Usk, toit ja jalgpall
Vabatahtlike maja kõrval asub üks paljudest Belo kirikutest – The Gospel Mission. Need on need väsimatud inimesed, kes baptistidest vähem jutustavad, aga protestantidest kõvasti lõbusamaid teenistusi peavad. Ja laulavad. Palju.
Laulmine hakkab pihta tund aega enne teenistuse algust. Teenistused peaksid olema üle päeviti, aga ometi on kiriku ukse taga koorijagu inimesi igal hommikul. „Take whatever you want from me, but don’t take my Jeeeees-uuuuuus.“ Kuna ilus lauluhääl pole jumala kummardamise eelduseks, olen avastanud end hommikuti voodis lebades süngelt mõtlemas, et kui jumal oleks olemas, ei karistaks ta kiriku kõrval elavaid inimesi sellise õudusega. Aga kõige selle kirgliku üürgamise keskel on minust saanud hommikuinimene. Paratamatult.
Hoolimata sellest, et küla on pisike, saab siin jumalat kummardada igaüks. Suure tahtmise ja jalutamistuju korral leiavad moslemidki mošee-sarnase asutuse. Kamerunis on usk kõikjal – palvetakse ning tänatakse jumalat kõige eest ja kõige puhul. Näiteks minu kadunud kott, mille lugu on kulutulena levinud ja juhatab seega kõik mu uued tutvused sisse. Esmalt öeldakse „acha“ – pidgi’ni keeles midagi sellist nagu „ei vedanud sul“ või nagu mulle endale meeldib tõlgendada „shit luck, my friend“ – ning seejärel spekuleeritakse omavahel ja selgitatakse ka mulle, miks jumal sellise asja plaani võttis. Enamik neist on üsna grandioossed. Faith, RUDECi tööline, tuli täna välja versiooniga, et jumal kaotas mu koti ära, sest kui mu kott oleks saabunud, oleks ma ise kaduma läinud, vihjates riigi põhjaosas toimuvatele inimröövidele.
Mu töökaaslased. Vasakul Odette, paremal Faith
Teine element, mis teeb kamerunlasest kamerunlase, on armastus toidu vastu. Kui mõelda maapiirkondades valitsevale toidupuudusele, mis lähiriikides nagu Mali ja Benini praegugi eriti teravalt endast märku annab, on ka mõistetav, et kogu raha pannakse toidu alla ning süüakse Eesti mõistes täiesti uskumatuid koguseid. Joshua juures õhtust süües sõi ta tütar Daniela julgelt suurema portsu kui mina hommikul, lõunal ja õhtul kokku. Soolast toitu, siis mangot, siis uuesti soolast, siis küpsetatud banaane ja siis veel ananassi. Ja alles siis kui punu oli nii suureks paisunud, et ta särk selle pealt aina üles libises, tuikus ta uniselt voodi suunda.
Vabatahtlikele teeb süüa kokk Sam, kelle teenused koos toidu ostmisega läksid mulle kümneks päevaks, mil majas üksi olen, maksma 10 000 franki, st kuskil 15 eurot. Mul on tulnud temaga maha pidada tõsised läbirääkimised, et toidukoguseid vähendada. Ta on umbes seitsmekümne aastane ja jonnakas nagu vana kits. Nagu õige kamerunlane, ei mõista ka tema, miks ma ei taha süüa ära kõike, mis piisavalt kaua paigal püsib.
Esimestel päevadel üritas ta mulle tõesõna sisse sööta kuskil 3500 kuni 4000 kalorit päevas. No näiteks selline menüü. Hommikuks saia peal serveeritud Hispaania omlett praekartuliga ning assortii puuvilju, mida oli sama suur taldrikutäis kui soolastki. Lõunaks vürtsikas riisipada kõige mõeldavaga, ilmselt kuskil 500 g jagu valmistoodet… ja assortii puuvilju, mida oli sama suur taldrikutäis. Ja õhtusöögiks fufu, mis on sisuliselt kokku pressitud ja seejärel keedetud maisimöks, mis on ise üsna maitsetu ja mida süüakse seega koos vürtsika juurviljalisandiga. Otseloomulikult ei puudunud ka kuhi puuvilju. Tahtmata toitu raisata, tassisin muudkui ülejäänud portsjoneid kõigile laiali, kuni lõpuks Sam alla andis, nõustus koguseid väiksemaks tegema ning leppisime kokku, et kuniks ma majas üksi olen, pole õhtusööki vaja teha – lõunaks tehtud soolast ja puuvilja jagub küll ja veel.
Hommikusöök
Kolmandaks tõeliseks kireks on kamerunlastel jalgpall. Nagu usk, on ka see kõikjal. Kohaliku liiga mängud on igal pühapäeval, olgugi et vormid ja putsad maksavad umbes sama palju kui aasta aja üür. Sponsoreid võistkondadel pole, aga karika võitjad saavad peale trofee ja feimi ka sulli, mille eest saab kohalikele võlausaldajatele – njangui’dele – tagasi maksta. Nagu kohalik härra mulle sõbralikult selgitas: „Yes, it is true that you need money to stay alive and football is expensive. But you also need football to feel alive.“
Nii juhtuski, et leidsin end jalgpalli EM-i finaali hommikul kohalikul jalgpallimängul praktiliselt värava kõrval istumas ja kohalike neiudega tõsimeelselt Balest, Ronaldost ja kohalikust staarist Samuel Eto’ost rääkimas. Kamerun on neli korda Aafrika meistriks tulnud ning võitis 2000. aasta suveolümpiamängudel meeste arvestuses maailma parima jalgpallitiimi tiitli. Eto’o oli toona samuti tiimis ning see on kohalikel meeles kui nende jalgpalli haripunkt. Praegu on lood aga kurvad. Jalgpalli mängivad tähtsate valitsuse liikmete vennad, onupojad ja naabrid, mitte talendid ning kohalike mängude vaatamine on piinlik.
Finaalmängu aga vaadati lärmakalt ja rohke naeru saatel. Kohalik pubi Dubai Snack Bar, kus hoolimata nimest ei müüda peale alkohoolsete jookide mitte midagi, oli rahvast täis. Mulle sai ruttu selgeks, et Prantsusmaad kui endist koloniseerijat ei toetata juba poliitilistel põhjustel. Mõned üksikud siiski julgesid oma poolehoidu väljendada, mille peale nende kõrvalistujad püüdsid baarmenile altkäemaksu anda, et Prantsusmaa fännid pubist eemaldataks ja tagasi ei lastaks.
Vetsu asendasid kaks kuskil rinnuni ulatuvat nelinurkset kivimüüri – ühe põrandas võre (pissila) ja teise põrandas auk (kakala). Müür varjab su kükitades kenasti ära. Üks noor kutt, kes polnud ilmselt valget naist varem näinud, tuli minu pissimist iga kord väga lähedale uudistama. Selle peale ulatas järjekorras ootav härra, kes taktitundeliselt mujale vaatas, mulle üle müüri kive, millega piilurit pissimise ajal loopisin. Taktika töötas paremini kui pipragaas.
Ma kohtan jätkuvalt iga päev uusi inimesi. Tervituseks ulatatakse siin käsi, mida võttes on mul saanud harjumuseks leelotada: „Hi, nice to meet you, my name is Maia.“ Pärast seda kui olen vähemalt saja inimesega nii tutvunud, jäi aga politseülem (aka FBI-mees) mind mõtlikult vaatama.
„You know, I like this thing the Western people do. The minute you meet, they will say their name so you know from the first moment who you’re dealing with. Us, Africans, we say hello, we talk and can be friends for many weeks, but only ask for the name when we need it. Not before.“
Jäin mõtlema. Tõesti, keegi ei ole mulle tervituse peale vastu kohe oma nime pakkunud. Pean seda alati ise küsima.
Pärast seda vestlust lõpetasin tere juurde oma nime ütlemise. Küll aga muigan rõõmsalt kui keegi mu poole pöördub: „Give us your name.“ Ja siis ütlen. Ja siis teeme kõik koos hääldamisharjutusi. „Moooia, Meiaaa, Miiiaaõõ.“ No peaaegu.
Maia on sel suvel GLEN vabatahtlikuna Kamerunis, Belo külas naisettevõtlust arendamas. GLEN programmi Eestis vahendab Arengukoostöö Ümarlaud ja rahastab Välisministeerium.
Sarnased artiklid
Usk, toit ja jalgpall
Vabatahtlike maja kõrval asub üks paljudest Belo kirikutest – The Gospel Mission. Need on need väsimatud inimesed, kes baptistidest vähem jutustavad, aga protestantidest kõvasti lõbusamaid teenistusi peavad. Ja laulavad. Palju.
Laulmine hakkab pihta tund aega enne teenistuse algust. Teenistused peaksid olema üle päeviti, aga ometi on kiriku ukse taga koorijagu inimesi igal hommikul. „Take whatever you want from me, but don’t take my Jeeeees-uuuuuus.“ Kuna ilus lauluhääl pole jumala kummardamise eelduseks, olen avastanud end hommikuti voodis lebades süngelt mõtlemas, et kui jumal oleks olemas, ei karistaks ta kiriku kõrval elavaid inimesi sellise õudusega. Aga kõige selle kirgliku üürgamise keskel on minust saanud hommikuinimene. Paratamatult.
Hoolimata sellest, et küla on pisike, saab siin jumalat kummardada igaüks. Suure tahtmise ja jalutamistuju korral leiavad moslemidki mošee-sarnase asutuse. Kamerunis on usk kõikjal – palvetakse ning tänatakse jumalat kõige eest ja kõige puhul. Näiteks minu kadunud kott, mille lugu on kulutulena levinud ja juhatab seega kõik mu uued tutvused sisse. Esmalt öeldakse „acha“ – pidgi’ni keeles midagi sellist nagu „ei vedanud sul“ või nagu mulle endale meeldib tõlgendada „shit luck, my friend“ – ning seejärel spekuleeritakse omavahel ja selgitatakse ka mulle, miks jumal sellise asja plaani võttis. Enamik neist on üsna grandioossed. Faith, RUDECi tööline, tuli täna välja versiooniga, et jumal kaotas mu koti ära, sest kui mu kott oleks saabunud, oleks ma ise kaduma läinud, vihjates riigi põhjaosas toimuvatele inimröövidele.
Mu töökaaslased. Vasakul Odette, paremal Faith
Teine element, mis teeb kamerunlasest kamerunlase, on armastus toidu vastu. Kui mõelda maapiirkondades valitsevale toidupuudusele, mis lähiriikides nagu Mali ja Benini praegugi eriti teravalt endast märku annab, on ka mõistetav, et kogu raha pannakse toidu alla ning süüakse Eesti mõistes täiesti uskumatuid koguseid. Joshua juures õhtust süües sõi ta tütar Daniela julgelt suurema portsu kui mina hommikul, lõunal ja õhtul kokku. Soolast toitu, siis mangot, siis uuesti soolast, siis küpsetatud banaane ja siis veel ananassi. Ja alles siis kui punu oli nii suureks paisunud, et ta särk selle pealt aina üles libises, tuikus ta uniselt voodi suunda.
Vabatahtlikele teeb süüa kokk Sam, kelle teenused koos toidu ostmisega läksid mulle kümneks päevaks, mil majas üksi olen, maksma 10 000 franki, st kuskil 15 eurot. Mul on tulnud temaga maha pidada tõsised läbirääkimised, et toidukoguseid vähendada. Ta on umbes seitsmekümne aastane ja jonnakas nagu vana kits. Nagu õige kamerunlane, ei mõista ka tema, miks ma ei taha süüa ära kõike, mis piisavalt kaua paigal püsib.
Esimestel päevadel üritas ta mulle tõesõna sisse sööta kuskil 3500 kuni 4000 kalorit päevas. No näiteks selline menüü. Hommikuks saia peal serveeritud Hispaania omlett praekartuliga ning assortii puuvilju, mida oli sama suur taldrikutäis kui soolastki. Lõunaks vürtsikas riisipada kõige mõeldavaga, ilmselt kuskil 500 g jagu valmistoodet… ja assortii puuvilju, mida oli sama suur taldrikutäis. Ja õhtusöögiks fufu, mis on sisuliselt kokku pressitud ja seejärel keedetud maisimöks, mis on ise üsna maitsetu ja mida süüakse seega koos vürtsika juurviljalisandiga. Otseloomulikult ei puudunud ka kuhi puuvilju. Tahtmata toitu raisata, tassisin muudkui ülejäänud portsjoneid kõigile laiali, kuni lõpuks Sam alla andis, nõustus koguseid väiksemaks tegema ning leppisime kokku, et kuniks ma majas üksi olen, pole õhtusööki vaja teha – lõunaks tehtud soolast ja puuvilja jagub küll ja veel.
Hommikusöök
Kolmandaks tõeliseks kireks on kamerunlastel jalgpall. Nagu usk, on ka see kõikjal. Kohaliku liiga mängud on igal pühapäeval, olgugi et vormid ja putsad maksavad umbes sama palju kui aasta aja üür. Sponsoreid võistkondadel pole, aga karika võitjad saavad peale trofee ja feimi ka sulli, mille eest saab kohalikele võlausaldajatele – njangui’dele – tagasi maksta. Nagu kohalik härra mulle sõbralikult selgitas: „Yes, it is true that you need money to stay alive and football is expensive. But you also need football to feel alive.“
Nii juhtuski, et leidsin end jalgpalli EM-i finaali hommikul kohalikul jalgpallimängul praktiliselt värava kõrval istumas ja kohalike neiudega tõsimeelselt Balest, Ronaldost ja kohalikust staarist Samuel Eto’ost rääkimas. Kamerun on neli korda Aafrika meistriks tulnud ning võitis 2000. aasta suveolümpiamängudel meeste arvestuses maailma parima jalgpallitiimi tiitli. Eto’o oli toona samuti tiimis ning see on kohalikel meeles kui nende jalgpalli haripunkt. Praegu on lood aga kurvad. Jalgpalli mängivad tähtsate valitsuse liikmete vennad, onupojad ja naabrid, mitte talendid ning kohalike mängude vaatamine on piinlik.
Finaalmängu aga vaadati lärmakalt ja rohke naeru saatel. Kohalik pubi Dubai Snack Bar, kus hoolimata nimest ei müüda peale alkohoolsete jookide mitte midagi, oli rahvast täis. Mulle sai ruttu selgeks, et Prantsusmaad kui endist koloniseerijat ei toetata juba poliitilistel põhjustel. Mõned üksikud siiski julgesid oma poolehoidu väljendada, mille peale nende kõrvalistujad püüdsid baarmenile altkäemaksu anda, et Prantsusmaa fännid pubist eemaldataks ja tagasi ei lastaks.
Vetsu asendasid kaks kuskil rinnuni ulatuvat nelinurkset kivimüüri – ühe põrandas võre (pissila) ja teise põrandas auk (kakala). Müür varjab su kükitades kenasti ära. Üks noor kutt, kes polnud ilmselt valget naist varem näinud, tuli minu pissimist iga kord väga lähedale uudistama. Selle peale ulatas järjekorras ootav härra, kes taktitundeliselt mujale vaatas, mulle üle müüri kive, millega piilurit pissimise ajal loopisin. Taktika töötas paremini kui pipragaas.
Ma kohtan jätkuvalt iga päev uusi inimesi. Tervituseks ulatatakse siin käsi, mida võttes on mul saanud harjumuseks leelotada: „Hi, nice to meet you, my name is Maia.“ Pärast seda kui olen vähemalt saja inimesega nii tutvunud, jäi aga politseülem (aka FBI-mees) mind mõtlikult vaatama.
„You know, I like this thing the Western people do. The minute you meet, they will say their name so you know from the first moment who you’re dealing with. Us, Africans, we say hello, we talk and can be friends for many weeks, but only ask for the name when we need it. Not before.“
Jäin mõtlema. Tõesti, keegi ei ole mulle tervituse peale vastu kohe oma nime pakkunud. Pean seda alati ise küsima.
Pärast seda vestlust lõpetasin tere juurde oma nime ütlemise. Küll aga muigan rõõmsalt kui keegi mu poole pöördub: „Give us your name.“ Ja siis ütlen. Ja siis teeme kõik koos hääldamisharjutusi. „Moooia, Meiaaa, Miiiaaõõ.“ No peaaegu.
Maia on sel suvel GLEN vabatahtlikuna Kamerunis, Belo külas naisettevõtlust arendamas. GLEN programmi Eestis vahendab Arengukoostöö Ümarlaud ja rahastab Välisministeerium.
