REISIPÄEVIK ITAALIAST: Allora vol. IV ehk mõneks ajaks kõik
Lennukirattad puudutavad maad taolise põrkega, millesarnast pole enda elus veel kogenud, ja kuigi oleme taas kindlal pinnal, lasen viivuks hirmsatel mõtetel, kuidas rehvid just purunesid ja meie enam pidama ei saa, enda meeltesse tungida. Puhtalt elamuse pärast.
Sest seljataga on 12 tundi, mis sai veedetud Rooma lennujaamas ringi jalutades, muusikat kuulates, mediteerides, elu üle järele mõeldes, videosid monteerides ja mitte kordagi sõba silmale saades. Ninna imbuvad vahemere soolane mekk, soe päike ja mitu nädalat kestnud vihmast niisked asfaltteed, kui keksin unetust ööst hoolimata kergusega alla lennukitrepilt otse Catania lennuväljale. Sitsiilia – tere!
Osanuks ma kahe nädala eest arvata, et siia juba nõnda kiiresti saabun, jättes maismaal paikneva lõunaosa vahele ja lennates otsejoones autentse Itaalia temperamentsuse keerisesse? Ütlen ausalt, et üllatun isegi endiselt ja pidevalt elus ja enda võimetes kiiresti ühest keskkonnast teise lülituda. Ent kas igatsesin salamisi näha, tunda ja katsuda soolast merevett ja sooje päikesekiiri nahal ringi tantsimas? Lausa kogu südamest! Niisiis võib vast tegelikult siiski öelda, et saapamaa lõunanabasse saabumine oli vaid aja küsimus.
Foto: Erakogu
Tuleb mainida, et kinnisvara bürokraatiasse ma end veel vabatahtlikult uputama pole hakanud, kuigi juba vaikselt selle poole kiikan. Küll aga seilan enda teistkordsel tee-tööd-siis-saab-ka-süüa-ja-magada kogemusel ehk teisisõnu aitan filmikunstnikust noorel emal toime tulla majapidamise ja kaheaastase tütre Gaia ja lehmakarva kassi Teedoga, kellega leidsime tee teineteiseni tänu Workaway saidile. Vastutasuks laiub mul terve ärklikorrus, kuhu enda kogu elu (loe: ühe seljakotitäie) viiest kummutist ühele laotada olen saanud. Kuigi süda ihkab praeguses hetkes aina enam, ja tegelikult juba üsna hüsteeriliselt karjudes, oma ruumi, mis ei piirduks vaid korruse, vaid kogu territooriumi oma käpa all hoidmisega, magan siin paremini kui kunagi varem. On see vahemere õhk, igahommikune kaerahelbepuder või südamerahu soojemast kliimast, ei oska ma hetkel öelda, ent hea on end tunda mugavalt kuskil peatudes.
Catania on linn, kus tõepoolest avatakse telefoni järele haaramise asemel aken ja hõigatakse kõvahäälselt üle tänava asuva maja suunas, kuniks sõber aknale tulles vastab, et siis paarkümmend minutit kumbki enda aknale najatudes suurest vihmast lekkima hakanud laest ja hästi välja kukkunud gnocchi’dest pajatada. Iga veerand tunni tagant kostub neli korrust allpool asuval tänaval lahtiste akendega möödasõitvast autost popmuusika biite. Naised, kes rõdule pesu kuivama riputavad, laulavad kõvahäälselt võimsaid aariaid ja mida lähemale minna kesklinnale ja turule, seda valjemaks muutuvad helid ja tugevamaks aroomid. Ja mida enam saan ma aru vestlustest, seda suuremaks muutub minu austus siinse kultuuri vastu. Need ei ole lihtsalt jutuajamised, mida siin peetakse. Need on hästi kasutatud ilusa kõlaga sõnad, millega kokku ei hoita.
Foto: Erakogu
Sitsiiliasse saabudes seatakse üldjuhul kohe siht Palermo, Taormina või Syracuse poole, sest tegu on justkui kõige fotogeenilistemate paikadega. Vahele jäetakse aga energia ja elu, millest Itaalia suuruselt kümnes linn – Catania – pakatab. Kohati kaootilised ja lärmakad linnatänavad vahelduvad jalutuskäigu kaugusel oleva vahemereäärse miljonivaatega. Tooraine, millest kodus kokakunsti tippteoseid valmistada, on saadaval igal hommikul täiesti värskena. Ja kuigi kohalikud mõistavad siin veelgi vähem inglise keelt, on nende südamed avatud ja valmidus paar sõna vahetada sellest, kuidas läheb, alati olemas. Näiteks kohtusin enda esimesel jalutuskäigul mere äärde elupõlise sitsiillase Marcoga, kes erkrohelises T-särgis parasjagu pealelõunast jooksuringi tegi, kui silmas mind telefoni põrnitsemas. Kuna, nagu hiljem selgus, oli tegemist giidina töötava härrasmehega, aeglustas ta enda sammu ja küsis, kas olen sihi kaotanud. Tegelikult olin taaskordsel intuitiivsel sammuseadmisel rohkem enda mõtetes rännates, kui kogu kohaololuga ümbritsevat tajudes. Ent tema lahkus ei vaibunud ka siis, kui talle sedasama vastasin. Nii jäime jutustama ja tänu temapoolsele initsiatiivile sain nii mõnegi kasuliku soovituse, mida järgnevatel päevadel jalgratast kasutades nautimas käisin nõnda, et mind majutav Nadia üllatusest panni käest pidi kukutama. „Esimene kord rattaga Catanias ja sa sõitsid sinna? Sul pidi õnnelike juhuste päev olema,” kostus tema huulilt, kui pärast mitut tundi seiklemist koju tagasi jõudes teatasin, et kõrvalasuvas külas omadega käisin.
Mul on au viibida koos naisega, kes on enda teismeliseaastad siin linnas veetnud ja lisaks kõigele on ka sündinud kunstnik. Nadia, naine, kes mind enda kesklinnas asuvas soojas kodus Etnale avalduva vaatega võõrustab. Ja mulle linna selle kõige paremal moel tutvustab, viies mind juba esimesel nädalal kokku erinevate artistide, näitlejate, farmerite ja kodukoolide eestvedajatega. Näidates mulle, milliselt turul olevalt letilt leiame parima parmigiano–reggiano ja miks ei tasu sealtsamast stracchino’t soetada, vaid hoopis mujale vaadata. „Osa nende perekonnast elab siiani selle tänava lõpus’’, viipab ta ühel õhtul käega kõrvaltänava suunas, kui avatud aknal joint’i naudime ja parasjagu Catania kurikuulsaimast maffiaperekonnast räägime. Oleme ju siiski Itaalias, tuleb meenutada, ja sellised jututeemad on vägagi aktuaalsed. Samuti leian vastuse küsimusele, mistõttu iga õhtu, ja ma kordan iga õhtu, lastakse kitsastel tänavatel elumajade vahel suuri tulesäraseid rakette. „Ühe teooria kohaselt antakse sellega märku, kus linnaosas sellel õhtul narkootikumid liikvel on,’’ sõnab Nadia muuseas, keetes samal ajal õhtusöögi tarbeks kõrvitsast pastakastet.
Foto: Erakogu
Esimene nädal Itaalia lõunaosas ja olen juba armunud. Mitte pelgalt vahemereäärsesse ilusse ja looduse mitmekesisusse, vaid ka energiasse, millest siinsed elajad pulbitsevad, ja loodan, et juba loetud nädalapäevade pärast saan Sitsiilia olemust ka teise nurga, seekord ehk küla perspektiivist vaadelda, sest linnaelust on hetkel minu jaoks rohkem kui küll. Igatsen paljajalu käimist, merevees ujumist ja enda keha liigutamist ning seda kõike nõnda, et juba koduuksest välja astudes tervitaksid päike, puud ja rohelus. Mind on pidev seljakoti otsas elamine ja teiste inimeste juures viibimine pannud aina kõrgemalt hindama, millist idüllilist ilu kannab endas oma kodu. Eriti kui oled saanud seda mingilgi moel enda nägemise järgi sättida ja kujundada. Kasvõi lemmiklilled köögis asetsevale lauale seada nii, kuis sulle meeldib. Nii et tõepoolest – koduotsingud on alanud! Ja kuigi tunnetasin juba enne siia maandumist, et taoline paik nagu Sitsiilia võib minu eelnevad kaardid ümber mängida, ei tea ma veel siiski, kas ka nii jäädavalt, nagu seda on püsiva elupaiga valimisel määravate tähtsustega aspektid, millega mul peagi arvestama tuleb hakata. Seniks aga naudin siinset igapäevast pilvitut taevalaotust ja sooja päikest, endiselt oivalisi maitseelamusi ja elumuutvaid kultuurinähtusi. Peatse kohtumiseni, kallis lugeja! Ci vediamo presto, ti amo!
Sarnased artiklid
REISIPÄEVIK ITAALIAST: Allora vol. IV ehk mõneks ajaks kõik
Lennukirattad puudutavad maad taolise põrkega, millesarnast pole enda elus veel kogenud, ja kuigi oleme taas kindlal pinnal, lasen viivuks hirmsatel mõtetel, kuidas rehvid just purunesid ja meie enam pidama ei saa, enda meeltesse tungida. Puhtalt elamuse pärast.
Sest seljataga on 12 tundi, mis sai veedetud Rooma lennujaamas ringi jalutades, muusikat kuulates, mediteerides, elu üle järele mõeldes, videosid monteerides ja mitte kordagi sõba silmale saades. Ninna imbuvad vahemere soolane mekk, soe päike ja mitu nädalat kestnud vihmast niisked asfaltteed, kui keksin unetust ööst hoolimata kergusega alla lennukitrepilt otse Catania lennuväljale. Sitsiilia – tere!
Osanuks ma kahe nädala eest arvata, et siia juba nõnda kiiresti saabun, jättes maismaal paikneva lõunaosa vahele ja lennates otsejoones autentse Itaalia temperamentsuse keerisesse? Ütlen ausalt, et üllatun isegi endiselt ja pidevalt elus ja enda võimetes kiiresti ühest keskkonnast teise lülituda. Ent kas igatsesin salamisi näha, tunda ja katsuda soolast merevett ja sooje päikesekiiri nahal ringi tantsimas? Lausa kogu südamest! Niisiis võib vast tegelikult siiski öelda, et saapamaa lõunanabasse saabumine oli vaid aja küsimus.
Foto: Erakogu
Tuleb mainida, et kinnisvara bürokraatiasse ma end veel vabatahtlikult uputama pole hakanud, kuigi juba vaikselt selle poole kiikan. Küll aga seilan enda teistkordsel tee-tööd-siis-saab-ka-süüa-ja-magada kogemusel ehk teisisõnu aitan filmikunstnikust noorel emal toime tulla majapidamise ja kaheaastase tütre Gaia ja lehmakarva kassi Teedoga, kellega leidsime tee teineteiseni tänu Workaway saidile. Vastutasuks laiub mul terve ärklikorrus, kuhu enda kogu elu (loe: ühe seljakotitäie) viiest kummutist ühele laotada olen saanud. Kuigi süda ihkab praeguses hetkes aina enam, ja tegelikult juba üsna hüsteeriliselt karjudes, oma ruumi, mis ei piirduks vaid korruse, vaid kogu territooriumi oma käpa all hoidmisega, magan siin paremini kui kunagi varem. On see vahemere õhk, igahommikune kaerahelbepuder või südamerahu soojemast kliimast, ei oska ma hetkel öelda, ent hea on end tunda mugavalt kuskil peatudes.
Catania on linn, kus tõepoolest avatakse telefoni järele haaramise asemel aken ja hõigatakse kõvahäälselt üle tänava asuva maja suunas, kuniks sõber aknale tulles vastab, et siis paarkümmend minutit kumbki enda aknale najatudes suurest vihmast lekkima hakanud laest ja hästi välja kukkunud gnocchi’dest pajatada. Iga veerand tunni tagant kostub neli korrust allpool asuval tänaval lahtiste akendega möödasõitvast autost popmuusika biite. Naised, kes rõdule pesu kuivama riputavad, laulavad kõvahäälselt võimsaid aariaid ja mida lähemale minna kesklinnale ja turule, seda valjemaks muutuvad helid ja tugevamaks aroomid. Ja mida enam saan ma aru vestlustest, seda suuremaks muutub minu austus siinse kultuuri vastu. Need ei ole lihtsalt jutuajamised, mida siin peetakse. Need on hästi kasutatud ilusa kõlaga sõnad, millega kokku ei hoita.
Foto: Erakogu
Sitsiiliasse saabudes seatakse üldjuhul kohe siht Palermo, Taormina või Syracuse poole, sest tegu on justkui kõige fotogeenilistemate paikadega. Vahele jäetakse aga energia ja elu, millest Itaalia suuruselt kümnes linn – Catania – pakatab. Kohati kaootilised ja lärmakad linnatänavad vahelduvad jalutuskäigu kaugusel oleva vahemereäärse miljonivaatega. Tooraine, millest kodus kokakunsti tippteoseid valmistada, on saadaval igal hommikul täiesti värskena. Ja kuigi kohalikud mõistavad siin veelgi vähem inglise keelt, on nende südamed avatud ja valmidus paar sõna vahetada sellest, kuidas läheb, alati olemas. Näiteks kohtusin enda esimesel jalutuskäigul mere äärde elupõlise sitsiillase Marcoga, kes erkrohelises T-särgis parasjagu pealelõunast jooksuringi tegi, kui silmas mind telefoni põrnitsemas. Kuna, nagu hiljem selgus, oli tegemist giidina töötava härrasmehega, aeglustas ta enda sammu ja küsis, kas olen sihi kaotanud. Tegelikult olin taaskordsel intuitiivsel sammuseadmisel rohkem enda mõtetes rännates, kui kogu kohaololuga ümbritsevat tajudes. Ent tema lahkus ei vaibunud ka siis, kui talle sedasama vastasin. Nii jäime jutustama ja tänu temapoolsele initsiatiivile sain nii mõnegi kasuliku soovituse, mida järgnevatel päevadel jalgratast kasutades nautimas käisin nõnda, et mind majutav Nadia üllatusest panni käest pidi kukutama. „Esimene kord rattaga Catanias ja sa sõitsid sinna? Sul pidi õnnelike juhuste päev olema,” kostus tema huulilt, kui pärast mitut tundi seiklemist koju tagasi jõudes teatasin, et kõrvalasuvas külas omadega käisin.
Mul on au viibida koos naisega, kes on enda teismeliseaastad siin linnas veetnud ja lisaks kõigele on ka sündinud kunstnik. Nadia, naine, kes mind enda kesklinnas asuvas soojas kodus Etnale avalduva vaatega võõrustab. Ja mulle linna selle kõige paremal moel tutvustab, viies mind juba esimesel nädalal kokku erinevate artistide, näitlejate, farmerite ja kodukoolide eestvedajatega. Näidates mulle, milliselt turul olevalt letilt leiame parima parmigiano–reggiano ja miks ei tasu sealtsamast stracchino’t soetada, vaid hoopis mujale vaadata. „Osa nende perekonnast elab siiani selle tänava lõpus’’, viipab ta ühel õhtul käega kõrvaltänava suunas, kui avatud aknal joint’i naudime ja parasjagu Catania kurikuulsaimast maffiaperekonnast räägime. Oleme ju siiski Itaalias, tuleb meenutada, ja sellised jututeemad on vägagi aktuaalsed. Samuti leian vastuse küsimusele, mistõttu iga õhtu, ja ma kordan iga õhtu, lastakse kitsastel tänavatel elumajade vahel suuri tulesäraseid rakette. „Ühe teooria kohaselt antakse sellega märku, kus linnaosas sellel õhtul narkootikumid liikvel on,’’ sõnab Nadia muuseas, keetes samal ajal õhtusöögi tarbeks kõrvitsast pastakastet.
Foto: Erakogu
Esimene nädal Itaalia lõunaosas ja olen juba armunud. Mitte pelgalt vahemereäärsesse ilusse ja looduse mitmekesisusse, vaid ka energiasse, millest siinsed elajad pulbitsevad, ja loodan, et juba loetud nädalapäevade pärast saan Sitsiilia olemust ka teise nurga, seekord ehk küla perspektiivist vaadelda, sest linnaelust on hetkel minu jaoks rohkem kui küll. Igatsen paljajalu käimist, merevees ujumist ja enda keha liigutamist ning seda kõike nõnda, et juba koduuksest välja astudes tervitaksid päike, puud ja rohelus. Mind on pidev seljakoti otsas elamine ja teiste inimeste juures viibimine pannud aina kõrgemalt hindama, millist idüllilist ilu kannab endas oma kodu. Eriti kui oled saanud seda mingilgi moel enda nägemise järgi sättida ja kujundada. Kasvõi lemmiklilled köögis asetsevale lauale seada nii, kuis sulle meeldib. Nii et tõepoolest – koduotsingud on alanud! Ja kuigi tunnetasin juba enne siia maandumist, et taoline paik nagu Sitsiilia võib minu eelnevad kaardid ümber mängida, ei tea ma veel siiski, kas ka nii jäädavalt, nagu seda on püsiva elupaiga valimisel määravate tähtsustega aspektid, millega mul peagi arvestama tuleb hakata. Seniks aga naudin siinset igapäevast pilvitut taevalaotust ja sooja päikest, endiselt oivalisi maitseelamusi ja elumuutvaid kultuurinähtusi. Peatse kohtumiseni, kallis lugeja! Ci vediamo presto, ti amo!
