Eesti peavoolumeedias on järjest rohkem hakanud süvenema nähtus, kus suurteks arvamusliidriteks tembeldatakse kõiksuguste seletamatute võimetega sensitiive.

Külmal esmaspäeva hommikul läksin kodutute öömajja, et kuulda mõne sealse lugu. Jalutades tänaval ja nähes mõnda õnnetut prügikastist pudeleid korjamas tekivad mul alati peas ühed ja samad küsimused.

Vahetasin õhinaga oma nutitelefoni iidse aga klassikalise Nokia 3310 vastu välja. Kuklas vasardas esiisade vaim ja kindlameelsus – kuidas ma siis nädalat ilma äppideta hakkama ei saa?

On saanud standardiks, et igal aastal pärast põhjalikku verivorstide ja praekapsa seedimist ilmub minu õlale väike kuratlik versioon minust, kes alati ütleb ühte ja sama: „Varsti, maia, nad tulevad“.

  Möödunud aasta novembris ilmus välguna selgest taevast viiest laulust koosnev Foo Fightersi uus EP, mis on bändi vokalisti ja eestvedaja Dave Grohli sõnul austusavaldus fännidele.

Valimiskabiinis seistes käsi higistab, paber läheb kortsu ja pastakas hakkab käest libisema. Kas sa pooldad reformikaid, sotse või hoopis konservatiive?

“Tõus oli kõva, aga kepp jäi nõrgaks,” tõdes mitmekordne olümpiavõitja Andrus Veerpalu finišis, tatt ninast väljas. Mitte ükski kasvuhormoon ega isegi Aivar Pilv poleks teda aidanud kurikuulsal Otepää suusaetapi tõusul.