Veel eelmisel kümnendil nimetati hipsteriteks „neid ägedaid lapsi”, kelle eluviisi ja stiili poole püüeldi. Kuigi tänaseks on selle väljendi kasutamine jäänud tagaplaanile ja sotsiaalmeedias on eelkõige esindatud nimetused e-girl/e-boy, that-girl, VSCO-girl ning subkultuurid, nagu cottagecore ja dark academia, on siiski jäänud hipsterlusele omased käitumismustrid püsima. Nüüdseks täiskasvanuks saanud hipsterite eluviis mõjutab vahel ka suuremat ringi.

 

Hipstereid kujutatakse erinevatel meediaplatvormidel ja -kanalites üldjuhul keskklassi kuuluvate loomeinimestena, mõnes kohas tuuakse hipsteri puhul välja ka snoobile omaseid omadusi. Nad on justkui mikropopulatsioon, mis ei ole tajutav ainult stiilis – nad on kultuuri vahendajad, trendiloojad. Lausa autoriteet võõra populariseerimise alal.

 

Hipsterid on niivõrd eksklusiivne kultuurinähtus, et neid isegi kadestatakse omal moel, mistõttu püüeldakse nende maine „pärimise” poole. Lõputud elustiili inspiratsiooni postitused Instagramis ja Pinterestis, kus noored üritavad igale võimalikule igapäevategevusele erilist väärtust anda – toiduainete hoiustamine nõukogudeaegsetes täpilistes karbikestes, polaroidpiltidega seinad, mille kinnitusnätsu jäljed uhkelt toale vürtsi lisavad, ning erksate illustratsioonidega käsitööõlled, mida väidetavalt igaüks ei oskagi nautida. 

 

Kuigi need materialistlikud „hüved” on igati kättesaadavad, on nad ometi suutnud ise kujundada endast kujutluspildi kui küündimatult lahedatest inimestest, kuigi nad ei tunnista ise hipsterluse subkultuuri kuulumist ning võtavad sageli enda nimetamist hipsteriks isegi solvanguna.

 

Kõndiv reklaam

Instagramis kujuneb pilt hipsterist kui kellestki, kes kuulab ainult vähetuntud muusikalisi kollektiive ning kannab 80ndate ja 90ndate riideid – hipsterlus on elustiil. Uue trendi võtavad hipsterid välja n-ö vanaema ja vanaisa riidekapist: kõrge kaelusega särgid/kampsunid, laiad teksad, isegi vestid. Reaalsus on aga natuke teistsugune, enamik hipstereid ei kanna tegelikult ainult n-ö vanu teise ringi rõivaid, vaid vanutatud välimusega rõivaid. Suurem osa väliselt hipsteri nimetuse alla kuulujatest kannab unustatud trendidest taastoodetud versioone, mida müüvad näiteks keskklassile hinna poolest mugavalt kättesaadavad kiirmoeketid H&M ja Zara. 

Trendikus on hipsteritele väga oluline, kuid trendilooja staatuse kõrgel ja ihaldusväärsena hoidmiseks hülgavad nad trendi kohe, kui see pälvib laialdasema tähelepanu ehk muutub mainstream’iks. Seejärel asutakse automaatselt uut nišši otsima. Kiiresti ja pidevalt uudsest ning vähetuntud nähtusest populaarse toote tegemine on aga suurettevõtjate ja tööstuste unistuste müügimudel ning siinkohal täidavad hipsterid ettevõtjate soove seda endale tunnistamata. Hipsterid on nii tasuta reklaamitegijad kui ka toote reklaamijad, olles samas ise tihti tarbimiskultuuri kritiseerijad ja pilkajad.

 

Trendikas keskklassistumine

Samas ei kanna kõik inimesed selliseid riideid trendi pärast. Väikese sissetuleku puhul pole siinkohal päriselt vanade riiete kandmine kuidagi mugavuspõhine ega vabatahtlik, vaid põhineb võimalikult väikeste kulutuste ja võimalustega toimetulekul. Hipsterid segavad kokku erinevaid trende ja kultuure, et luua midagi uut, mõtlemata selle eetilistele kaalutlustele ning andes oma loomingule kõrge staatuse, mida sellel esemel või nähtusel enne hipsterite mängu tulemist ei olnud.

 

Äärmuslikult lähenedes võiks isegi küsida, kas mitte ei populariseeri hipsterid keskklassi esindajatena nn madala klassi „trende”? Kas siinkohal pole mitte tegemist klassipiiride hägustumisega: keskklassi inimene käitub kuidagi vabatahtlikult madalale klassile omaselt, muutes selle laialdaseks trendiks, mis levib klassistaatusest sõltumata. Oleme lausa jõudnud olukorda, kus vanade riiete trendikuse tõttu võistlevad kasutatud riiete poeketi Humana hinnad kiirmoekettide omadega.

 

Selline trend ei piirdu ainult riietumisega, vaid on liikunud ka kinnisvarasse. Vaikselt on muutunud töölisklassi piirkonnad, nagu Supilinn ja Karlova Tartus, peamiselt keskklassi elu- ja tegevuspaigaks. Samal ajal kahjustab selline käitumine aga nende linnaosade algseid elanikke, kuna „nende” linnaosad on muutunud trendikaks ning neisse kolivad rikkad kõrgema keskklassi inimesed, mistõttu tõusevad üüri- ja kinnisvara hind. See tähendab, et algsed ja vajaduspõhised elanikud on sunnitud neist linnaosadest lahkuma.

 

Väravavahtlus ja wannabe’d

Hipsteritega seondub sõna/nähtus nagu gatekeeping ehk väravavahtlus – mõne kultuuri/popkultuuri nähtuse endale hoidmine. Popkultuuri ja subkultuuride seas levivate trendide puhul tehakse seda üldjuhul seetõttu, et nähakse end selle trendi arenemisse panustajana algfaasides. Siinkohal tuleb mängu subkultuuris n-ö päris ning wannabe hipsterite eristamine, mis on sügavalt irooniline nähtus, võttes arvesse seda, et hipsterid tegelikult ei tunnista end ju sellesse subkultuuri kuuluvat.

 

Teisest küljest, kuigi võib öelda, et on ka tegevusi ja (popkultuuri kui ka erinevate kunstide) teoseid, mida hipsterid on mingi hetk endale hoidnud, ei saa siiski öelda, et oleks olemas mingi üks kindel produkt, mis oleks ainult nende oma. Seetõttu langevad wannabe kategooriasse need, kes üritavad hipsterlikku stiili hoida ning uustulnuk-muusikat otsida – tõeline hipster on pohhuist, ta lihtsalt sündis „eriliseks” – ainuke konstant, mida nad päriselt gatekeep’ivad, on „lahe” ning „originaalne” olemine. See aga annab vaid tugevama aluse hipsterluse kui produkti kujundamisele. Kindla trendiprodukti puudumine ning hoopis pidevalt muutumises oleva elustiili trendiproduktiks olemine (ja muutumine) on saanud hiidkorporatsioonide ning müügimeeste kujundlikuks kullaauguks. Kullaaugust sai omakorda alguse hipster branding. Selle puhul pole sihtrühmaks müütilised päris hipsterid, vaid inimesed, kes on teadlikud hipsteri imagost ning seostavad seda eriliseks olemisega.

 

Nagu eelnevalt mainitud, siis hipsterite kultuuri esindajad kuuluvad üldjuhul nn keskklassi ning neil pole majanduslikest teguritest tulenevat põhjust kulunud välimusega riiete kandmiseks. Seda tehakse pigem irooniliselt ning eesmärgiga eristuda ja/või pilgata glamuurseid ning eksklusiivseid trende. Justkui poleks nemad sama palju osa tarbimiskultuurist kui indiviid, kes saab endale lubada prestiižikate moemajade kaupasid, mistõttu on hipsterluse kui subkultuuri olemus sügavalt irooniline.

 

Nimelt pole hipsterid üldjuhul kogenud midagi peale kapitalistliku majandussüsteemi ning on ka ise sügavalt oma tegevuste ja tarbimisega sellesse süsteemi juurdunud – identiteeti saab osta kui toodet. Seega on hipsterid mingil määral täiesti uue tarbimiskultuuri loonud, mis ei tegele tegelikult kapitalismi vastu võitlemisega, vaid masstootmine asendatakse niši masstootmisega, kuigi neile endale võib näida vastupidiselt. See tähendab, et müüdava tootega koos müüakse tarbijale ka elamust ja elustiili.