Me oleme muutunud sõja suhtes apaatseks
Anastasia koos oma vanematega. Foto: Irina ja Andriy Grišenko / NPR
Pildil on 11-aastane Anastasia ja tema vanemad, kes kutsuvad teda hellitavalt Nastjaks. Nastja on pärit Ukrainast Harkivi linnast, kuid selle aasta septembri keskel kolis ta koos vanematega oma maakodusse Tšuhuivisse.
Nastja on küll pisike tüdruk, kuid tulihingeline Ukraina patrioot – talle meeldib internetist vaadata videoid laulvatest Ukraina sõduritest ning tihtipeale laulab ka ise kaasa. Kusjuures sel aastal täitus Nastja suur unistus – saada omale koer. Tema vend kinkis talle ilusa valge labradori, keda Nastja armastab kogu oma südamest.
Nastja usub, et kõik Venemaa inimesed ei ole nii julmad ja jõhkrad kui vene sõdurid. Ta vaid soovib, et sõda saaks ruttu läbi. Kas pole mitte üks vapper väike Ukraina tütarlaps?
Anastasia tapeti 17. septembril läbi Venemaa raketitabamuse tema kodule. Nastja ei surnud koheselt – tema naaber leidis ta verega kaetult maas lebamast. Nastja küsis: “Miks see minuga juhtus? Ma ei ole ju neile mitte midagi halba teinud.” Ning seejärel ta lahkus.
Nastja on üks mitmetest tuhandetest, kelle lugu jääb sõja tõttu rääkimata. Üks lugu, mis oleks võinud kaasa tuua palju positiivset meie kõigi ellu. Mis siis, kui temast oleks saanud järgmine Ukraina president? Mis siis, kui temast oleks saanud teadlane, kes arendab välja vähiravimi? Mis siis, kui temast oleks saanud kirglik kliimaaktivist ning oleks päästnud maailma kliimasoojenemise eest? Me ei saa mitte kunagi teada.
Samamoodi ei saa Nastja mitte kunagi teada, milline on elu näiteks keskkoolis. Ta ei saa mitte kunagi seista koos kursusekaaslastega ülikooli lõpuaktusel ja öelda: “Vaadake – ära tegime!”. Nastja ei saa mitte kunagi tunda elu esimest armastust ning ta ei saa kunagi teada, mis tunne on käes hoida oma enda last, kes on sündinud vabasse maailma. Nastja ei saa mitte kunagi vanaduspõlves rääkida lapselastele lugusid oma noorusajast ja selles kõiges on süüdi Venemaa poolt algatatud julm sõda Ukraina vastu.
Täna on meie, eestlaste, üheks suurimaks mureks energiahindade kiire ja tormiline tõus – see mõjutab ka meie kommunaalarveid, mis võivad tõusta taevani. Ukrainlaste kommunaalarved on paradoksaalsel kombel täna null eurot. Kujutame ette – täna on väljas üks kraad külma, öösel on külmakraade viis. Mõne nädala või kuu pärast võivad külmakraadid olla juba kümne, kui mitte kahekümne ringis ja sul ei ole toasooja. Sul ei ole vett, rääkimata soojast veest, sul ei ole süüa. Sul ei ole oma kahekuisele imikule anda mähkmeid ega sooja piima ning mis kõige hullem – sul ei ole turvatunnet. Mida sellest järeldada? Ehk kallis elekter ei olegi niivõrd kõrge hind, mida me praegu sõjaolukorras maksma peame?
Lisaks elab meil siin Eestis perekond, kes peab sel aastal veetma jõule ja aastavahetust kodust eemal. Kui tavaliselt mängis pereisa lastele jõuluvana, siis seekord on kõik teisiti, sest isa suri rindel. Kuigi nad tunnevad end Eestis kaitstult, ei ole nad õnnelikud. Kuidas nad saaksidki olla? Ja kindlasti ei tekita neile turvatunnet tänane kesköine ilutulestik, mida vaatamata negatiivsete mõjude selgitustele siiski ignorantselt taevasse lastakse.
Me loeme iga päev uudiseid Ukraina sõja kohta – milline on olukord rindel; milliseid linnasid ja asulaid taaskord pommitati; kuidas jälle leiti massihaud enne tapmist piinatud, mõnikord ka vägistatud laste, noorte ja teistegi hukatud ukrainlastega ning ma julgen väita, et oleme muutunud apaatseks.
Sõjauudised on saanud osaks meie elust – need ümbritsevad meid kõikjal ning info sõja kohta on möödapääsmatu, kuid pidev infovoos olek võib meid muuta ükskõikseks. Me ei hooma, milliseid tagajärgi toob sõda. Me ei hooma, kui uskumatult kõrged on tapetud inimeste arvud. Me ei hooma, et selline sündmus võiks juhtuda ka meil siin Eestis, kui tullakse kallale meie vabadusele, meie perekondadele – meie õdedele-vendadele, vanematele, lastele.
Ärme võta oma vabadust, oma mugavust, oma lähedasi iseenesest mõistetavana. Kuskil Ukraina külas on väike 13-aastane poiss, kes pole viimased kaks nädalat sooja tuppa ega sooja toitu saanud. Kuskil Eesti külas on 13-aastane poiss, kelle suurimaks mureks on see, et vanemad ei kinkinud talle jõuludeks kõige uuemat ja vingemat mängukonsooli. Nende kahe poisi vahele jääb vaid poolteist tuhat kilomeetrit, kuid nende lood ja narratiivid on täiesti erinevad.
Me ei tohi muutuda sõja suhtes tuimaks, sest sõjakoledusi ignoreerides juhtub neid veelgi rohkem. Iga uudis, mis räägib mitmesajast hukkunust Ukrainas, räägib mitmesajast loost, mis jäid jutustamata. Me ei tohi arvata, et sõda on tavaline osa meie elust, sest see ei ole ja ei tohikski olla.
Sarnased artiklid
Me oleme muutunud sõja suhtes apaatseks
Anastasia koos oma vanematega. Foto: Irina ja Andriy Grišenko / NPR
Pildil on 11-aastane Anastasia ja tema vanemad, kes kutsuvad teda hellitavalt Nastjaks. Nastja on pärit Ukrainast Harkivi linnast, kuid selle aasta septembri keskel kolis ta koos vanematega oma maakodusse Tšuhuivisse.
Nastja on küll pisike tüdruk, kuid tulihingeline Ukraina patrioot – talle meeldib internetist vaadata videoid laulvatest Ukraina sõduritest ning tihtipeale laulab ka ise kaasa. Kusjuures sel aastal täitus Nastja suur unistus – saada omale koer. Tema vend kinkis talle ilusa valge labradori, keda Nastja armastab kogu oma südamest.
Nastja usub, et kõik Venemaa inimesed ei ole nii julmad ja jõhkrad kui vene sõdurid. Ta vaid soovib, et sõda saaks ruttu läbi. Kas pole mitte üks vapper väike Ukraina tütarlaps?
Anastasia tapeti 17. septembril läbi Venemaa raketitabamuse tema kodule. Nastja ei surnud koheselt – tema naaber leidis ta verega kaetult maas lebamast. Nastja küsis: “Miks see minuga juhtus? Ma ei ole ju neile mitte midagi halba teinud.” Ning seejärel ta lahkus.
Nastja on üks mitmetest tuhandetest, kelle lugu jääb sõja tõttu rääkimata. Üks lugu, mis oleks võinud kaasa tuua palju positiivset meie kõigi ellu. Mis siis, kui temast oleks saanud järgmine Ukraina president? Mis siis, kui temast oleks saanud teadlane, kes arendab välja vähiravimi? Mis siis, kui temast oleks saanud kirglik kliimaaktivist ning oleks päästnud maailma kliimasoojenemise eest? Me ei saa mitte kunagi teada.
Samamoodi ei saa Nastja mitte kunagi teada, milline on elu näiteks keskkoolis. Ta ei saa mitte kunagi seista koos kursusekaaslastega ülikooli lõpuaktusel ja öelda: “Vaadake – ära tegime!”. Nastja ei saa mitte kunagi tunda elu esimest armastust ning ta ei saa kunagi teada, mis tunne on käes hoida oma enda last, kes on sündinud vabasse maailma. Nastja ei saa mitte kunagi vanaduspõlves rääkida lapselastele lugusid oma noorusajast ja selles kõiges on süüdi Venemaa poolt algatatud julm sõda Ukraina vastu.
Täna on meie, eestlaste, üheks suurimaks mureks energiahindade kiire ja tormiline tõus – see mõjutab ka meie kommunaalarveid, mis võivad tõusta taevani. Ukrainlaste kommunaalarved on paradoksaalsel kombel täna null eurot. Kujutame ette – täna on väljas üks kraad külma, öösel on külmakraade viis. Mõne nädala või kuu pärast võivad külmakraadid olla juba kümne, kui mitte kahekümne ringis ja sul ei ole toasooja. Sul ei ole vett, rääkimata soojast veest, sul ei ole süüa. Sul ei ole oma kahekuisele imikule anda mähkmeid ega sooja piima ning mis kõige hullem – sul ei ole turvatunnet. Mida sellest järeldada? Ehk kallis elekter ei olegi niivõrd kõrge hind, mida me praegu sõjaolukorras maksma peame?
Lisaks elab meil siin Eestis perekond, kes peab sel aastal veetma jõule ja aastavahetust kodust eemal. Kui tavaliselt mängis pereisa lastele jõuluvana, siis seekord on kõik teisiti, sest isa suri rindel. Kuigi nad tunnevad end Eestis kaitstult, ei ole nad õnnelikud. Kuidas nad saaksidki olla? Ja kindlasti ei tekita neile turvatunnet tänane kesköine ilutulestik, mida vaatamata negatiivsete mõjude selgitustele siiski ignorantselt taevasse lastakse.
Me loeme iga päev uudiseid Ukraina sõja kohta – milline on olukord rindel; milliseid linnasid ja asulaid taaskord pommitati; kuidas jälle leiti massihaud enne tapmist piinatud, mõnikord ka vägistatud laste, noorte ja teistegi hukatud ukrainlastega ning ma julgen väita, et oleme muutunud apaatseks.
Sõjauudised on saanud osaks meie elust – need ümbritsevad meid kõikjal ning info sõja kohta on möödapääsmatu, kuid pidev infovoos olek võib meid muuta ükskõikseks. Me ei hooma, milliseid tagajärgi toob sõda. Me ei hooma, kui uskumatult kõrged on tapetud inimeste arvud. Me ei hooma, et selline sündmus võiks juhtuda ka meil siin Eestis, kui tullakse kallale meie vabadusele, meie perekondadele – meie õdedele-vendadele, vanematele, lastele.
Ärme võta oma vabadust, oma mugavust, oma lähedasi iseenesest mõistetavana. Kuskil Ukraina külas on väike 13-aastane poiss, kes pole viimased kaks nädalat sooja tuppa ega sooja toitu saanud. Kuskil Eesti külas on 13-aastane poiss, kelle suurimaks mureks on see, et vanemad ei kinkinud talle jõuludeks kõige uuemat ja vingemat mängukonsooli. Nende kahe poisi vahele jääb vaid poolteist tuhat kilomeetrit, kuid nende lood ja narratiivid on täiesti erinevad.
Me ei tohi muutuda sõja suhtes tuimaks, sest sõjakoledusi ignoreerides juhtub neid veelgi rohkem. Iga uudis, mis räägib mitmesajast hukkunust Ukrainas, räägib mitmesajast loost, mis jäid jutustamata. Me ei tohi arvata, et sõda on tavaline osa meie elust, sest see ei ole ja ei tohikski olla.
