Üheksakümnendatel ja nullindatel sündinud noortest mäletavad enamik kindlasti legendaarset multifilmisarja „Tom ja Jerry“. Meie lapsepõlves sai seda vaadatud nii VHS-idelt kui ka DVD-delt. Kellel oli kodus satelliit-televisioon, nägi multifilmi sealtki. Nüüd tekitab see vana hea multifilm nii nostalgiat, kuid ka vastakaid arvamusi.

Selleks, et selgitada välja, kuidas „Tomi ja Jerry“ multifilmiga tuttavad inimesed tänasel päeval sellesse suhtuvad, viisin Facebookis läbi mini-uurimuse, millele vastas 48 inimest. Neist kolmveerand olid naised ja veerand mehed. Vastajad kuulusid erinevatesse vanuserühmadesse: kõige rohkem oli 21–25-aastaseid, kellele järgnesid võrdselt kuni 20-aastased ja 26–30-aastased. Üksikuid vastajaid oli ka vanemates vanuserühmades kuni 60+ eluaastani välja.

Viimasel ajal on seda 83-aastast multifilmi vaadanud pigem vähesed – vaid 8% vastajatest tegid seda sellel aastal. Eelmisel aastal vaatas multikat aga ligi veerand vastajatest, viis aastat tagasi kümnendik vastajatest ja 10 aastat tagasi kolmandik vastajatest. Teiste kokkupuuted selle multifilmiga jäävad veel kaugematesse aegadesse, kuid osa mainis ka, et on üksikuid lõike näinud näiteks internetist või pubis telerist.

Palju vägivalda

Multifilm „Tom ja Jerry“ paistab silma oma vägivaldsete stseenidega – alailma saab keegi panniga pähe. Samuti löövad kass Tom ja hiir Jerry üksteist haamriga, tulistavad rakettidega või loobivad pommidega. Tom ajab Jerryt kirvega taga, sihib püssiga, seab üles hiirelõkse ning üritab Jerryt mürgitada. Hiir on küll väiksem, kuid üsna võrdne vastane, kes pistab Tomi saba küll ruloo vahele, küll vahvlimasinasse, küll lõikab sellel jupi otsast ära. Samuti raiub ühes osas Tomi pooleks, jätab tema pea või sõrmed ukse ja akna vahele, sulgeb ta külmkappi, annab elektrilöögi, lööb piitsa või nuiaga, kukutab midagi rasket talle pähe, seob ta raketi külge… Nimekiri vahenditest, millega Tom ja Jerry üksteise vastu võitlevad, on lõputu. 

Siiski pole üheski stseenis näha verd ega muud häirivat, mis päriselus vägivallale viitaks. Tom ja Jerry on väga vintsked sellid ja kui nad ka jäävad millegi alla, kuhugi kinni või saavad millegagi pihta, deformeeruvad nende kehad ajutiselt. Kui Tom jookseb läbi radiaatorivõre, on ta pärast radiaatorikujuline, või kui ta saab triikrauaga pähe, on tema nägu lapik ja triikrauakujuline. Nad taastuvad aga alati üliruttu ja jooksevad edasi.

Kui mõelda, miks loodi lastele nii vägivaldne multifilm, siis vastus on, et ega see ei olegi lastele. Animaator ja karikaturist William Hanna ning tema kolleeg Joseph Barbera lõid filmi 1940. aastal täiskasvanutele. Filmi kassist ja hiirest näidati kinodes vaatajate lõbustamiseks enne põhifilme. Kino oli siis täiskasvanute koht ja multifilm ei tähendanud seda, et see oleks mõeldud lastele. Aastatel 1940–1958 lõid esialgsed filmitegijad 114 Tomi ja Jerry osa, millest mitmed pälvisid ka mainekaid filmiauhindu. Ka 21. sajandil on sarjale uusi osasid loodud, kuid neid ei maksa varasematega võrrelda – need on hoopis teine tera, nagu on juhtunud paljude multikatega, mida taastoodeti teiste inimeste poolt teisel ajal. Uutes osades on uus animatsioon, mis on loodud arvutiga, taustaks mängib kaasaaegne muusika, Tom ja Jerry tegutsevad tänapäeva maailmas ehk stsenaariumid on tänapäevased, samuti ei puudu osadest huumor. Ka nende käitumine on veidi erinev varasemast: näiteks on Tom muutunud veidi nutikamaks ja Jerry on iseseisevam.

Tänapäeva lastele sobiv või mitte

On erinevaid arvamusi, kas multifilm „Tom ja Jerry“ sobib vaatamiseks ka tänapäeva lastele või mitte. Eriti tekitab küsimusi eelpool mainitud vägivaldsus. Siiski arvas vaid viiendik miniuurimuse vastajatest, et film on liiga vägivaldne. Pea sama paljud väljendasid aga kindlalt, et vägivald pole selle filmi puhul probleem. Seda, et Tom ja Jerry võiksid anda lastele negatiivset eeskuju, arvas veerand vastajatest. Kolmandik oli veendunud, et see multifilm vajaks vanemlikku selgitust. Sama palju inimesi arvas ka, et multifilm sobis omasse aega, kuid tänapäeva enam mitte nii hästi. Eeskujule mõeldes tõi üks vastaja välja, et tahtis lapsena Tomi järgi ka ise inimesi haamriga lüüa. Üks inimene aga peab multikat nüüd vägivaldseks, kuid lapsena see teda ei häirinud. 

Seega näitab küsitlus, et ilmselt oleks targem vanematel, kes lastele „Tomi ja Jerry“ multikat näitavad, ka selle sisu oma lastele selgitada, sest siis on vähem ohtu negatiivseks eeskujuks. Samas ei saa jätta mainimata, et üle poole vastajatest arvas, et vaatajad saavad aru, et tegu on väljamõeldisega ja sealsed tegevused pole mõeldud järeletegemiseks.

Klassikaline muusika

„Tomi ja Jerry“ multifilmisarjas üldiselt ei räägita, kuid emotsioone ja tegevusi annab efektselt edasi muusika. Muusikajuht Scott Bradley lõi filmi jaoks keeruka muusikapartii, mis ühendas džässi, klassikalise ja popmuusika elemente. Ta kasutas sageli ka tolleaegseid poplaule ja lugusid teistest filmidest. Ilus pole aga mitte ainult muusika, vaid ka multikas ise on kenasti joonistatud, nagu tõid välja mitu küsitlusele vastajat.

Mitu inimest mainis küsimustikus, et tänu „Tomi ja Jerry“ multifilmile puutusid nad ilmselt esimest korda kokku klassikalise muusikaga. Ühes osas laulab Tom suurel laval aariat ooperist „Figaro pulm“, teises laulab paadis „Santa Luciat“, kolmandas mängib suurel laval klaveril Ferenc Liszti teost „Ungari rapsoodia nr 2“, neljandas aga õpib kuue lühikese tunniga mängima Johann Straussi valssi „Ilusal sinisel Doonaul“. Viimane on eriti lõbus, sest Tom hoiabki käes sellist noodipaberit, mis peaks õpetama kuue tunniga, kuidas mängida Straussi valssi. Igas tunnis õpib ta mängima ühe või kaks nooti. Kui Tom on need ära õppinud, oskabki ta kohe kahe käega kogu lugu mängida. Tom esineb muusikuna tegelikult veel rohkemates multifilmisarja osades ja nüüd leiab YouTube’ist videoid, kus inimesed multika katkendite põhjal sama muusikat järgi mängivad.

Mitte ainult vaenlased

Kuigi Tom ja Jerry ajasid üksteist pidevalt taga, ei soovinud kumbki teise surma. Ühes osas näiteks viskab Tom Jerry lumehange, kuid varsti hakkab ta südant valutama ning otsib Jerry lumest üles ja soojendab teda kamina kohal. Ka Jerry sulatas Tomi ahjus üles, kui ta oli külmkapis jäässe külmunud. Jerry päästis Tomi ka uppumise käest. Mõnes osas saavad nad koguni sõpradeks ja teevad mõne ühise eesmärgi nimel koostööd. Kui Tom õpib klaverit mängima ja Jerry selle saatel tantsib, hakkavad nad ühiselt esinemas käima. Ühes osas on aga sõpruskond veel laiem, sest nendega liitub ka koer. Kahjuks lähevad kolm sõpra ühe lihatüki jagamise pärast hiljem uuesti riidu.

Lihtsad tõed

„Tomi ja Jerry“ multikas on väärt vaatamist kasvõi oma lihtsate õpetlike tõdede pärast. Miniuurimuse küsimustikule vastajad tõid välja näiteks selle, et ära näpi hiirelõksu, muidu võid haiget saada. Samuti hoia eemale kurjast koerast – ta võib hammustada. Või kui teed halba, siis saad sama vastu. Kui sa pole aga suur ja tugev, saad ometi olla kaval. Reha peale pole ka tark astuda. Kui palju me ka käkki keerame, tuleb ikka andestada. Alati ei vea elus. Aga ka kõige suuremad vihavaenlased võivad õppida läbi saama. Lõpuks elame kõik üheskoos ja vaenu pidamine ei ole jätkusuutlik.

Fun fact’id:

• „Tomi ja Jerry“ esimene osa on „Puss Gets the Boot“, mis loodi 1940. aastal.
• Esimestes „Tomi ja Jerry“ osades olid nende nimed hoopis Jasper ja Jinx.
• Esimestes osades käitub Tom rohkem nagu päris kass: käib neljal jalal ja ütleb „mjäu“, Jerry aga piiksub.
• Tomi omaniku nägu näeb multifilmisarjas vaid ühel korral.
• Autorid William Hanna ja Joseph Barbera teenisid „Tomi ja Jerry” multifilmide eest kokku seitse Oscarit.