Sammun 22. novembril kell 18.30 Karlova suunas, et minna Karlova Teatrisse, vaadata seal lavastust „Minu haukuv koer“ ja kirjutada pärast seda esimene arvustus, mis päriselt avalikkuse ette jõuab. Ma olen selleks valmis. 

Karlova on mulle alati meeldinud ja ka seekord jalutades ei jäta ta mind külmaks. Õues on küll jahedam, kui sel sügisel olnud on, kuid Karlova puidust majad ja korstnast tulev suits, annavad sooja. Kõnnin edasi ja Tähe tänav tundub lõputu. Ma peaksin ju juba kohal olema. Google Mapsist sõltuvana, võtan telefoni kätte ja uurin asja. Vedas, päris mööda pole veel kõndinud, aga see poleks ka täiesti võimatu olnud, sest Karlova Teater ei eristu teiste puidust majade seast peaaegu kuidagi, kui välja arvata silt, millel seisab: KARLOVA TEATER. 

See, et teater silma ei paista, pole kuidagi miinuseks, sest Karlovasse ei sobikski suur kivist või klaasist hoone. Teatrisse sisse astudes on tunne, justkui läheks kellelegi külla. Aga võib-olla läksingi, sest lava peal hakkavad mulle üht kummalist lugu jutustama Melinda (Ingrid Isotamm) ja Tobias (Toomas Täht). 

Melinda ja Tobias elavad suurlinnas samas kortermajas. Melinda käib vahel öösel ja vahel päeval trükikojas tööl ja Tobias on tööd otsiv töötu. Mõlemad on üksikud ja teiste inimestega eriti kokku ei puutu ning mõlemal on oma mõtted, soovid ja unistused. Kõlab kui potentsiaalne draama? Mõtle uuesti. 

Melinda ja Tobias on tavalised inimesed, kes elavad oma tavalist elu. Melindale meeldivad öövahetused, sest siis on ta üksi koos trükimasinaga ja vahel unistab ta masinaga üheks saamisest. Tobias otsib päevad läbi esmalt internetti ja siis internetist tööd ning on seinte kaudu kursis oma naabritega, kellega ta kunagi kohtunud ei ole. Nende kahe inimese elud on üksildased nagu suurlinnades ikka, kuid ühel saatuslikul ööl nad kohtuvad. Kohtuvad omavahel ja kohtuvad „temaga“ ehk üksiku ja salapärase koiotiga, kes pöörab Melinda ja Tobiase üksluised elud peapeale. Koiotti ei näe vaataja kunagi, kuid saab tema olemasolust aru siis, kui süttib punane valgus. Punane värv ise võib öelda palju. See võib tähendada armastust, kirge, aga ka viha, ohtu ning see ütleb koioti kohta nii mõndagi. Ta on tegelaste jaoks ühtaegu hirmutav ja võõras, kuid samas tahavad nad olla tema lähedal ja tegutseda tema nimel. 

Lavastus tõstatab üsna suure ja aktuaalse küsimuse: kuhu lähevad loomad, kui loodus saab ühel hetkel otsa?

Tobias ja Melinda muutuvad loo käigus peaaegu tundmatuseni ning muutub ka lavale loodud maailm. Loiud ning ujedad Isotamm ja Täht kasvasid järsult lausa agressiivseks ja sõjakaks. Ühtäkki pole elu mõte enam tööl käimine või töö otsimine, vaid hoopis miski muu, mille saavutamiseks lähevad nad (eriti Melinda) kasvõi läbi seinte. 

Lugu areneb nii kiiresti, et alguse ja lõpu vahel ei pruugi tunduda ühtegi seost, kuid samas oli vaadates kõik väga loogiline ja isegi realistlik. Lavastus näitas üsna hästi, kuidas areneb välja radikaalsus ja milleni see viia võib. 

Taago Tubina lavastust vaadates on raske aru saada, kas see, mis laval oli, toimus unes või hoopis unepuudusest tingitud kujutelmana. Võin aga kindlalt väita, et see, mida ma nägin ja kuulsin oli uus, põnev ja intrigeeriv. Väikese Karlova Teatri lava areneb loo käigus näitlejate mängu, oskusliku muusikakasutuse ning Rene Liivamäe valguskujundusega suuremaks kui mõni suur teater. Lavastus tõstatab üsna suure ja aktuaalse küsimuse: kuhu lähevad loomad, kui loodus saab ühel hetkel otsa? Pole ju ka Tartus rebased enam erilised. 

Autor: Anna Tisler

Ma võiksin kirjutada, et Karlova Teatri maagilis-realistlik-öko-terroristlik draama „Minu haukuv koer“ toob vaatajani loo üksildusest suures linnast ja sellest, kui loodus jääb loomade jaoks liiga väikseks. Aga see ei annaks edasi kõike seda, mida teater oma väiksele, ent piisava suurusega lavale tuua suutis. Minu ahas sõnavara ei anna edasi näitlejate meisterlikkust, kelle silmist nägin ja olekust tundsin, kuidas koiotiga kohtumine on ühtaegu hirmutav, aukartust äratav ja igavasse ellu põnevust toov. 

Kujutan ette, et kui suurlinnas sellist lavastust vaadata, siis võib kodutee olla mõneti teatrisündmuse pikenduseks. Metropolis ilmselt tundub, et inimesed on linnast kogu looduse ära hävitanud. Õnneks oli Karlova pärast etendust ikka see sama Karlova, kus on piisavalt rohelust ja loodus ei tundu kauge. Samas oli tunne, et ehk ootab ka mind trepikojas üks salapärane tegelane. 

Karlova Teatri „Minu haukuv koer“ esietendus 5. oktoobril. 

Autor: Eric Coble

Tõlkija: Mario Pulver

Lavastaja: Taago Tubin (Ugala)

Kunstnik: Liisa Soolepp

Valguskunstnik: Rene Liivamägi

Mängivad: Ingrid Isotamm ja Toomas Täht