Ta otsib värskeid, aga unustatud helisid vinüülidelt. Ta räpib, teeb biite, produtseerib ise oma muusika ja vahel filmib ka iseenda muusikavideod. Tema ja Genka koostöös valminud kauamängivat „Oleg” kiidavad kõik, kelle kõrvuni see jõuab. Ta kehastab täiuslikult modernse räppari essentsi, ta on Dew8 ehk kodanikunimega Siim Parisoo.

Kui ma ütlesin, et tulen sind intervjueerima, siis meie lehe üks kujundaja palus edasi öelda, et sa oled julm vend ja teed väga head mussi.

Ahahh, (naerab) – suur tänu.

 Aga kuidas sa muidu enda loomingut kirjeldad ja iseloomustad?

Ma iseloomustan oma loomingut nüüdseks kahes leeris kindlasti. Kas teksti mõttes või siis taustade ja muusikalises mõttes. Eks see hiljem on ka tervik, aga sürrealistlik, tume, elust mingisugused mõtted, mis ma olen pannud tekstidesse ja muusikasse on ilmselt sellised, mida ei oska kirja panna. No mida ei saa seletada – emotsioonide laengud, mahalaengud ja mingid sellised manifestatsiooni momendid on ka ilmselt. Et noh samamoodi see „Plastikust käpikud” (lugu uuelt albumilt – toim.). See muutus ka mingisuguseks manifestatsiooniks võib-olla ja valitsus läks maha.

Mingit pidi ma olen võtnud tekstide kirjutamist ja muusika tegemist kui mingit meditatsiooni. Ja kui nii deepiks minna, ütleme siis nii, et siis ta, ma iseloomustaksin nagu selliste sõnadega, et first place on see inimese teraapia. Lihtsalt ma arvan, et vahet ei ole, kes muusikat teeb – mina või keegi teine – see on nagu teraapia.

Sind on mitmes kohas nimetatud multitalendiks. Aga kui ma arvestan, et oled „Oleg“ puhul teinud plaadi visuaalse poole, biidid, mix’i, master‘i, räppimise ja produmise…

Ja videod. Esimese ma filmisin, aga no ma ei jõua kõike teha – käsi ei jätku ja väsimus tuleb peale, kui liiga palju arvutis istuda. 

Multitalent on adekvaatne nimetus, aga ma ise mõtlesin, et need on tehniliselt rasked oskused – miksimine ja produmine, mis vajavad lisaks talendile ka palju õppimist. Palju selle talendi taga on tööd?

Ma arvan, et ikka sitaks. Kas võib üldse niimoodi öelda? Pärast kirjutad ilusaks, paned tärnid. Aga ma arvan, et palju tööd on tehtud. Ma pean arvesse võtma kogu tegevust tervikuna. Enne kui ma hakkasin hip-hopi produtseerima, tegin 10 aastat ikka rokkmuusikat, metal‘it ja kõike, mis sellega vähegi seonduv on. Traadimuusika. Ma valdan erinevaid instrumente ja mänginud mitmetes bändides. Koos mussi tehes on olek selline, et sa pead aru saama, mida keegi oma instrumendil mängib. Kui ma olin kitarrist, siis ma oskasin trumme ka tegelikult veits mängida.

Tihti kui räägitakse, et inimesed on andekad, siis unustatakse ära, kui palju tööd selle nimel tehakse.

Lihtsalt on olnud seda aega, mida teised võib-olla ei ole panustanud. Kes käis peol, mina tegin biite või siis surusin mingit videot. Ajasin täiesti teist agendat. Mul ei olnud see, et ma tahan minna sotsialiseeruma, no kuigi sai käidud… Elus midagi tegemata pole vist jäänud. Palju peab vaeva nägema loomulikult ja ohverdama oma aega. See ei tule iseenesest. Ma siiamaani ei tunne, nagu ma oleks mingi master talent ehk ühtegi asja perfektselt ei oska. Kõigest natuke. Nii palju on avastada ja õppida ikkagi.

 Kas Dew8 on sul karakter, sest plaadil esined nii Dew8 kui ka Siim Parisoo nimega. Kust jookseb nende vahel piir?

Loominguline piir ongi see ilmselt, et mingid asjad on puhtalt ikkagi artistlikud nagu taotlused ja need ei ole absoluutselt seotud minu isikuga. Ma ikkagi eraldan päris enda persooni sellest karakterist, keda ma n-ö etendan täpselt nii palju, kui keegi sellest aru saab. Ja päriselus ma teen ju täitsa tavalist tööd ikkagi selles suhtes. Olen Ö Stuudios siis nagu video produtsent, üldine loov produtsent või art direction, praegu teeme animeeritud sisuturundus reklaami näiteks. Aga ma ise aktiivselt ei reklaami ennast välja nö. korporatiivsete tööde tegijana.

Sa oled Tartus üles kasvanud. Kuidas sa mäletad seda, kui Chalice andis välja „Ühendatud inimesed“?

2000 oli see. Ma olin suht pisike poiss siis veel, mingi kuueaastane. Ülinaljakas oli, ülilahe, mulle täiega meeldis ja hype‘s. Tegelikult sai A-Rühma ka palju kuulatud. See on naljakas, et see oli osa popmuusikast vahepeal, kõik kuulasid. Vahet pole, et kas sa oled mingi hiphopi inimene või ei ole. Ikka mõjutas sind.

Ma ühest su varasemast intervjuust lugesin, et sind on lüürika poolest mõjutanud Aesop Rock varasem kraam ja Earl Sweatshirt. Keda sa Eesti artistidest välja tooksid?

Eesti räpist kindlasti Põhjamaade Hirm ja Henry Kõrvits on kohe esimesed tüübid ja samamoodi Chalice ja Isand Lilla. Nemad on praegu minu arust need, kelle tekstid on huvitavad. Grinks ja SKE Tartu tüübid.

Neid tüüpe on ikka, biidi mehi ka, kes on cool’id. Aga mul ei ole seda, et ma tahaksin nüüd see või teine tüüp olla. Gogdog tahaks küll olla (naerab). Mulle ta lebo style meeldib vist Eesti biidimeesest kõige rohkem ta nagu teistmoodi ja tal ka ilgelt suva, et keegi ei saa aru. Aus.

Milline on su lemmikinstrumentaal „Oleg“ plaadi pealt?

„Olegi“ pealt mu lemmikinstrumentaal on ilmselt „Kariibi epiloog“ ja siis mulle meeldib ka „Ülenurme jaanituli“. See viimane lugu, mis on digis. Kaks tegelt tahaks välja tuua. Ma ei ütle, et mulle meeldib ainult üks style, need mõlemad on piisavalt erinevad ja piisavalt veidrad, et olla üksteise kõrval.

Mis mussist sa ise lugu pead? Mida sa soovitaksid kuulata?

Ma soovitaksin kuulata sellist raskemuusika bändi nagu Gaza, mis oli Black Market Activities recordlabel‘i all. Nüüdseks kannab bänd nime Cult Leader. See on selline päris ekstreemne metal muss. Eyehategod mu igavene lemmik. Roc Marcianot teatakse rohkem, ma arvan. Inimesi peab utsitama teda kuulama, sest ta on ka selline loov ja ta lahendused on huvitavad. Lee Scotti peaks kuulama ja Cult Of The Damned samuti lugu “Coffee” igavene lemmik.

Kust sa sämple’id otsid?

Vinüülide pealt ennekõike, nüüd vähemalt viimasel ajal. Muidu otsisin vanasti mingitest veebiblogidest. Ma käisin mingites kaltsukates, võtsin endale 10 vinüüli 10 euroga, lihtsalt suvalist mingit lädra, mis vähegi kaanepildilt huvitav tundus või millest aru said, et „Oo, see tundub huvitav instrument, seda tahaks kuulata“. Siis ikka leiad mingid asjad, mis on lahedad. Ma olen ABBA-t ka sämpeldanud nalja viluks. Vinüülide pealt on lahe sämpeldada, sest sealt võib avastada nii palju veidrat stuff‘i. 

Sa oled ise metal taustaga, aga teed praegu vanakooli soundiga hiphopi.

Kui seda nii võib öelda, ma ise arvan, et see on uue kooli sound. Source material on vanem lihtsalt. Liiga uusi asju ei saa võtta, inimesed hakkavad ahvima asju, millest nad ei saa aru. Ma saan sellist materjali, mida mitte keegi teine ei kuula Spotifyst. Ja see input on lihtsalt nii huvitav. Ma ei oska öelda, kas see on parem muusika, aga see on lihtsalt äge. Saad mingit teistsugust source‘i endale. 

Mis tunne on nüüd muusikaliselt täiesti teises skaala otsas tegutseda?

Sellel ei ole mitte mingit vahet. Täiesti sama on. Küll tööd on rohkem, asju vaja teha, et mingit release’’i läbi viia. Sisuliselt on see ju faking Eesti, me elame nii väikeses kohas. See on umbes nagu, et ütle üks inimene, kes on Eestis päriselt kuulus. Ma arvan, et mitte keegi ei ole, sa võid kõigile ukse taha minna ja olla (koputab lauale) „Jou, kes sa oled?”. Väga väike konnatiik on meil. Aga noh skaala mõttes on mainstream veel next step, aga mul pole konkreetselt huvi selle vastu kui just mu enda looming ei osutu lihtsalt nii minema.

Aga kas sa karjuvat kütet ja head bang‘imist ei igatse?

Igatsen väga…

Mida sa oskad peol kaine peaga teha?

Ma oskan kaine peaga inimeste telefone üles otsida, aidata neil mingisuguseid kadunud jopesid kuidagi claimida, mingite olmeasjadega oskan tegeleda. Kui midagi on pekkis, siis ma võin lahendada tülisid. Ma arvan, et ma seda oskan.

Riho oli mingi hetk konkreetne solvang, kas sama saatus ootab nüüd Ristot? Kas Ristodel läheb m***i? (Risto on laulu „Värdjas“ peategelane – toim.)

Ma loodan, et ei lähe. Ma arvan, et Ristod on head inimesed ikka kõik. Ma ei ole selle peale mõelnud, selle Risto peale. Ma veel küsisin Genkalt, et tahtis nagu mehe nime panna, et kes see inimene on, siis ta ütles ka lihtsalt Risto. Kas see midagi tähendab –  ise ka ei oska öelda.

Kumb tuleb enne, kas lüürika või biit?

Ai kurat, igavene see põhiküsimus (naerab). Vastame nagu klassikaliselt – kuidas kunagi. Tegelt ongi nii, vahepeal tuleb üks, vahepeal teine. Vahepeal võtad suvalise biidi, räpid sinna kaheksa kuud vana teksti peale lihtsalt suvalisel hetkel, ja tundub, et see on parem kui kõik asjad, mida sa oled sihilikult teinud. Tootmises juhtub asju – happy accident.

Kuidas sa aru saad, et Genka on mingi biidiga eriti teemas? Kas seal on mingi maagiline moment?

Siis, kui tal kohe tabab ära, siis on aru saada. Nagu ma ütlesin, siis biidi tegemise protsess on loo tegemisel alati erinev. „Tahan olla nagu Genka“ oli vist selline lugu, kus ta räppis selle esimese korraga sisse ja oli kohe pöörfi. Sellega ma tundsin küll, et see on kohe teemas.

Kuidas te Genkaga leidsite üksteist?

Me leidsime üksteist läbi Otto Suitsu. Shoutout to Otto Suits, see on põhi kuradi teema intekatel. Manipulated Mindzi biidimees ja osaline räpimees ja disainimees. Tema soovitas mind kunagi 12EEK Monkey tarbeks, ütles, et saada biite sisuliselt. Mul on ainult hägused mälestused sellest, aga ma mäletan, et ma ootasin kuskil vist mingi kuu aega, kuniks ma julgesin saata. Mõtlesin, et äkki ei ole ikka norm… Pekki, noh ma teen ikka veits biite juurde. Ühesõnaga, selline pabin oli ja mingi hetk juhtus see täiesti mööda minnes, et panid lihtsalt paki kokku ja siis vaatasid, et oled ära saatnud ja oli juba tehtud, ja siis valitigi posu biite ja öeldi, et need sobivad, hakkavad kohe kolmapäeval tegema. Ja siis ma ehmatasin ära, et „oota what“. See käis tegelikult nii ruttu ja Otto viis kokku meid.

Genka on räppinud ajast, kui meie olime väikesed poisid. Tal on nii palju kogemust erinevate tegijatega. Kui hästi ta oskab sulle loo tegemise ajal öelda, mida ta täpselt tahab ja ootab?

Ikka oskab jah. Ta üsna selgelt ütles mulle, et ta tahab teha mingeid take‘e, mis ta näeb, et on vajalikud, mingid kihid n-ö. Ta oskas väga selgelt seda öelda ja tal on ilmselt nii palju kogemust, et tal on mingi stamp tekkinud sellega. Mina veits õppisin selle pealt. Ma ise teen nii, nagu ma parasjagu heaks arvan, kuidas tundub äge, aga seda ma tunnen, et ma hakkan edaspidi ka rakendama, et see oli hea asi tema puhul. Ma väga respectisin tema soovitusi ja võtsin arvesse. Tal on mingi oma touch, mingi oma essents, mida ma läksingi püüdma, et saada seda tema paremust või mida ta hästi teeb. Tahan tema parimat performance‘it salvestada, et inimesed ei arvaks, et see on mingi möödaminnes tehtud lädra.

Oled sa ise „Olegiga“ rahul?

Ma annaks sellele 8,5. See on aus, saab paremini (naerab). Ma olen tegelt rahul küll. Arvestades, kui kiiresti me selle tegime tegelt… Aasta ikka vist kokku. Me ei teinud aasta aega järjest. Sa ootad seda kuupäeva, salvestame, kirjutad veel tekste, saadad biite. Sa kogu aeg midagi ajad ja siis ühel hetkel läheb mega tõsiseks. Nüüd on vaja kohe kõike saada ja siis me mingi kaks kuud tegime kõike järjest. See ajas pea valutama küll. Viimase osa plaadi produtseerimisest tegime vapsjee paari nädalaga. Lihtsalt kirjutasime kiiresti. Aga see on lahe, et midagi jääb kuulmata inimestel, kes digi kuulavad. Peab sõbralt laenama kasseti-deki, salvestama endale faili arvutisse ja siis seda järgi kuulama. See ongi oluline, tuleb luua ikkagi kunsti, millel on väärtus.

Kas albumil trapi sound’i vältimine oli teadlik valik?

Muidugi, ma ei jõua kuulata seda. Ma väsin ära sellest, seda on nii palju. Kõik teevad Eestis seda. Nagu kui me ka oleks seda teinud, siis mul oleks küll praegu paha olla. Kui poole aasta pärast COVID ära kaob ja saaks esineda trap-asjadega, siis selle aja peale inimestel on endal imelik juba seda kuulata. Praegu on see veel okei.

Lõpetuseks, kas sa tahad midagi noorele lugejale südamele ka panna?

(Naerab) Kids, stay off drugs. Seda pole üldse vaja. Lihtsalt pole mõtet. Vähemalt olge 100% veendunud oma tegudes ja nende taga järgedes. Ma saan aru, et inimestel ongi raskused elus ja otsitakse eskapismi, aga sellistel puhkudel on arst see, kes juhendab seda annust, et su dopamiin tagasi korda saada. Tehke trenni, seal on kogu õnneainete varamu, mida sul eluks vaja. Ma usaldaks neid inimesi, kes ütlevad, et ära võta rohkem Xanaxit, kui on ette nähtud (naerab). Vanainimestele tahaks ka südamele panna, et arvestage noortega ja kunagi olite kõik noored ja asjad ei ole nii must-valged alati. Hoolige üksteisest. Märgake teisi.