Tegime intervjuu ühe Eesti-Ukraina pereisaga, kes elas Ukrainas enne sõda ja elab seal praegugi. Kui sõda 24. veebruaril algas, oli nende pere Ukrainas. Intervjuus räägime, milline oli siis meeleolu ja olustik ning kuidas on inimesed sõjaajaga kohanenud. Nad elavad Lääne-Ukrainas Hmelnõtskõi oblasti väikelinnas, kus on ilusad pargid ja jõed.

Kui vaatate ajas tagasi, siis milline oli meeleolu kaks päeva enne sõja algust?

Kaks päeva enne sõda oli meeleolu küllalt märgiline. Mulle helistas veebruari alguses tuttav Eestist ja küsis, kas on midagi näha. Ütlesin talle, et raketiheitjatega Ukraina ründehelikopterid Mi24 ja Mi8-d lendavad iga päev üle majade, polügonile või miskit. Oli selge, et valmistuti millekski. See oli kindel märk, et midagi hakkab toimuma. Info tuli mulle Eesti, Soome ja Ukraina uudistest. 

Veel pandi teede äärde püsti kindlustatud liivakottidest ja betoonplokkidest kontrollpunktid. Relvastatud valve peab auto kinni, vaadatakse dokumendid ja inimesed üle. Linnades olid need igal pool, väiksemad ja suuremad. Sind võidi peatada ja võidi mitte peatada, võidi ka lihtsalt prožektor näkku lükata ja autosse sisse vaadata. Loomulikult olid need kõik relvastatud punktid, ei seistud niisama kumminuiadega. Kontrolliti dokumente, vaadati pagasit. Tehti selgeks, mida sa vead, kes autos on ja kuhu lähed jne.

Ukraina uudistes näidati, mis koguses tehnikat koondas Venemaa Ukraina piirile, enda territooriumile ja ka Valgevene territooriumile. Justkui toimuks õppus. Soome uudised näitasid juba, kuidas tehnika oli kokku kogutud kohtadest rivvi, positsioonidele pandud. Putin tunnustas teles isehakanud vabariike ja need vabariigid küsisid Putinilt abi, justkui Ukraina ähvardaks neid. See oli lihtsalt formaalne ettekääne, läbimängitud stsenaarium. Venemaa on rünnakuid teiste riikide vastu selle stsenaariumi järgi teinud juba ammuilma, samamoodi rünnati Soomet. Leiti põhjus sõja alustamiseks, loodi nukuvalitsus ja peale seda alustati kohe sõjaga. 

Uskumine, et algab sõda, tuli üsna viimasel momendil. Kõigepealt olid Pekingis olümpiamängud, mille varjus tegutseti. Kohe peale seda esitasid Venemaa poolt tunnustatud vabariigid abipalve sõjaliseks sekkumiseks. Kuna see oli varasemate käitumistega nii sarnane, siis ei olnud enam kahtlust. Paar päeva enne sõda vestlesin naabrimehega, umbes 40ndates mees. Ütlesin, et ilmselt läheb sõjaks. Naabrimees vastas: “Las läheb” ja “Даюм им бизды.”(Anname neile vastu vahtimist/peksa).

Praegu võrdlen Ukraina sõjakulgu Soome talvesõjaga: Ukraina rahvaarv on Venemaast kolm korda väiksem, Soome rahvaarv oli Venemaa rahvaarvust 10 korda väiksem. 105 päeva liikus rinne Soomes 100 km, Ukrainas on selle aastaga liigutud ka umbes 100 kilomeetrit. Näen, et Vene väed ei ole võimelised Ukrainat vallutama. Nad ei ole selle aasta jooksul suutnud mitte midagi enamat kui see, mis nad esimese kuu aja jooksul tegid. Nende edul oli ka mitu põhjust: reetmised, sõjasaladuste avaldamine. Sellegipoolest ei ole nad võimelised suurte massidega ka mitte midagi märkimisväärset saavutama. Nokivad suurte kaotuste hinnaga mõned tähtsusetud külad.

Milline on olme teie kodulinnas?

Naabrimees on nüüd rindel. Vahel tuleb puhkusele, siis näen, et tema välivorm kuivab õues. Paar päeva on ja läheb jälle tagasi. Kolmandik meestest, kes tänaval vastu kõnnivad, on vormis. Ka naisi on sõjaväe vormides näha.

Vahepeal oli iga päev õhuhäire. On kohalikud õhuhäired ja „massavaja ataka” (massiivne rünnak/massirünnak), mis tähendab, et kogu Ukraina on õhuhäires. Alati kogu Ukrainat häire alla ei tõmmata, vaid ainult neid piirkondi, mis on lahingutsoonis. Need kipuvad käima intervallidega, kaks kuni kolm päeva järjest on iga päev õhuhäire, siis on mõni päev pausi ja siis tulevad jälle. Kui õhuhäire käib, siis tuleks varjendisse minna. Enam kodukandis varjendisse ei minda. Inimesed on harjunud. Samas risk on alati olemas, tõenäosus küll keskmiselt väike. Sõja alguses läksime õhuhäire ajal keldrisse. See oli vahetult enne Eestisse sõitmist, saime 10 minutit keldris olla, siis hakkas väike laps nutma. Tulime ära, sõitsime piiri äärde, et piiri ületada. Piiril oli järjekord 15 kilomeetrit pikk ja üle jõudmine muutus absurdseks, pidime koju tagasi sõitma.

Iga päev oli kaks kuud elekter neli tundi päevas ära. Kohandusime sedasi, et kui hommikul oli elekter olemas, tegime kiiresti süüa ja käisime poes ära. Algul olid poed elektrikatkestuse ajal kinni, nüüd on poodidel generaatorid. Elektrikatkestusega kaardimakse ei toiminud ja pangaautomaatidest ei saanud ka sularaha. Kui päeval elektrit ei ole, siis on lõunatund umbes kell 11–14. Õhtul 19–20 ajal läheb jälle elekter ära, siis on magama minemise aeg. Enne keskkööd tuleb elekter jälle tagasi. 

Kokku oli päevas umbes kuus tundi elektrikatkestus. Nüüd kui elekter ära on, siis kogu tänav põriseb. Poed töötavad, aga maksma peab sulas. Poes on kaupadega korras, toiduainete valik on muutunud minimaalselt. Esmatarbekaubad on olemas. Turg töötab. Koolilapsed olid algul täielikult koduõppel. Praegu ka saadetakse nad õhuhäirega koju ehk koduõpe on ikkagi pooleldi töös. 

Milline oli teie jaoks sõja alguse päev, 24. veebruar?

Keegi ei tahtnud sõda ja keegi ei uskunud, et see algab. Samas püüti vaimselt valmis olla. Hommikul lugesin Soome uudiseid ja nägin, et veebilehe töölaud on musta värvi. See tehakse mustaks, kui juhtub midagi hullu. Ja vaatan: „Venemaa ründab Ukrainat”. Siis oli selge. Nüüd ongi nii. Keegi ei teadnud kohe, kuidas olukord kujuneb. Naabrinaine ütles, et mida te veel ootate, sõitke kiiresti ära siit. 

Esimene päev algas sellega, et meil oli tarvis veel migratsiooniametist dokumente kätte saada. Inimesed olid pikalt järjekorras, et dokumente kätte saada ja ära sõita. Tuttavad omavahel rääkisid, kes oli vähem tuttav, tervitasid altkulmu. Bensiinijärjekord oli kilomeetripikkune. Inimesed olid ikkagi kergelt paanikas. Teada-tuntud järjekorrad: apteek, vetsupaber jne. Toidukraamid, kuivained – kõik kadusid lettidelt. Neli-viis päeva oli selline olukord. Siis hakkasid uudised näitama, et venelased ei ole köie jämedat otsa enda kätte saanud. Kolonnid lasti puruks ja nad pandi Kiievi juures seisma. Ega jätkuvalt ei teadnud, mis edasi saab, aga kõige hullemat, et Ukraina mõne päevaga kukub, enam ei kardetud.

Mida inimesed omavahel sõja kohta räägivad?

Räägivad, et neil on suhtlus Venemaal olevate tuttavatega katkenud. Venelaste arusaamine Ukrainast ja ukrainlaste arusaamine venelastest on niisugune, et nad on vaenlased omavahel. Suhtumine venelastesse on kodukandis alati olnud skeptiline, ehk oli ida pool suhtumine sõbralikum, aga vaevalt, et see enam sõbralik on. Päris tihti lõpetatakse sugulaste ja tuttavatega suhtlemine. Need inimesed ei usu, et see on propaganda, nad on elanud Putini mullis 20 aastat. Pigem minnakse tülli ja muret lähedaste pärast Venemaal ei tunta. Ehk enne sõda võis läbisaamine olla neutraalsem ja pinnapealsem.

Kuidas hindad inimeste meeleolu?

Kui Krimmi sild lasti õhku, oli meeleolu üleval, ja kui pommitatakse tsiviilobjekte, siis muidugi inimeste meeleolu langeb. Oma võidud pakuvad rõõmu, ja kui venelased jälle elumaju laiaks lasevad, siis tekitab masendust. Ukrainlased on muidu üsna kange loomuga, ega nad naljalt masendusse ei lange. Nad eriti ei karda ka, aga rahvas on sõjas. Üldiselt püüame aega teiste teemadega sisustada.

Näha on, et kogu rahvas on mobiliseeritud. Ukrainas on see asi väga heal tasemel organiseeritud. Inimeste kaitsetahet on näha igal pool. Inimesed astuvad territoriaalkaitsesse. Asi on tõsine, aga kontrolli all. Kõik inimesed ei ole muidugi mobiliseeritud, päris kõiki mobiliseerida ei saa. Mõni peab tööd ka tegema. Samas ei ole patriotism siin pime. Kõik tahavad ühtemoodi oma elu elada, aga kui nad on asjad enda jaoks läbi mõelnud ja lepingud sõlminud, siis seda täidetakse. Rindel makstakse Ukraina mõistes väga korralikku palka.

Teadupoolest räägitakse, et Ukraina on korrumpeerunud. Kas seda on ka tavakodanikuna tunda?

Ma võin oma arvamust öelda, mis ma näen. Üldine pilt on selline, et inimene elab seespool oma aia territooriumit päris hästi. Kui maja, auto, hoov ja aed näevad päris kobedad välja, siis väravast tänava poole tulles on pilt kohati päris trööstitu. Asfalteerimata tänavad, selle asemel on kruusateed. Kohati puuduvad kõnniteed. See räägib, et maksud järelikult ei laeku, järelikult liigub see raha kuidagi muud moodi. Tänavad on auklikud ja parandamata, aga inimesed aia taga elavad päris hästi. Mingid hanked on kuidagi liiva lastud, raha on kuhugi ära kadunud. Selles suhtes on Ukrainas veel pikk tee minna. 

Ukrainlane töötab välismaal, peamiselt Poolas, Itaalias, Saksamaal või Prantsusmaal. Sealt tuleb sissetulek ja selle eest ehitatakse majad ja koolitatakse lapsed. On näha, et riik on korrumpeerunud ja see on teada. Siin on üsna arenenud tänavakaubandus, kebaikaid ja burksikaid on päris palju. Tänavapilti võrreldes on Ukrainal Eestiga 20 aastat vahet. Ukraina on olnud rohkem Venemaa mõju all, selle jälg on veel päris tugev. Linnaplaneeringu ja putkamajandusega paistab see välja. Kõik töötab ja pole viga, aga kõik on natuke vatine – ex-soviet. Algul, kui ma siia tulin ja sõitsin ühest väikelinnast läbi, oli pilt päris šokeeriv: üheksakordsed paneelikad, kahekordsed majad ja turuputkad on kõik ühes puntras koos. Kohati oli esmapilgul päris rõve pilt. Paras puder on näha, ehitamise reegleid ei ole pikka aega olnud. Eesti on euroaja jooksul teinud suure sammu edasi, Ukrainal on veel pikk tee minna.

Milline on inimeste mulje president Zelenskõist?

Eks räägitakse, et selline mees oleks pidanud varem olema, liiga hilja tuli. Eelmised presidendid olid kõik lodevad, pidevad skandaalid ja jamad. Eks Venemaa ka aitas kaasa. Poliitiline korruptsioon on ka tugev olnud: palju on vene karvast kätt sees, üle jooksmist ja riigi reetmist on palju ja on jätkuvalt. Põhiline hoiak on see, et venelane lüüakse varsti välja. Sõda võib kesta kauem, võib vähem, aga Ukraina jääb püsima. Vahel kiristan isegi hambaid ja ootan, millal see Nõukogude Liit ükskord kokku kukub suure kolinaga. See on kõik Nõukogude Liidu lõppvaatus. Mis see Putin muud on kui suure Nõukogude Liidu sünnitis. 

Ukraina vaim on tugev, aga riigil on veel palju-palju minna. Inimesed on tublid ja vaprad. Üleminek Euroopasse ja Venemaast vabanemine ei lahene kiiresti. Selle nimel tegutsetakse ja see on protsess, praegu nähtavasti eriti karmil näol.