Sel kuul jätkab Riigikogu sotsiaalkomisjon kahe kollektiivse pöördumise arutelu kanepi raviotstarbelise kasutamise ja kanepituru reguleerimise küsimustes. Kanepi või mingi muu uimasti reguleerimise vajaduse asemel peaks arutelu olema suunatud keelupoliitika läbikukkumisele.

Riigikogu praegune seisukoht on, et kanepiturg ei vaja reguleerimist ja ravikanepit kui sellist pole olemas (tõsi – kanepisort “Ravikanep” tõesti puudub). Pragune keelupoliitika vähendab oluliselt austust kehtivate seaduste vastu ja usku valitsuse soovi või kompetentsi inimeste elu parandada. Eriti märgatav on see noorte seas, kes iseseisvalt interneti kaudu mitmest allikast informatsiooni otsivad ja kellele tundub naeruväärne valitsuse väide, et info puudub.

Võib väita, et kanepitarvituse reguleerimine ei ole prioriteet, aga on. Keelupoliitika on eelmise sajandi läbikukkunud reliikvia, mis põhjustab igapäevaseid kannatusi ja raskusi siiani. See teema on aktuaalne, vali ja tähtis, sest mõistus, mis pooldab keelupoliitikat, pooldab ka muud ebaõiglast ja vabadusevastast.

Keelupoliitika tugineb valedele põhimõtetele

Võiks eeldada, et Eesti Arstide Liidu liikmeid on kanepiteemas spetsialistid. Paraku on EALi presidendi Lembi Augi veebruaris koostatud avaldus täis faktivigu ja reaalsusega vähe seotud. Muuhulgas kirjutab Aug, et regulatsioon Eestis ei vaja muutmist. Juba avalduse esimene lause (“Kanep kuulub ohtlike uimastite hulka kõrvuti amfetamiini, heroiini ja oopiumiga ning on ÜRO narkootiliste ainete konventsiooni alusel keelatud aastast 1961”) on väga suunav, eksitav ja sisuliselt vale. Ainus viis väidet mingil moel tõeseks lugeda tuleneb asjaolust, et teiste kõrvale pole üles loetletud alkoholi, mis on kõigist nimetatutest kõige surmavam ja ohtlikum. Sellest hoolimata on alkohol seaduslikult reguleeritud. Isegi ÜRO enese Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (World Health Organisation, edaspidi WHO) Uimastisõltuvuse Ekspertkomitee (Expert Committee on Drug Dependence) tunnistab, et kanepi klassifitseerimine sarnaselt ohtlikele uimastitele ei tugine mitte ühelegi ametlikule hinnangule.

Samuti väidab avaldus, et maailmas jätkuvad uuringud kanepi toimeainete ja terviseriskide kohta, kuid nende uuringute lõplikud seisukohad kujunevad alles 30–40 aasta pärast. See väide pigistab silma kinni mitmekümne aasta jooksul maailmas läbi viidud kanepi mõju puudutavate uuringute osas. Peale selle ei võeta arvesse keelupoliitika kahjulikke mõjusid, mis on igakülgselt tõestatud. Kas peaksime neid mõjusid siis järgnevad 40 aastat taluma, sest uuringute tulemusena võivad ilmneda kanepi kahjulikud mõjud?

Isegi EAL tunnistab, et kanep ja muud uimastid on keelupoliitika ja ülikõrge hinna kiuste kergesti kättesaadavad ja laialdaselt levinud, eriti noorte seas. Keelupoliitika ei tegele ju nõudluse vähendamisega, vaid pakkumise vastu võitlemisega ja pakkujate karistamisega: seega pakkujatele kehtivate riskide suurendamisega. Kaasnevad riskid tingivad hinnatõusu ja kõrgem hind meelitab rohkem kurjategijaid asjaga tegelema. See muudab kanepiäri kurjategijatele atraktiivseks tuluallikaks ning välistab igasuguse kvaliteedikontrolli. Riigi kanda jäävad küll kanepi tarbimise kulud (ebaseadusliku kaubandusega seotud kuritegevus, kulutused kuritegevuse uurimisele, menetlemisele ja kurjategijate karistamisele, tervishoiukulutused abivajajate raviks jms), kuid ei tule riigikassasse ükski tulu (reguleeritud turul kanepi müügist saadavad maksud, lisatud töökohad kanepi, selle toodete ja lisavahendite tootmises, müügis jne). Keelupoliitika välistab kanepitarbimisest riiklikul tasemel kasu lõikamise, samal ajal kahjusid süvendades.

Raviamet toob oma kodulehel välja kanepi suitsetamise ohud ravi eesmärgil, mis on tingitud muuhulgas ebakvaliteetsest toorainest. Kvaliteediprobleemid on lihtsalt lahendatavad turu reguleerimisega. Näiteks USA müügipunktides kättesaadav ravikanep läbib enne letile jõudmist põhjaliku kvaliteedikontrolli. Seega toob Raviamet tõenäoliselt tahtmatult välja hoopis keelupoliitikast tulenevad ohud, kuna kanepit hangitakse mustalt turult.

Milleks kaitsta, kui kaitset pole vaja?

Tervise Arengu Instituudi (TAI) vanemspetsialist Margit Kuus kirjutas, et uimastikasutuse ennetustöö peab algama koolis ja pereringis. Sõltuvus ja uimastite (ka alkoholi) kuritarvitamine on sümptom ja haigus on katkine ühiskond. Keelupoliitika ei saa peita sümptomeid ega ravida haigust. Üksindus on peamine sõltuvuse põhjustaja ja keelupoliitika vaid süvedab seda tunnet ja teisi uimastite kasutamisega seotud muresid. Keelupoliitika tõttu on ju uimastikasutamine tabu ja kasutajad ei tunne, et võivad oma probleemidest lähedastega rääkida. Seega süveneb üksindustunne ja sellest tulenevalt omakorda uimastite kuritarvitamine. TAI vanemspetsialist Kuus räägib noorte kaitsmisest uimastite eest ja selle vajalikkusele ei vaidle tõenäoliselt mitte keegi vastu. Küll aga ei saa me sama mõõdupuuga vaadata täiskasvanud inimesi, kes ise enda eest otsustada soovivad.

Valitsuse töö ei ole inimesi nende endi eest kaitsta, kui seda “kaitset” ei soovita ja see teeb “kaitstavatele” rohkem kahju, kui see, mille eest neid väidetavalt kaitsta üritatakse. Eri rahvaküsitlused, mitu rahvaalgatust ja fakt, et Facebooki grupis Kanepi Legaliseerimise Avalikud Pooldajad on üle 7000 liikme, näitavad, et rahvas hoolib teemast ja soovib kahjuliku keelupoliitika lõppu.

Üks rahvaküsitlus aga, mille tulemused on täiesti erinevad kõigist eelnevatest, jätab meedia vahendusel mulje, nagu oleks koguni 87% Eesti kodanikest kanepituru reguleerimise vastu. Tasub ära mainida, et seal ei küsita turu reguleerimise, vaid kanepi legaliseerimise kohta. See jätab mulje, nagu kanep hakkaks igal pool kõigile kättesaadav olema.

Samuti osales uuringus kordades vähem uuritavaid kui varem mainitud küsitlustes. Peale selle, et vastanud olid 18-aastased või vanemad, pole valimi kohta välja toodud rohkem lisainfot. Kontrastiks: näiteks TNS Emori küsitluse valimi kohta on saadaval informatsioon vastajate soo, vanuse, elukoha, sissetuleku ja haridustaseme kohta. Pea pool kõne all olevale küsitlusele vastanutest ei pea ka homoseksuaalsust mitte kunagi õigustatuks ja üle poole on teaduslikult täiesti põhjendamatul arvamusel, et toiduainete geneetiline muundamine ei ole mitte kunagi õigustatud. Need vastused näitavad, milliste inimestega on tegu. Keskmine eestlane on sellest valimist kindlasti sallivam. Kui arvamus erineb faktidest, siis on arvamus ebaoluline. Ometi – lihtsam on veenda tuhandet meest nende emotsioonidele mängides, kui ühte meest faktidele toetudes.

Kanep ei ole ohutu

Meedias leviv valeinfo süvendab valearvamusi ka teises ohtlikus suunas – nagu kanep oleks täiesti ohutu. Kindlasti see nii ei ole. Kanep võib põhjustada sõltuvust ja mitme teise teguri olemasolul tuua kiiremini välja vaimseid haigusi, kui tarvitajal on nendeks eelsoodumus. Samuti on aga leitud hoopis vastassuunaline seos: inimesed, kellel on eelsoodumus skisofreenia väljakujunemiseks, tarbivad suurema tõenaosusega kanepit ja suuremates kogustes, kui inimesed, kellel geneetiline eelsoodumus puudub. Väitel, et kanep põhjustab skisofreeniat ka neil, kellel eelsoodumus puudub, ei ole alust. Vaimsed häired on kanepivastastele hea argument, sest on keeruline neid diagnoosida ja nende põhjuseid leida. Tundub, et hirmu külvamiseks sellest teadmatusest piisab. Püüdes kanepit “demoniseerida” või siis vastupidi – täiesti ohutuna näidata – kaotab meedia usutavuse.

Uus-Meremaal 20 aasta jooksul läbi viidud uuring näitas, et füüsilisele tervisele on kanepi tarbimise kahjud minimaalsed. Kõige suuremad kahjud on võrreldavad hambaniidi mittekasutamisega. Just nii – kanepi suitsetamise tekitab suurimat kahju kasutaja hammastele ja igemetele. Seda vaid seetõttu, et kanepi suitsetamine vähendab süljeeritust, mis on vajalik hammaste puhastamiseks. See probleem on lahendatav näiteks nätsu närimise või piisava vedeliku joomisega peale kanepi tarbimist. See uuring toetas mitut eelnevat uurimust, toonitades eraldi, et tubaka tarbimisega kaasnev kopsutervise langus ei väljendu kanepi tarbimisel.

Vähem kahjulik kui teised uimastid

Alkohol ja tubakas on reguleeritult kättesaadavad. Idee nende ebaseaduslikuks muutumisest tundub tänapäeval naeruväärne ja kasu rahva tervisele ei näeks sellisest liigutusest vast ükski mõtlev inimene. Uuring näitab, et alkohol on 114 korda surmavam kui kanep ja  ohtulikum näiteks heroiinist, kokaiinist, tubakast, ecstacy’st ja metamfetamiinist. Sama uuringu järgi on kanep hinnanguliselt kõige ohutum kättesaadav rekreatiivselt kasutatav uimasti. Ometi on see ebaseaduslik.

Pidevalt kajastatakse, et kanepit tarvitatakse enam ja enam. Uuringud näitavad tõepoolest, et kanepi tarvitamine on mitmekümne aasta jooksul jäänud kas samale tasemele või veidikene tõusnud. See väide tuleb aga panna konteksti – kanepi tarbimine suureneb tubaka ja alkoholi tarbimise arvel. Peamised põhjused asendamiseks on ohutumad kõrvalmõjud, parem sümptomite ravimine ja kergemad võõrutusnähud kanepiga. Kas on siis halb, et kui midagi tahetakse tarbida, siis valitakse selleks kõige ohutum saadaolev aine ja üha vähem tarbitakse selle arvelt ohtlikemaid aineid?

Eestis, kus alkoholi ja opiaatide tarbimisest tulenevad probleemid on ilmselged ja traagilised, peaks sellist alternatiivi kahe käega tervitama ja seejuures kindlustama, et tarbimine on võimalik läbi viia kõige ohutumal viisil (näiteks suitsetamise asemel söödavad kanepimaiused).

Paljud meist sooviksid elada maailmas, kus inimesed ei kasuta mingisuguseid uimasteid ja kõik on õnnelikud: omavad eesmärke, mille poole püüelda, suurepäraseid suhteid lähedastega ja tunnevad ennast väärtusliku osana ühiskonnast. Paljud inimesed kindlasti ei kasutagi uimasteid, isegi alkoholi ja tubakat mitte. Reaalsus on aga, et inimesed on tuhandeid aastaid otsinud viise muutmaks oma meeleseisundit, et tulla toime elus olemise agooniaga. Kahtlemata jätkub see veel tuhandeid aastaid.

Isiklik arvamus ei muuda reaalsust, ükskõik kui palju me seda sooviks ja mitte kellelgi pole õigust enda moraale kellelegi peale suruda. Tõepoolest, kanepi mõjud vajavad rohkem uurimist: reguleerimine võimaldab seda. Aga keelupoliitika läbikukkumine on selge. Selle lõpetamist toetavad teadlaste ja ekspertide kõrval näiteks Brasiilia, Kolumbia, Mehhiko, Nigeeria ja Šveitsi endised presidendid, Huffington Posti asutaja Ariana Huffington, laulja Sting ning plaadifirma Def Jam asutaja Russell Simmons. Küsimus on selles, kui palju lisakahju laseme tekkida: kanepiturg on reguleerimata ja kurjategijate valitseda. Seega ei tohiks rääkida legaliseerimisest, vaid kahjuliku keelupoliitika lõpetamisest.

Saatsime lugejakirja ka Eesti Arstide Liidule kommenteerimiseks, kuid ebaõnnestunult. Neljandal Dimensioonil ei õnnestunud Eesti Arstide Liidult kuu jooksul kommentaari saada.

Fotod: Kaspar Lind