Tundub, nagu oleks life coach’iks olemine Eestis viimase viie aasta hittamet. Koolitajaid, motivatsioonikõnelejaid ja arengutreenereid tekib nagu seeni pärast vihma. Ühelt poolt on suurepärane, et inimesed õpivad oma elu paremini rööbastesse seadma ja teistele kasulikku nõu andma. Asi on sandivõitu siis, kui coach’i väljaõpet tõendavat tunnistust pole, ent koolitaja silt riputatakse endale siiski uhkelt kaela.

Isehakanud coach’id võiksid kaaluda kirjanikuametit

Sotsiaalmeedias ringi vaadates jääb silma, et pahatihti ehib väike halli värvi kiri „coach” just spirituaalsete teemadega tegelevate inimeste instagrami bio’sid. Koolitaja kodulehte avades pole üldjuhul sertifikaate ega kutsetunnistusi näha, kuid see-eest pakutakse kümneid võimalusi sisemise minaga paremini läbi saamiseks. Muidugi reklaamivad säärased „coach’id” oma oskuseid usinalt ja nende kontod on täidetud müstilise tekstiga.

Kindlasti ei saa öelda, et need pikad postitused sisutühjad ja naeruväärsed on. Jutud oraaklitest, ürgsest kutsest ja sisemisest jumalannast on vahel nii ilusti kirja pandud, et meenutavad lausa luuleridu. No sellist keerukamat vabavärssi. Minu küüniline mõtteviis kaldub paraku kohe kaaluma kavalat manipuleerimistaktikat: tekst on kaunis – coach oskab kirjutada, see tähendab, et coach on tark ning koolitused on kasulikud ja toimivad.

Holistilise suunitlusega kontosid uudistades näib, et sisu on enamasti naistele suunatud. Postitustes rõhutakse naiseliku väe taasleidmisele, keha jõule, manifesteerimisele ja sisemisele jumalannale. Ühelt poolt võiks suhtuda emaka ürgse väe vallapäästmisse ja muudesse põnevatesse teemadesse nii, et las igaüks teeb, mis tahab. Rahvasuus on levinud ka ütlus, et lollidelt tulebki raha ära võtta. End coach’iks nimetavatel inimestel

on kahtlemata ärivaistu ja oma oskuste eest ei häbeneta kopsakat summat küsida. Kodulehtedel ette hüppavad teenusenimekirjad on pikad ning kirevad, pakkumisi leidub igale maitsele.

Sisemise jumalanna leidmine maksab „vaid” mõnisada eurot

Pea igas säärases nimekirjas seisab vankumatult vähemalt üks retriit. Cambridge’i sõnastik seletab mõistet „retreat” kui kohast või inimesest eemaldumist, et ohtu või konflikti vältida. Eestindatud „retriit” tähendab EKI järgi argielust tagasitõmbumist palvetamiseks või mediteerimiseks. Tolle mõiste guugeldamisel hüppab lisaks sõnastikele kohe ette ka paar hingepuhastuse pakkumist ning retriitidel on kindel koht isehakanud coach’ide kodulehtedel ja Instagrami highlights’ides.

Ühe retriidi hind ulatub sadadesse eurodesse. Tavaliselt minnakse seltskonnaga kuhugi loodusesse, „emakese maa rüppe”, kus mediteeritakse, tantsitakse ja püütakse muudmoodi oma energiat tajuda. Tervitatakse päikest, tehakse hommikurituaale ja joogat, kogunetakse energiaringidesse, manifesteeritakse. Kavade järgi on retriidikülastajate päevaplaan tihe ja niisama molutamiseks palju aega ei anta. End coach’ina reklaamijate sotsiaalmeedia lehtedel ringi vaadates hakkab retriidi sünonüümina tihti silma sõnapaar „spirituaalne rännak”. Nendel rännakutel lubatakse üles leida oma sisemine jumalanna ja taastada ürgne vägi, mis argitoimetuste keskel kuidagi putku on pääsenud.

Kui Eestimaa looduse rüppe heitmine maksab üldiselt 300–500 eurot, siis välismaal iseenda avastamine on juba kordades kallim. Eesti hingepuhastajad korraldavad retriite ka näiteks Itaalias, Marokos ja Sansibaril ning nende hinnad võivad küündida pea paari tuhande euroni. Mõnel juhul tuleb tähele panna lisakulusid, näiteks lennupileteid ja kindlustust.

Zoom on leidnud koha spirituaalses maailmas

Isehakanud coach’id ei hoia oma tarkuseid enda teada. Killukesi oma mõtetest jagavad nad sotsiaalmeedias, ent põhjalikumaks teadmiste ammutamiseks ootavad osalejaid liituma kursused ja koolitused.

Zoomi-ajastule vastavalt torkavad teenuste nimekirjades silma videoloengud. Lülita aga arvuti sisse ja hakka ekraaniga ühes mediteerima! Enne peab muidugi maksma ka. Eestis jääb loengute hind enamjaolt 50–100 euro piiresse. Kallimad kursused on mitmeosalised ja kestavad mitu päeva: ühte päeva mahub üks-kaks loengut ja mõni harjutus. Kuna kursuseid varjutab siiski teatav müstika, siis võhivõõrale harjutusi lähemalt ei kirjeldata. Arusaadav kah, milleks töövõtteid tasuta tutvustada? Teemasid jagub seinast seina: räägitakse läbipõlemisest, antakse suhtenõu ja muidugi manifesteeritakse.

Rahategemisel mõeldakse kõigele, ka telefoni taustapiltidele

Kodulehtedel ringi uudistades näen, et lisaks eeposepikkuste postituste kirjutamisele jagub isehakanud coach’idel fantaasiat ka teenuste väljamõtlemisel. Pakutakse näiteks ühiseid meditatsioonirännakuid, kingipakke ja pakette. Hind kõigub mõnekümnest eurost mõnesajani.

Meditatsioonirännakute idee on täiesti arusaadav. Alati on raske alustada – kui paljud meist poleks endale lubanud, et hakkavad kodus trenni tegema, istunud põrandale, avanud YouTube’i ning kümne minuti pärast leidnud end hoopis Netflixist? Jõusaali rühmatrenni minnes on hoopis teine asi, seal on piinlik ainukesena passida ja laiselda.

Eeldan, et samasugune sotsiaalne surve kehtib ka ühismediteerimise puhul. Kui kõik ikkagi kinniste silmadega keskendunult nohisevad, ei jää muud üle, kui ise samuti silmad sulgeda ja püüda mõtted seebimullidena minema hõljutada. Ja rühmatrennides hantlitega vehkides muutub protsess tasapisi koguni nauditavamaks. Küllap tekib sarnane mõnus kogukonnatunne ka ühiselt mediteerides.

Mõni teine kutsuva pealkirjaga pakkumine paneb natuke skeptiliselt kulmu kergitama. Näiteks saab spiritualismihuviline soetada paketi, mis sisaldab telefonile ja arvutile taustapildiks sobivaid väekaid lauseid, väljaprinditavat PDF faili ja ligipääsu Spotify muusikalistile. Üks ilus üllatus on ka paketti lubatud. Loomulikult on koolitaja kõik laused ja listid personaalselt välja mõelnud ja kokku pannud, kuid minu küüniline meel hüüab: „Ava lihtsalt Pinterest!”

Isehakanud coach’i teadmised võivad piirduda paari podcast’i osaga

Raske öelda, kas inimene viib sääraseid kursuseid läbi siirast uskumisest ja soovist aidata või on tegu lihtsalt rahamasinaga. Eks see ole uskumise küsimus – täpselt nagu kogu ürgse väe- manifesteerimise ja sisemise jõu elustiil ise. Ja kuni nende uskumustega kedagi ei kahjustata, võiks ju pisut robustselt öelda, et tehke, mis tahate.

Coach’i väljaõpet tõendava tunnistuseta koolitaja jälgedes astumine pole riskivaba. Isehakanud coach võib olla läbi lugenud tuhat raamatut, ent kes kinnitab, et ta pole pilku peale heitnud vaid paarile eneseabiõpikule või kuulanud kolme podcast’i osa? Mõtle, kas oleksid nõus minema arsti juurde, kellel pole magistrikraadi, ent kes lubab, et on YouTube’i videote abil endale asja põhjalikult selgeks teinud.

Ka vaimsete haavade ravimiseks on tarvis väljaõpet

Siis, kui tervisemuredega inimesed pöörduvad väljaõppeta coach’ide poole ravipalvega, on küll päris pahasti. Usk võib olla määratult tugev jõud, kuid üldjuhul ei suuda see haigust kehast välja tõugata. Ravimtaimed, kristallid ja kivikesed saavad olla suureks abimeheks lootuse sisendamisel, ent täielikult spirituaalsele tervendamisele toetuda ei tohiks. Kui coach’id – ükskõik, kui tugevalt nad ise oma ravivõtetesse ei usuks – tavameditsiini laidavad ja kliendile vaid alternatiivseid meetodeid soovitavad, teevad nad inimesele kurja.

Paberiteta koolitaja ei tunne tõenäoliselt üldtunnustatud koolitustehnikaid peensusteni. Nii tekib oht, et coach ei küsi sessioonidel õigeid, inimest päriselt abistavaid küsimusi ning tõlgendab vastaja reaktsioone valesti. Mis juhtuks, kui paberiteta arst hakkab õmblema sügavat ja pikka haava ning märkab küll, et pistetest tingitud verejooks muutub aina hullemaks, kuid leiab täie kindlusega, et nii peabki olema? Et see on protsessi osa, küll veri varsti kinni jääb. Koolitamata coach’i küsimused võivad põhjustada vaimse verejooksu, mis ka tüki aja pärast lõppeda ei pruugi.

Kui võrrelda erialaliidus olevate coach’ide kodulehti ja teenuste kirjeldusi, paistab silma, et seal pole roosat udu ega üliemotsionaalsed metafoore nagu „emakese maa rüppe” ja „sisemine oraakel”. Kutsetunnistusega coach’id on orienteeritud kliendi edule ja tulemuslikkusele ega kutsu inimesi ebamäärastele retriitidele. Väljaõppinud ja atesteeritud coach näitab meeleldi oma kutsetunnistusi, vastab ausalt kõikidele küsimustele ega anna ülemääraseid lubadusi. Ta tunneb oma pädevuse piire ning tunnistab, kui kliendi teemad hakkavad väljuma tema kompetentsuse piiridest.

Tegu on subjektiivse artikliga. Kõigil on õigus oma uskumustele.