Kõikjal kuhu lähen, näen ma üha uuesti ja uuesti ühe raamatu kaanepilti. Pearättide, traditsiooniliste rõivaste ja ohtrate ehetega eksootilised naised kolme eesli seljas naeratavad ja lehvitavad mulle kõigi siinmaal elavate valgete raamaturiiulitest. Bradt guide on punase ääristusega veidi alla kolmesaja leheline reisijuht, mis paistab kuuluvat iga endast lugupidava turisti raudvaramusse. Mina polnud üks neist turistidest, ent olen selle nüüdseks mitu korda läbi lugenud ja kogenud –  milline absoluutne jura.

Näiteks ütleb see reisijuht Lääne-Aafrika kõrgeima tipu, st. Kameruni mäe kohta, et „In spite of it’s height, the mountain is relatively easy to climb…and no particular climbing skills, equipment or experience are needed...“. Kui seda kirjutist loeb keegi, kes on kohe-kohe Kameruni tulemas ja selle raamatu juba seljakotti pakkinud, siis palun – nüüd on aeg see kotist välja võtta ja ahju kõrvale muu põletamismaterjali juurde asetada.

Ma pakkisin esmaspäeva õhtul oma riideid ning tehnikat plastikust kottidesse, uskudes täiesti siiralt, et mind ootab järgneval kolmel päeval ees keskmisest sportlikum jalutuskäik. Reisijuht ju ütleb nii. Kohalikud mu ümber tegid aina suuri silmi ja küsisid, kas ma olen ikka kindel. Enamik neist on mingi kõrguseni roninud ja siis alla andnud ning oskasid rääkida palju lugusid inimestest, kes ronimise pooleli jätavad. Mina lihtsalt naersin ja lehvitasin kärsitult käega:„No problem!“ Ma elasin ju Belos, mägede vahel ja matkasin iga päev tundide kaupa muudkui üles ja allamäge. Mis see 4095m kõrgune Kameruni mägi ära ei ole. Titekas.

Teisipäeva hommikul oli äratus kell 5. Mina ja mu lilleline seljakott, kuhu oli pakitud kolme päeva jagu riideid, tehnikat, ravimeid ning lugematu arv väikeseid küpsisepakke asusime motikal ülejäänud reisiseltskonna juurde teele.

Prantslanna Gentiannega kohtusin Yaondes happy hour’i ajal. Ta on samuti GLEN programmis ning on koos tandempartneri Felixiga viimased kaks kuud Kameruni idaosas pügmeedega džunglis elanud. Kuulasin Hiltoni suures punases nahktugitoolis pina colada’sid luristades ta juttu ühepoolsest armuloost, mille tagajärjel nende projekti pausil on, kuna härra ei soovi temaga enam ühes telgis magada. Leidsin, et tema murtud süda vajab ravi ja prioriteedid taasleidmist ning kutsusin ta pärast teist kokteili ja umbes pooletunnist tutvust endaga koos Kameruni mäkke ronima. Ta oli nii meeleheitel, et ütles detaile pärimata oma jah-sõna.

Nii me siis vaatasime, kuidas mu sõber ja ühtlasi giid Thompy pidgini keeles meie kahele porterile instruktsioone jagas, kuhu kõik meie asjad toppida ning pakkisime kuulekalt ka enda asju ümber. Minu lilleline seljakott kästi maha jätta ning selle asemele sain korraliku matkakoti, mille oma seitsmest suunast kokku laenatud matkavarustust täis toppisin ja teekond võiski alata.

Minu lemmikgiid maailmas – Thompy

Kameruni mägi on (taaskord Bradt guide’i andmetel) Aafrikas merepiirile kõige lähemal asuv mägi. See tähendab, et kui näiteks Norras matkates võib olukorras, kus oled 2500m kõrgusel 3500m tipu vallutamine olla üsna vähe aega nõudev ettevõtmine, siis Kameruni mäe puhul saab kummi viimseni venitada ja ka merepiirilt alustada. See tähendaks aga kahe päeva jagu Limbe ja Buea linnades matkamist, mis mulle eriti huvi ei pakkunud. Meie teekond algas seega peaaegu 1000m kõrguselt merepinnast, Guinessi raja algusest.

Esimene tund aega kulges majade ja põldude vahel ülesmäge kõndides. Umbes poole tunniga oli mu selg higist märg ning umbes tunni ajaga olid jalalihased nii pinges, et tundus nagu oleksin pahkluudele kümnekilosed lisaraskused pannud.

Kogu teekond kulges ülesmäge kallakul, mis ei saanud Tartu Riia mäest palju järsem olla, aga strateegiliselt paigutunud ja astmetena kasutuses olevad kivid asusid põlve kõrgusel ja lisasid füüsilist koormust. Vihmametsa jõudes rõhus keha ka meeletu õhuniiskus ning kui paari tunni pärast esimesse hütti/kontrollpunkti jõudsime, kus valitsuse esindajad meie ronimise registreerisid, olid nii minu kui Gentianne riided ja juuksed läbimärjad. Mina viskasin veel kohalikega nalja, aga Gentianne näris tõsise ilmega seina ääres pähkleid, silmis mida-fakki-ma-nüüd-teinud-olen pilk. Piltide peal naeratab ta aga kenasti.

Esimene kontrollpunkt – 1850m

Hüppasime üle allikate ning ronisime hiigelsuurte puude juurtel aina ülespoole, kuni umbes tund aega hiljem džunglist välja ja pilvedest kõrgemale jõudsime. Gentianne oli selleks ajaks omadega täiesti läbi. Ehkki ta on tantsija ja teeb mingil määral trenni, hakkasid ta jalalihased selleks ajaks üles ütlema. Ta kotti tehti tühjemaks ja kergemaks, ent pidime sellegipoolest umbes iga poole tunni tagant pause tegema. Mina kasutasin tema joomise, snäkkide söömise ja vingumise jaoks eraldatud aega ringi vaatamiseks ja pildistamiseks.

Pealpool pilvi

Tegime varasel pärastlõunal pikema peatuse kontrollpunktis, mida kutsutakse Intermediate Hut’iks, kuna asub esimese ja teise vahel. Sõime avokaadovõikusid ja apelsine ning puhkasime jalgu. Mu seitsme euroga turult ostetud ning  odavaid matkasaapaid imiteerivad jalanõud olid juba hõõruma hakanud ning muru tundus palja jala all taevalik. Gentianne oli aga nii väsinud, et jäi tukkuma.

Vaatasin muudkui mõtlikult hüti taga kõrguvat mäge ning Thompy hoiatas, et nüüd ootab meid ees kõige järsem ja raskem osa. Panin ipodi tööle ja ühe klapi kõrva, et muusika abil ennast edasi tõugata.

Selle osa ajal teekonnast avastasin end mõttelt, et nüüdseks on küll tegu kõige raskema füüsilise ülesandega, mida mu keha lahendama on pidanud. Ühelt poolt tahtsid jalad kogu aeg seisma jääda, teisalt tuli meeletult keskenduda ja ennast sundida. Nüüd tuli juba tõesti puusa kõrgusele astuda, proovides samal ajal lahtistel kividel mitte libiseda. Nii pea kui ronima hakkasime, hakkas ka vihma sadama.

Savannis. Sellist kallakut käsitlevad giidid kui lauget ala. Ei tea, kas need lollakad Bradti juhi kirjutajad ka seda mõikavad?

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kaks pingelist tundi hiljem jõudsime võidukana teise hüti juurde, kus meid lisaks porteritele, kes 30kg seljakottidega meist ikkagi kiiremini üles said, tervitasid meid ka neli töömeest. Nad ehitavad plekist kokku klopsitud hüttide asemele moodsaid elektri ning soojustusega majakesi, kuhu kunagi tulevikus kui ka tee valmis tehakse, saab suisa autoga kohale paarutada.

Ise naeravad nad, et teevad paksudele ameeriklastele teenet. „If you want something, you have to work for it,“ pühendab mulle pärast mitmendat tassi džinni Mustafa. Kõik neli ehitajameest on ülimalt sportlikus vormis ning põlgavad juba ette neid „kliente“, kelle jaoks laagrit ehitavad.

Aastakese pärast saab juba sellist luksust nautida. Hut 2, 2800m

Kuidas Maia mäetippu jõudis ja mida ta kõige sellest arvab, saad lugeda juba homme ilmuvas postituses.

Maia on sel suvel GLEN vabatahtlikuna Kamerunis, Belo külas naisettevõtlust arendamas. GLEN programmi Eestis vahendab Arengukoostöö Ümarlaud ja rahastab Välisministeerium.