Tunnen end Douala tänavatel nagu miiniväljal. Sõelun autode vahel, kõik Joshua hoiatused peas kajamas: „Walk fast, but confident; don’t stop to look around; hold on to your bag like it was your child; make sure everyone sees you are not alone.“

Saabusime Turkish Airlines‘i kontori ukse taha kell kaheksa hommikul – ometi möödub terve päev kotti otsides. Kord öeldakse, et tuleb täna õhtul; siis jälle, et oih, vist Butaani sattunud. Kõiges süüdistatakse Air Balticut. Kella viieks, vahetult enne sulgemist, saan lõpuks aru, et keegi ei tea, kus mu kott on, aga keegi ei taha ka vastutust võtta. Hea küll siis, Kamerun. Annan end sinu meelevalda.

Nii suure kotiga saabusin ma kolmeks ja pooleks kuuks Aafrikasse

Ainult ühe komplekti riiete ja mitte ühegi ravimi olemasolu on peamisteks probleemideks, mida lahendama asume. Siblin Joshua kannul, kes pead putkadesse ja poodidesse sisse pistab, küsides karjudes, kas seal naiste aluspesu ka müüakse. Kaks tundi ja mitusada poodi hiljem oleme suutnud leida kolm paari värvilisi, satsilisi, umbes kümneaastastele neiudele mõeldud puuvillaseid aluspükse ja kaks paari meestesokke. Naistesokkidel pole ilmselt turgu, kuna tänavapildist tundub, et kõik naised kannavad kontsi. Haarame apteegist mingisugused alternatiivseid malaariaravimid ja siis saabub pimedus – pimedas Douala linnas ei taha Joshua üksigi ringi käia, rääkimata miski kahvanäoga, kes veel kõige tipuks tema vastutusel on.

Äratus on hommikul kell kuus. Koti osas alla andnud, asume teele Doualast põhjapoole, et saada mu uue kodu lähistel asuvasse suuremasse linna – Bamendasse. Joshua püüab taksot kuni ma end haigutades hotelli valvuri selja taha peidan. Hind räägitakse enne sõitu läbi ning koos minuga osutuks kõik kordi kallimaks. Lõpuks asume 2000 franki, st umbes kolme euro eest teele Douala bussijaama.

Sõit kestab umbes nelikümmend minutit ning on kaelamurdev. Liikluses kehtivad džungliseadused. Valgusfoori punane tuli rakendub rohkem nagu ,,Anna teed” märk ning paistab, et ainus tõsine reegel on, et kes teise läbi laskmiseks seisma jääb, on kaotaja. Autodest on liikvel enamasti taksod ja džiibid; lihtrahvas sõidab motikatega. Paljud on motikate kohale isetehtud varjud leiutanud. Aafrikas on ju vihmahooaeg algamas.

Kõigi mootorrattad on tuunitud. See on auasi.

Douala bussijaamas käib elu. Suure mudase platsi ühes ääres seisab viis minibussi, aga miski muu märku ei anna, et tegu ilmtingimata just bussijaamaga olema peaks. Pingid on igas vanuses inimesi täis, rahva vahel liiguvad kõikmõeldava kraamiga müügimehed ning suurtes pottides toitu segavad naised karjuvad roogade hindasid. Joshua ostab meile piletid, mille jaoks on vaja isikut tõendavat dokumenti – et kui sõidu ajal pätti teed, saab sind uuesti üles leida. Minu küsimuse peale, millal buss lahkub, kehitab Joshua õlgu – siis, kui täis on.

Kaks tundi hiljem loksub buss minema. 30-kohalises bussis on umbkaudu 50 inimest. Tundub, et iga täiskasvanu kohta on vähemalt kaks erinevas vanuses last, keda imetatakse, kussutatakse või visatakse üle õla parema magamisasendi leidmiseks. Vestlus on elav, enamjaolt räägitakse pidgin’it või kom’i, mis on ka Bamendas kõige räägitum dialekt.

Buss peab iga 20 minuti tagant peatuma, et politseile bussi dokumente ning reisijate nimekirja ette näidata, vajadusel ka altkäemaksu anda. Igas peatuses on umbkaudu viiskümmend müügimeest, kes bussi ümber tunglema tulevad, oma kraami aknast sisse topivad ning hindasid karjuvad.

Müügimehed on palju vähem agressiivsed kui näiteks Kagu-Aasias, kus mind müügi õnnestumise nimel pidevalt jälitama kiputi. Kamerunis karjutakse korra kõrvulukustavalt toote nimi ja hind ning veendutakse, et ikka nägid, mida nad müüvad. Kui oled pähklikotiga piki pead saanud ja ikka osta ei taha, siis naeratatakse ja liigutakse edasi. Oma kaupa, isegi kui selleks on 20 pooleliitrist koka pudelit, kantakse pea peal. Anuma ja pea vahele on keritud sall, mis asja väidetavalt valutuks teeb. Kõik hoiavad imeliselt tasakaalu.

350 km sõit võtab kokku aega umbes kaheksa tundi. Sõidame enamjaolt mägiteedel, ja kui ma ütlen mägi, siis ma ei pea silmas silmas Munamäe-taolist küngast. Tõusud ja langused käivad mitme tuhande meetri kaupa. Teed on auke täis ning nende vältimiseks vingerdatakse igal moel, mis ajab ühe lapse lõpuks oksele. Ta ema teeb oksekotile sõlme peale ning vibutab selle lasso kombel aknast välja. Suunavöönditest kinnipidamise asemel lasevad juhid kurvides kõrvulukustavalt signaali.

Peatume peale politsei kontrollpunktide veel kõiksugu värvikates kohtades – vahel selleks, et kraavi sõitnud bussi vaadata ja keelt laksutada; vahel lihtsalt sellepärast, et bussijuhil on pissihäda. Parandan koos ühe naisega akent ning saadame eespingis istuvate kaksikutega üksteisele iga natukese aja tagant õhumusisid. Iga kord kui keegi maha läheb, järgneb südamlik hüvastijätt. Bussisõidu lõpuks hakkab mulle tunduma, et äkki kõik siin riigis ei tahagi mind ära süüa.

Bamendasse jõudmise juures on tore veel see, et jõudsime lõpuks Kameruni ingliskeelsesse osasse. Ma saan jälle inimestest aru! Kaupleme endale takso, mis meid Belosse viib. Ehkki Belo pole Bamendast kaugel, võtab sõit taas tunni jagu aega, sest taksod korjavad endale korraga peale seitse reisijat – kolm esiistmele ning neli tagaistmele. Selle jaoks on vaja aeg-ajalt seisma jääda ja tänaval kõndijate/seisjate käest nende soove uurida. Ehkki on kitsas, läheb pikk sõit imevähe maksma. Hingamisruum ongi euroopalik luksus. Jõuame Belosse pimedas ning pärast vabatahtlike maja kokaga tutvumist vajun silmapilkselt magama.

Uus kodu

Minu esimene päev Belos möödub teretades. Kohtun politseiülema (kes ise väidab, et Kamerunis sarnaneb politseiniku töö rohkem FBI-ga) ja kohaliku valitsuse esindejatega, et kohalolek registreerida. Kohtun töökaaslaste, naabrite, parima kala küpsetaja, kleidivalmistaja, mobiilikrediidi müüja, parima jalanõupoe omaniku, vabatahtlike maja omaniku ja veel saja tegelasega, keda mul Joshua sõnul on vaja teada. Nimede meeldejätmine on juba eos läbikukkunud üritus, aga õpin kom keeles kõigile vastutulejatele vastu tere hommikust ütlema – tuleima! – mis tekitab üldist vaimustust.

Õhtupoolikul, st kella nelja ajal, läheme Joshuaga baari, et kohalikku õlut mekkida ja hiljem õhtust EM-i poolfinaali vaadata. Valituks osutus üks umbes kahekümnest baarist, mida sellel 2000 elanikuga külal tarvis on. Nimeks „Social Service Center“. Lisaks värvikale baariomanikule ning külastajatele, kes kõik minuga hädasti tutvust teha tahavad, jääb silma härra, kes värava tagant elavalt kogu auditooriumile kanepi plusse selgitab. Sisse teda ei lubata. Ta teatab kirglikult, et on magistrikraadiga ja küll juba tema teab, kui head kanep ja kokaiin mõistusele on.

Kanepiarmastaja ja tõekuulutaja

Puhkeb vaidlus. Narkootikumid on ebaseaduslikud, aga ka sotsiaalselt vastuvõetamatud. Baaris olejad karjuvad, mees karjub vastu. Kui baari omanik, umbes saja kahekümne kilone naine lõpuks parastavalt ütleb, et mees on hull, karjub ta vastuseks: „Yes! And I am curing my madness.“ Ja ta viskab naist pisikese paberinutsakaga.

Selle peale sai ühele härrale küllalt, haaras baaridaami kõrvalt enesekaitseks mõeldud sõlmi täis juhtmejupi ning asus meest vaeseomaks peksma. Õllepudeleid lendab igasse ilmakaarde ja juhtmehoopide hääl on kõrvulukustav, nii siis kui juhe läbi õhu liigub kui ka siis, kui see ihu tabab. Mehed rüselevad ühest baari äärest teise, lõpuks rentslis lõpetades. Kui kanepimüüja, särgi ribad järel lehvimas minema jooksma hakkab, ilmub ümbritsevatest äridest veel inimesi juhtmejuppidega, kes teda tee peal klobivad. Kõik stseeni nägijad naeravad südamest, kaasaarvatud mina.

Lõpuks korjab rüütellik härra, kelle särk on peaaegu sama katki kui ohvri oma, üles paberinutsaka, mis baaridaami pihta visati ning harutab selle lahti. On tõesti kanep, aga vaadates kohalike reaktsioone, ei isuta see mind isegi natuke mitte.

Kohalik kanep

---

Maia on sel suvel GLEN vabatahtlikuna Kamerunis, Belo külas naisettevõtlust arendamas. GLEN programmi Eestis vahendab Arengukoostöö Ümarlaud ja rahastab Välisministeerium.