Kellaosuti oli vaevalt ületanud kümne laupäeva hommikul, kui Gabriella silmad lahti lõi, liiga ergas ja ärkvel, et silmapilkugi edasi magada. Ta ei mäletanud, mida oli unes näinud või kas ta

Gabriella ei märganud mõnda aega, et tema telefon helises.

Ärkasin Lisebethi hääle peale. Ta karjus hüsteeriliselt ja hirmunult ning peletas nii meilt kõigilt une.

See oli aasta 1925. Hilisõhtu. Meie lennuk sattus ootamatult tormi kätte ning ainus pääsemisvõimalus sel hetkel oli hädamaandumine. Ükskõik, kus, ükskõik, kuidas, peaasi, et nende laamendavate tormituulte eest varju saada.

Võti lukustas klõpsatades kabineti ukse ning tähistas seega esimese töönädala lõppu. Päris töönädala, mitte praktikandi töö, mis sisaldas päevast päeva lõputute paberite täitmist, kadunud kliendikaartide taga otsimist ning patsientidele õige