Kamerun on esimene Aafrika riik, mida külastan. See on endaga kaasa toonud esimese tõsisema kogemuse vähemusrassi esindajana. Euroopas, Okeaanias ja Põhja-Ameerikas elab massiivsetes kogustes valgeid. Kagu-Aasias on palju turiste. Siinmail paistavad valged aga kaugelt silma, ka minule.

Disclaimer: Artikli pilt ei ole suvaline stockfoto, vaid on hoopis ehe Kamerun. Maia ise pildistas.

See vähemuses olemine pole samas kuigi hirmutav. Lapsed skandeerivad „white man, white man“  iga kord kui neist möödun, aga mitte negatiivse tooniga. Lihtsalt nendivad siiralt fakte nagu siinmail kombeks. Nende jaoks sõltumata oma soost olen igal juhul white man . Noh, näiteks küsisin oma õmblejalt, kas allesjäänud kangast saaks kleidi nii mulle kui ka mu emale ning ta päris kamerunliku siirusega vastu: „Well let me ask you this – is your mother fat?“ Kui sul on nina peal punn, võid kindel olla, et iga kohatud kamerunlane, nendib seda fakti.

Mina ja mu partner Caro oleme kaks valget tuhandete ja tuhandete mustade seas. Nägime Belosse saabudes kurja vaeva, et kõik 33 naisettevõtluse projekti osalist teaksid, et me tahame nendga tutvuda, pilte teha, intervjuusid läbi viia ning nende ärisid külastada. Meie nahavärv ja sellega kaasnev „white man“ kisa on aga selleni viinud, et ühel hetkel kadusid privaatsus ja puhkehetked.  Oleksime me vaid kohe alguses teadnud, et nähtamatuks jääda on võimatu.

Võisime pärast kolme intervjuud ja fotosessiooni olla täiesti tühjaks pigistatud, aga ikka ei saanu kuidagi koju puhkama mindud, sest ka juhul kui valisime koduteeks võsasest džunglist läbi murdmise, hüppas ikka keegi kuskilt põõsa tagant välja, et käppa visata, juttu ajada, kallistada ja muud moodi sümpaatiat väljendada. Tore, aga väsitav.

Kuidas meitel ka puhkehetkel tööd tehakse

Seega otsustasime Caroga nädalaks põgeneda puhkama. Riigi edelaosas, Mt Camerooni jalami lähedal asub linn nimega Buea, kus elavad ja töötavad kaks GLENi programmi osalist – Martina, imetore ja andekas sloveenlanna, kellega koos ma Kameruni saabusin ning Flo, saksa noorhärra ja tõeline mudelnäide rikaste vanemate ülepriviligeeritud järeltulijast, kes ärijuhtimise õpingute ja korporatsioonipidude vahel oma neiule mulje avaldamiseks vabatahtlikutööd tegemas käib.

Esimene päev puhkusest kulus meil punktist A punkti B liikumisele. Esmalt oli vaja Belost lähimasse suurlinna Bamendasse saada. Otsisime auto, ootasime kannatlikult kuni kaheksa inimest end sisse pressisid, olime juba teel ja siis tegin hädakisa. Olin oma passi koju unustanud, aga ilma reisida ei saa. Politsei teeb igal pool pistelisi isikukontrolle ja Kamerunis on suisa seadus, mis ütleb, et isikut tõendav dokument peab alati kaasas olema. Kui ei ole, saad trahvi ja politseiautos istuda. Pöördusime tagasi Belo poole tagasi, et mu pass kätte saada. Arvasime, et ei jõua kunagi kohale.

Okei, võtsin passi, pressisime end uuesti autosse ning vabandasin pool tundi kõigi autosviibijate ees. „Ajungnõ! Ajungnõ! Really, ajungnõ! I am just not a morning person, you know. My brain doesn’t work at 6am.“

Autojuht kinnitas mulle parasjagu kümnendat korda, et pole hullu midagi kui auto mäe peal välja suri. Selle peale tõmbas ta armatuuri alt paneeli eest ära ja hakkas mingisuguste kaablitega asjalikult mässama. Juhiga istet jagava naise ülesandeks oli jalga piduril hoida kuni juht autot käivitada püüab, aga ta ei olnud kuigivõrd tasemel ja jõnksusime mäest poole meetri kaupa aina allapoole. Vaatasime Caroga üksteisele otsa ja olime ahastuses. Arvasime, et ei jõua kunagi kohale.

Mingi ime läbi olime kaks taksot hiljem siiski Bamendas ja pool kümme väljuvas bussis akna ja hiiglama paksu naise vahele litsutud. Kuulasime pastorit, kes kõiki Musango firma bussisõite õnnistab ja reisijatele nagu muuseas kümmet käsku ka pähe taob. Oli juba lõunaaeg, aga me polnud ikka veel liikuma hakanud. Vaatasime kuidas kõrvalbussi juht ebaõnnestunult bussi käivitada püüdis, vihaselt rooli tagus ja siis rooliratta sootuks eest ära tiris. Mu tagumik suri ära enne kui me bussijaamastki lahkunud olime. Arvasime, et ei jõua kunagi kohale.

Pärast kaheksat tundi, millest pool tegi potentsi suurendavat ja kõiki mõeldavaid tervisehädasid ravivat „Aafrika möksi“ müüv mees bussitäie rahva ees tooteesitlust, jõudsime Bueasse. Suundusime bussijaamast otse restorani, kus meid olid lisaks Flole ja Martinale viimased kolm tundi oodanud ka hispaanlane Marc ning kamerunlane Thompy, kellel oli sünnipäev.

Sõime nagu oleks maailmalõpp silmapiiril ja lõime pudeleid kokku nagu.. noh, nagu oleks parasjagu Thompy sünnipäev ja nagu oleks mul südaöösel sünnipäev. Üheksanda augusti esimesed 10 minutit möödusid Buea ööklubis õudsa „Happy Birthday“ techno-versiooni saatel, mis muudkui ketras ja ketras. Twerkimise laulu ajaks lõpetanud naised vaatasid mind, üks jalg ikka veel toolile tõstetud, kogu aja etteheitvalt. Kui laul lõpuks otsa sai ja DJ omapoolsed õnnesoovid samuti edastanud oli, võtsime rampväsinuna takso Flo, Marci ja Martina korterisse ning ei liigutanud end uuesti enne kui järgmisel hommikul.

Pole Euroopa Liitu, pole seaduseid, mis keelavad klubides sees suitsetamise

Mind äratas Caro kiljumine. Ta kohtus köögis umbes viie-sentimeetrise prussakaga. Meil on Belos kaasüürnikeks kõikvõimalikud roomajad ja ämblikud, aga prussakad ja hiired – selle korteri püsiasukad – olid meie jaoks uus nähtus. Torisesin midagi selle kohta, kuidas „…can’t even sleep past 7am on my birthday, what is this shit…“, litsusin Caro ehmatanud prussaka laiaks ja panin end riidesse, et teistega koos hommikust sööma minna.

Puutokkidest ja kilest kokku pandud onn-restorane kohtab Kamerunis palju. Enamik neist serveerivad vastavalt kellaajale kolme rooga: hommikusöögiks rahvussööki spagetiomletti (rohkem süsivesikuid tähendab, et kõht püsib kauem täis – reisimise ajaks pannakse see kaloripomm veel saia vahele) ja kohvi, lõunaks grillitud maisitõlvikut, banaani ja ploomi ning õhtusöögiks fufu maisi (maitsetu valge plöga) ja eru (maitserohelisest kokku keeratud vürtsikas löga valge plöga juurde). Ühe eine hinnaks sellises isekerkinud restoranis on üldiselt 300-350 franki, mis on umbes 50 eurosenti. Kui minna restorani, millel on katus pea kohal, hinnad kolme- või neljakordistuvad. On ka kahekümne euroseid eineid pakkuvaid restorane, aga need kuuluvad enamasti hotellikettide juurde.

Martina ja Marc läksid tööle, aga Flo võttis mu sünnipäeva puhul vaba päeva. Mu uus sõber ja peaaegu-sünnipäeva-kaaslane Thompy pole mitte niisama tore kamerunlane, vaid ka elukutseline giid. Olime eelneval ööl pärast umbes seitset õllet kokku leppinud, et a) ronin Mt Camerooni otsa just temaga ning b) minu sünnipäev tuleb tema juhtimisel veeta rannas. Mõeldud-tehtud.

Bueast umbes tunni aja kaugusel ja mere ääres asuvasse Limbesse minekuks korjas meid peale auto, mille tagumist akent asendas toidukile, aga mis võttis kõigest kuus reisijat – kaks juhi kõrval oleval esiistmel ning neli taga – ja tundus mulle ja Carole seega meeletult luksusliku kaarikuna. Kulgesime teeistanduste vahel looklevat tagateed pidi ning arvasin täitsa naiivselt, et seda seetõttu, et ümbruskond on ilusam kui suurel maanteel. Ühel hetkel keeras autojuht aga täielikku tihnikusse ning sain aru, et meie uhke kaarik on dokumentideta, ilmselt varastatud ja väldib hoopis teedel asuvaid politsei kontrollpunkte.

Tegime Limbes kaelamurdva teekonna lõpu tähistamiseks kiire õlle ning võtsime järgmise takso, mis viis meid Seme Beach Hoteli nimelisse kuurorti. Thompy tundis omanikku, nii et saime pärast kõigile töötajatele turvameestest kuni mänedžerini tutvustamist tasuta sisse. Kõndisime, suud ammuli, mööda bangalotest ja pisikestest aedadest. Ületasime väikeseid sildasid ning möödusime järvest ja koplist, kus valged hobused heina sõid. Jõudsime läbi päevitustoolide mere, kus hiiglasuure kõhuga mehed end veel tumedamaks päevitamas olid, mere ääres asuvasse püstakusse.

Vaade püstakust

Olin terve eilse õhtu unistavalt rääkinud, et kahekümne nelja aastastel on kindlasti vaja juua pina colada’sid ning palmi all asuvas püstakis ootasidki meid neli seitsme-eurost kokteili, millele pidime rummi juurde tellima. Lasin Thompyle esimest korda The Pina Colada Songi. Jõime, naersime ja jooksime kiljudes merre. Päike oli loojumas, kogu taevas oli oranžikas-roosa ning kõik see oli nii kohutavalt ilus, et tundsin, et pean veidi üksi olema, et kõik detailid enda mällu salvestada. Läksin mere äärt pidi uitama ning kui padukat sadama hakkas, avasin hajameelselt oma vihmavarju. Thompy rääkis hiljem kõigile, kes kuulata jaksasid: „..and I am telling you, I start looking for Maia, and what do I see? This crazy white lady, up to her thighs in the sea, holding an umbrella. I have never seen anything so stupid in my entire life.“

Nälg sai meist võitu ja läksime tagasi Limbesse, kus meiega liitusid töö lõpetanud Marc ja Martina, et kalameeste koduks oleval Down Beachil õlut juua ja õhtust süüa. Kummaline koht. Meie laud oli merest kümne meetri kaugusel ning meist möödusid pidevalt hobused, millega turistid mere äärt pidi ratsutada said. Samas oli kogu selle romantika kõrval rand prügi täis ja kaldast vähem kui paarisaja meetri kaugusel asus hiigelsuur naftapuurplatvorm. Selline veider ja kohmakas romantilise ja kohutava kontrast on võimalik ainult Kamerunis ning ajas mind iga natukese aja tagant naerma.

Pidurdamatult itsitama ajas mind ka Thompy sõber, umbes viiekümne aastane kohalike standardite järgi rahas ujuv ärimees, kes oli maru tõsine ja aukartust äratav. Vähemalt seni kuni ta meid kõiki oma Range Roverisse pakkis, et ööelu piirkonda sõidutada. Üsna jokkis seltskond jäi tema autoriteetses seltskonnas lausa vait, kuni ta automakist muusikat pani. ABBA! Ma ei suutnud naeru kuidagi tagasi hoida. Läänelik muusika on niigi haruldane, aga Waterloo kuulmine hetkel, mil kõrvad merelt puhuvas tuules laperdamas joogisena Caro süles istusin ja Range Roveri tagaistmel loksusin. See jääb mulle igavesti meelde.

Muidugi on suurlinnas pidutsemisel omad miinused. Pidin peikakandidaatide peletamiseks korralikke võitlusi maha pidama. Pidin Thompy vanemast härrast sõbrale selgitama, et mind ei aja see sugugi nutma, et 24-aastasena vallaline ja lasteta naine olen – selline hukkamõistmine oleks meie armsas Belos mõeldamatu. Caro telefon varastati äärmiselt osavate lapskerjuste poolt ära ning vesipiip, mille Thompy jumal teab kust välja võlus, ajas mul pea ringi käima, aga iga kord kui piibust ja seltskonnast eemaldusin, et värsket õhku saada, hakkas peikakandidaatidega peletamise võitlus jälle otsast peale.

Aga kui me lõpuks öösel tagasi Buea poole sõitsime, ABBA taas üürgamas ning soe õhk mu juukseid sasis, suutsin ainult sellele mõelda, kui kordumatu see kõik on ning kui uskumatult õnnelik ma just siin ja praegu olen.

Vasakul Thompy, värskelt 30, siis mina, värskelt 24, siis mu tandem Caro ja saksa mees Flo – kõik väga õnnelikud

Maia on sel suvel GLEN vabatahtlikuna Kamerunis, Belo külas naisettevõtlust arendamas. GLEN programmi Eestis vahendab Arengukoostöö Ümarlaud ja rahastab Välisministeerium. Maia viib kohalike naiste hüvanguks läbi ka projekti Hooandjas – loe lähemalt SIIT