Viienda märtsi õhtul oli ühiskonna terav kullipilk suunatud kahe vastanduva erakonna, Reformierakonna ja EKRE peale, ning kuigi rahvas ja ajakirjandus kõneles, kuidas valimisheitlus toimub seekord suuresti nende kahe partei vahel ning madina vili määrab järgneval neljal aastal kodumaa kurssi, unustati silmad ja kõrvad suunata kirdesse – sinna, kus asub suurel hulgal vastanduvaid kodanikke tulevasele tõenäolisele valitsuskoalitsioonile.

Ilmselt tuli paljudele üllatusena tõsiasi, et kui valimisvõidu pälvis Ida-Virumaal küll Keskerakond, siis tõelise triumfi teenisid hoopis üksikkandidaat ja erakond, mida on tituleeritud Kremli hääletoruks. Nii Mihhail Stalnuhhin kui ka Eestimaa Ühendatud Vasakpartei (EÜVP) on ennegi olnud protestimeelsed Vabariigi otsuste suhtes võõranduda ja kaugeneda meie idanaabrist näiteks nõukogudeaegseid mälestisi eemaldades. Aga miks me alles nüüd imestame? Ehk oleme olnud liialt sinisilmsed ja püüdnud probleemide otsa koperdades silmi kinni pigistada, lootes, et küll tuleb päev, mil olukord iseenesest paraneb?

Kremli-meelne infoväli ja poliitikast võõrandumine

Pärast valimistulemuste avalikustamist tõdesid ilmselt nii rahvaesindajad kui ka kodanikud, et meie idamaakond tuleks tõepoolest luubi alla asetada ja uurida, milliste protsesside ja tagajärgede tulemusel hääled just nendele protestikandidaatidele anti. EÜVP sai valimistel üle kahe protsendi valijate häältest, mis tähendab, et hakkab aastas saama riigilt toetust 30 000 eurot. Kuigi riigipoolne rahastus erakondadele on oluline (on tõestatud, et see vähendab oluliselt korruptsiooni), siis kas ei tundu moraalselt vale rahastada erakonda, mis väljendab selgelt venemeelseid jutupunkte? Ja mis veelgi olulisem: kas EÜVP, kelle toetus paljudele üllatusena üle 14 tuhande küündis, tõi valimislubaduste ja -programmiga välja ideid, kuidas kodanike heaolu ja üldist elukorraldust nii Eestis kui ka Ida-Virumaal paremaks teha? Tuleb tõdeda, et mitte.

Protestikanditaatidel oli selge eesmärk vastanduda praegusele poliitikale, pakkudes alternatiive just programmiliste seisukohtadega, näiteks lubas Vasakpartei väljuda energiabörsilt, jääda kõikide ja kõige, k.a Venemaa ja Ukraina vahelise sõja suhtes neutraalseks riigiks, ning vähendada märgatavalt meie kaitsekulutusi. Nende lubaduste elluviimine ohustaks oluliselt meie vabadust, julgeolekut ja demokraatiat, kuid sellegipoolest toetas mõttepunkte üpris suur hulk valijaskonda. Mitte küll kriitiline osa, kuid nad on olemas ning nendega tuleb tegeleda.

Rohkem rõhku eel- ja ennetustööle

Karu on talveunest ärganud ja hakanud aktiivselt käpaga piire kompama ning jõe taga möirgama, mida kahjuks osa kirdemaalastest on kuulama ja mõni ka uskuma jäänud. Kuigi oleme oluliselt piiranud Kremli-meelse infovälja laienemist kodumaale, tuleb tõdeda, et inimesed on leidlikud ja soovi korral leitakse lahendusi, kuidas meile vastanduvat meediat tarbida. Nagu selgus riigikantselei poolt tellitud uuringust, siis 11 protsenti muust rahvusest Eesti elanikest valis üheks olulisemaks kanaliks Vene telekanali ning kuigi osad telekanalid on nähtavad ka satelliidi ja antenni kaudu, siis peamiseks allikaks on siiski internet. Kas jätkuv Vene meedia kättesaadavus ja tarbimine on meid mõjutanud?

Valimistulemused näitasid, et on küll. Kui üheks põhjuseks saab pidada venemeelse meedia tarbimist, siis tuleb võrrandisse lisada ka võõrandumise praegusele poliitikale, mis võttis neilt näiteks tanki – nähes, milline püha plats küünalde ja lilledega on sinna asukohale loodud, selgub, et eemaldusaktsioon on läinud osale südamesse. Mõlema liidetava tulemusel on meil tekkinud hulk protestimeelseid inimesi, kelle väärtusruum ja -ideaalid ei ole sarnased meie omadega.

Nüüd tuleb uutel riigiesindajatel suunata fookus idapiiri äärde – sinna, kus enim vastandutakse. On loomulik, et ühiskonnas on alati hulk inimesi, kes on valitseva võimu ja selle otsuste suhtes pidevalt vastumeelsed, kuid sellegipoolest peame üritama neid tuua „õigele poole rindejoont” ning tegema pidevat ennetustööd, et meile sobimatu ja ohtliku vaate esindajaid juurde ei tekiks. Toompeal tuleb järgnevatel aastatel rohkem kui varem näoga Ida-Virumaa poole olla ning aktiivselt kuulata, konsulteerida ja pidada tõhusat kommunikatsiooni kohalike elanikega. Kindlasti on meil kodanikke, kelle seisukohti on väga keeruline või lausa võimatu muuta, kuid sellegipoolest tuleb usaldamatust võimu suhtes parandada ning lahenduse peab välja töötama juba uus riigikogu koosseis ja valitsus.

Esiteks tuleks hakata mõtlema veelgi laiemate investeeringute peale Ida-Virumaal, et parandada sealset elukeskkonda. Kui praegu on energiakriisi mõjul põlevkivitööstuse majandustulemused head, siis see ei ole püsiv ega pikaaegne lahendus, sest kliimapöördega loobutakse põlevkivist toodetava energia kasutamisest varem või hiljem. Samuti on üheks proovikiviks eestikeelsele haridusele üleminek, millega Ida-Virumaa järgnevatel aastatel kokku puutub, ning selles tuleb riigil olla toetav, et nii Narva kui ka laiemalt idamaakond ei tunneks, et neid on probleemiga üksi jäetud.

Ärme salli putiniste ja Kremli-meelseid

Alles me kõik kogesime, kuidas „rahuotsija” Aivo Peterson (sünninimega Krõlov) käis Donbassis, kuhu ei pääse ilma Vene eriteenistuse loata, sõja „teist poolt” näitamas. Seda poolt, mis ründas rohkem kui aasta tagasi Ukrainat. Seda poolt, mis jätkuvalt paneb Ukrainas toime räigeid sõjakuritegusid, näiteks lastes maha rahumeelse ja relvitu Ukraina sõjavangi. Seda poolt, mis on selgelt imperialistlike vaadete ja arusaamadega ning ohustab meie riiki, vabadust ja demokraatiat. Nüüd aga räägib parlamendikandidaat, kandes sini-must-valgeid kindaid ja rahvusliku mustriga mütsi, et Venemaa sõdurid langevad eestlaste homse päeva ja väärtuste nimel. Iga normaalne eestlane tundis sel hetkel piinlikkust ja vastikust ning vähemalt minul käis peast läbi mõte, et kuidas on võimalik Eestis sellist Kremli-meelset propagandat teha.

Õnneks korjas Eesti ajakirjandus teema üles ja kajastustes oli tunda tugevat kriitikat Petersoni tegevuse ja jutupunktide vastu ning see tekitas laiapindset poleemikat Eesti ühiskonnas, mis tõestas, et ajakirjandus oli oma ülesandega tõhusalt hakkama saanud. Samuti andis see viimase tõuke ka kaitsepolitseile vahistada Peterson, tuues põhjuseks kahtlustuse Eesti Vabariigi vastase suhte loomises, mis on ilmselgelt õige tegu, sest taoline Eesti riigile ja rahvale „näkku sülitamine”, nagu Postimehe peatoimetaja Priit Hõbemägi on värvikalt öelnud, peabki olema karistatav.

Eesti ühiskond ei peagi sallima putiniste, eriti ajal, kui on tuldud kallale nii meie kui ka Euroopa demokraatlikele väärtustele eesmärgiga hävitada naaberriik ja selle infrastruktuur, muutes tsiviilelanike elamisvõimalused pea võimatuks, samal ajal neid tappes. Me ei pea andma platvormi inimestele, kelle eesmärk on edastada Kremli-meelseid sõnumeid ja jutupunkte, et „mõista” teist poolt. Niivõrd väikeses riigis on taolised vastuoluliste sõnumite kandjad suurema kaaluga, mistõttu peame eriliselt tähelepanelikud olema ja nendega tegelema.

Samuti ei tohi me liiga kergekäeliselt nimetada osa Eesti elanikkonnast Putini- või venemeelseks, sest sellega võime põhjustada riigisiseselt veelgi suuremat lõhestatust. Me peame olema järjekindlad ja võtma vastutusele isikuid, kes teevad selget koostööd idanaabriga, hoides samal ajal ühiskonnas ühtsust ja ühtekuuluvust.