Hoolimata liitrisest džinnipudelist, mille üheksakesi lõkke ümber istudes ära lahendasime ning hoolimata umbes kümme korda külma peale üles ärkamisest, tundsin end järgmisel hommikul hästi. Tegime hüti kõrvalt korjatud mündilehtedest teed ja sõime hommikust.

Ärgitasime Gentianne’i, kellel oli peal järjekordne allaandmise hoog, meiega jätkama. Eelmine päev oli raske olnud. Kui kõik lihased valutavad ja külma tõttu kosutavat und pole saanud, tundub elu ikka veidi mustades värvides.  Ma olin oma tromboosijala pärast nii kõrgel magamist veidi põdenud, aga survesukad ja Xarelto tegid oma töö ning miski peale lihaste end tunda ei andnud. Mind kannustas ju tahe endale, perearstile ja kõigile teistele huvitatud osapooltele tõestamine, et tromboosijalaga võib ka mäkke ronida, aga temal selline jonnisarnane motivatsioon puudus. Lõpuks soostus ta siiski meiega tippu tõusma ning asusime teele.

Jah, tromboosne jalg made me do it.

Juba sada meetrit hütist kõrgemal hakkas kõrgus meie mõlema enesetundega mängima. Tundsin, nagu oleksin baaris umbes viis õllet liiga palju võtnud ning võitlesin pea keerlemisele lisaks ka iiveldusega, üritades samal ajal jätkuvalt üht jalga teise ette panna. Gentianne oksendaski. Istusime, puhkasime ning mina viskasin kogu aja Thompyga nalja, et mõtteid keha raskustelt eemal hoida. Poolel teel nägime üht paljudest vulkaanimäe koobastest.

Koobas jookseb umbes 70m ülesmäge. Me jätkasime siiski maa peal.

Mitu rasket tundi hiljem jõudsime lõpuks kolmanda hütini, mis on 3750 meetri kõrgusel. Puhkasime, sõime ja jõime teed. Gentianne vajus taas väsimusest magama. Meie Thompyga klatsisime tuttavaid, sirutasime end päikese käes ning vaatasime meist üle lennanud lennukeid. Thompy rääkis, et kuuekümnendatel lendas üks reisilennuk vastu mäge ning mitukümmend inimest sai surma, mille peale hakkasin eriti innukalt enda ja lennukite vahemaid hindama. Lihaste rahustamiseks tegin veidi joogat.

Maastik meie ümber oli taas muutunud – nüüd olime tõepoolest vulkaani otsas. Kui uitasin endale looduslikku wc-d otsima – ja otsimise all ma mõtlen rajamist- jäin mitu korda üllatunult seisma. Oleksin justkui kuu peale sattunud.

Kuumaastik kolmanda hüti ümbruses

Gentianne tahtis taas pooleli jätta, mis tähendab, et teele asumine ja tema veenmine võttis veel veidi aega. Hakkasin tasapisi vihastama. Ta oli hommikul tõesti näost valge, aga praeguseks nägi täiesti okei välja ja kui rääkisime sellest, kuidas end tunneme, tundus küll, et meie kehad reageerisid täpselt samamoodi. Küll aga erines meie suhtumine raskuste ületamise asjus kardinaalselt.

Lubasin talle juba mäe jalamil, mil selgus, et mina ja Thompy oleme sarnases aeroobses vormis ja hoiame sarnast tempot, et olen alati tema taga ja viimane, et me temalt tahtmatult eest ära ei jookseks, nagu alguses juhtuma kippus. Kujutage siis ette, kui pead selja tagant vaatama, kuidas keegi käed puusas jalutab, pidevalt komistades ja tuigerdades, sest ei vaata enam üldse, kuhu astub.

Ta isegi ei üritanud enam, mis ajas mind õudsalt närvi, eriti kuna ka minul oli paha olla ja nüüdseks juba nägime iga läheneva sammuga mäetippu. Tundsin isegi vaikuses, kuidas ta õhkas negatiivseid mõtteid ning pidin enda temperamenti alla suruma, et ma ei sõimaks teda läbi või mäest alla lükata ning seda hiljem õnnetuseks nimetada. Mul vedas meeletult, et mu giidiks oli just Thompy. Ilma sõbrata oleks prantslanna seltskond sellistes oludes talumatu olnud.

Teise päeva pärastlõuna ajaks jõudsime läbi kõigi raskuste tippu. Istusime ja harjusime veidi ning rõõmu käigus ununesid kõik muud tunded ja probleemid.

Ühispilt

Fako peak, st, Kameruni mäe ja kogu Lääne-Aafrika kõrgeim tipp – 4095m

Tagasiteel tundsime end juba nii hästi, et otsustasime ka 1999. aasta kraatrit vaatamas käia, mil Kameruni mäe vulkaan viimati purskas. Alla tulles polnud mul kõrgusega enam mingit probleemi ning leidsin endas järsku sellise jõu, et keksisin ja hüplesin mäest alla. Läksin nii Thompyst kui Gentiannest ette, laulsin ning naersin omaette iga kord kui iPodi shuffle mõne eriti ogara loo mängima viskas. Maaliline maastik, sport ja Sir Mix-A-Lot’i „I like big butts“ on lihtsalt üks veider kombinatsioon.

Proovisin kraatrist nii hea pildi saada kui võimalik, ent selle suurust on raske edasi anda. Muide, tossas siiani. Ja väävlihais oli hingemattev.

Ööbisime veel ühe öö teises hütis ning hakkasime järgmisel hommikul alla tulema. Mu saapad lagunesid igast otsast ning jätsid tükke endast paremale ja vasakule. Gentianne oli taas suremise äärel ning tuli lõpuks ilma ühegi kotita alla ja ikka viimasena, ent mu mõtted olid temast kaugel ning ei tundnud end enam üldse häirituna. Kogu mu keha oli väsinud, ent tunne oli nii hea. Viimane tund aega džunglist tulin varbavahe plätudes alla, sest saapad olid lihtsalt selline piin. Tallad olid juba enne minekut õhukesed, ent alla tulles olid nad nii kulunud, et mu talla kumerusi oli läbi saapa näha. Tundsin, kuidas kõik kivid mu talda lõikasid ja pidasin paremaks saabastest loobuda.

Kokkuvõttes – raske oli! Ma olen väsinud ja oman kuute uhket veidras kohas asuvat villi ning lisaks sellele  jään üsna pea ühest varbaküünesti ilma. Aga ma suutsin seda tõusu läbi kõigi raskuste meeletult nautida. Mu pea on täis hetki, kus naeratan lollakalt ilusa vaate suunas, samal ajal kui kogu keha valutab ning prantsusekeelne virin kõrvu täidab. See on mingi täiesti uus zen-level, kuhu mäkke ronides jõuda saab. Ja see võidutunne, et mu terviserike, mis mind ennast häirib, ei piira mind tegelikult üldse.

Ükskõik kui palju pilte ma ei näitaks ja jutte ma ei räägiks, on mul tunne, et ma ei saa kunagi päriselt edasi anda, milline see kogemus oli. See tripp on minu ja Kameruni mäe omavaheline saladus, aga võib ka teie saladuseks saada, kui julguse kokku võtate ja ka selle retke läbi teete. Olen kindel, et mu sõber Thompy viiks ka teid hea meelega tippu.

Unistuste maa.

Kui tahad lugeda Maia mäevallutuse esimest poolt, siis seda saad siin teha.

Maia on sel suvel GLEN vabatahtlikuna Kamerunis, Belo külas naisettevõtlust arendamas. GLEN programmi Eestis vahendab Arengukoostöö Ümarlaud ja rahastab Välisministeerium.