohalikud ja vahel ka sõjaväelased, kes reportereid saadavad.

Istomina ise põllul lugusid jahtimas ei käi, sest töötab toimetajana, kuid kolleegidele on selline väljaõpe vajalik. “Mina ei lase ajakirjanikel välja minna seni, kuni õhuhäire on läbi või kuni seirerühm on teatanud, et oht on möödas. Ma ei taha seda lugu, kui see nõuab mu kolleegi elu.”

Kyiv Independent võitleb väsimatult ajakirjandustandril – dokumenteerib sõjakuritegusid, jagab ukrainlaste läbielatut ja hoiab sõda välismaailma uudisvoos. See on pidev ja kurnav võitlus, mis jätab aastateks sügava jälje. “Me peame rahvusena pärast sõja lõppu seedima kõike seda, mis meiega on juhtunud,” sõnab Istomina. “Ma ei usu, et oleme seda seni teinud. Peame kuidagi tegema rahu jõhkrusega, mis meiega on juhtunud, ja edasi liikuma riigina, mis on läbi elanud midagi väga kohutavat.”

*

Kyiv Independenti saab lugeda kodulehelt ja jälgida kõikidel suurematel sotsiaalmeediaplatvormidel. Kodulehelt leiab ka info, kuidas soovi ja võimaluse korral neid toetada.