Ma ei ole mitte kunagi suitsetaja olnud. Purjus peaga on mulle pakutud, olen mõelnud, et „fuck it“ ja teinud. Ja nii mõnigi kord.

Kas tunned rahulolu? Seda, mis aastaid tagasi siis, kui kõlas vanaema lauluviis. Kas tunned armastust? Seda, mida pole ridadesse seatud. Seda, mis on südamest võetud.

Kui oled kunagi Eestis kanepit ostnud, siis on kaks võimalust, kust see pärit on – see on kas meie kohalike poiste poolt kasvatatud või on see üle piiri toodud. 

Mäletad, kui olid alles laps? Sa ainult tegid asju. Sa ei mõelnud endamisi, et „Millised võiksid olla võrreldavad väärtused pesapallil versus jalgpallil?“. Sa jooksid mänguväljakule ja mängisid pesapalli ja jalgpalli.

23. jaanuari varahommikul leian end Tallinna bussijaamast suunaga Vilniuse poole. Miks? Tegu oli parima sünnipäevakingiga, mida ma oleks võinud oodata — pilet Slipknoti kontserdile Siemensi Arenale Vilniuses.

Ma ei ole paberitega taksojuht. Ma pole läbinud taksojuhi ametikoolitust, mul puudub taksomeeter ning plafoon. Mul on vastu panna Taxify juhi koolitus.

Kes on müstiline stsenarist Eleonora Berg? See küsimus tõuseb Eesti meedias ikka ja jälle üles. Bergi sulest on pärit sellised hittsarjad nagu „Kartulid ja apelsinid“, „Kelgukoerad“ ning „Pilvede all“. 

Kaheksas Quentin Tarantino film. Kaheksas. Mõne režissööri jaoks oleks see üsna väike asi, kuid arvestades Tarantino mõjukust ning hinnatust filmimaailmas, hakkab iga suur austaja kohe rõõmust hüppama.

Kas silmapilkselt saabuvat rahulolu saab üldse rahuloluks pidada? Selliste striimimisteenuste nagu Spotify, Netflix ja Lovefilm massiliseks muutumisega on justkui meile antud šokolaadivabriku võtmed.

luule on kaunis meeletult kaunis luule meelas viis suudab puudutada ilma puudutamata ning ravida ilma ravimiteta