Kas jalakäija liigi väljasuremine oma põlismaal võib olla vältimatu?
Jalakäija ehk isend, kes liigub kõigist teistest loomadest erinevalt vaid kahel jalal, on kõndimas punasesse raamatusse, raporteerib linnaökoloog Mihhail Kõnnitee Kõrvalt.
Eesti kõnnitee dominantliigi, jalakäija arvukus on viimase loenduse kohaselt langemas. Teda ohustavad invasiivsed liigid lähedalt ja kaugelt. Aastasadu äärekivipealset valitsenud jalainimene võitleb territooriumi eest nüüd selgeid ökonišše omavate jalgratturite, rulluisutajate ning elektritõukeratastega. Pessimistlikumad teadlased ennustavad jalakäijatele autostumist. Milline saab olema omavalitsuste plaan armastatud bipedaalsete kaitseks? Selge on vaid üks – looduses jääb ellu tugevaim.
“Mida see “kergliiklus” täpselt tähendab, on ka kõige andekamatele loodusuurijatele müsteerium.
Meie suurlinnade tänavatel järsult õitsema puhkenud mitmekesisus andis endast tegelikult märku juba paari aasta eest. Kesklinnas võis siis näha üksikuid elektritõukerattaid, mis karjana koos seisid ning enda kaitseks agressiivselt piiksusid. Ilma looduslike vaenlasteta hakkas invasiivsete tõukside populatsioon kiiresti kasvama ning peagi olid nende karjad kõnniteedel platsis juba enne lume sulamist. Nüüdseks on juhtunud halvim: võõrliik varastab jalainimese liigile kodust maastikku ning ähvardab liigi püsimist. Kõnniteedele saabub aina värvilisemaid ning eksootilisemaid tõukeratta isendeid, mille vastu lihtne jalakäija võidelda ei jaksa. Võõrliigid söövad põlisjalutaja lihtsalt välja.
Suktsessioon ehk koosluste vahetus on jalgratturid äärelinnast biotoobi keskmesse toonud. Seda vaatamata elupaikade äärmiselt halvale sidususele ning sellele, et jalgratturid pole loodud ei kõnniteel ega autode vahel liikumiseks, vaid on olude sunnil kohastunud ning teevad jooksvalt halbadest valikutest parima. Kuid loodus areneb ning mõnes asulas võib kohata jalratturikarja ka mööda “kergliiklusteed” liikumas. Mida see “kergliiklus” täpselt tähendab, on ka kõige andekamatele loodusuurijatele müsteerium. Sellele teele koonduvad kõik liiklejaliigid, kuid täiesti omaks ei võta seda veel keegi.
Saakloomana on jalakäija haavatav ning vaieldamatult madalaimal kohal kõnnitee söögiahelas.
Populatsioonibioloogias tuntakse selliseid liike nagu elektritõukeratturid ja jalgratturid muutjaliikidena. Muutjaliigi tiitlit kannab liik, kes muudab end ümbritsevat keskkonda oma arvukuse kohta ebaproportsionaalselt palju. Meie kontekstis tekitab niivõrd suurt häiringut, et jalakäija kui kõnnitee põlisliik tunneb end enda territooriumil ohustatu ning tõrjutuna.
Kitsastel tänavatel konkureerib jalakäija territooriumi pärast nii oma liigikaaslaste kui ka looduslike vaenlastega. Enda kaitseks on bipedaalsed õppinud ära hädakarje, millega teavitatakse lähenevast ratastel ohust oma liigikaaslasi. Enda territooriumi märgistamiseks võivad jalakäijad hoo pealt sülitada. Mõned isendid kaitsevad oma jalgrada ägedate žestidega ratturite suunas, kuid asjatult. Jalakäijal puudub invasiivide jõud ja kiirus. Harvemal juhul ning tõesti viimases hädas hüppab abitu jalaliikuja jalg- või tõukeratturi tee peale, vigastades sealjuures nii ennast kui ka kaasliiki, kuid üllal eesmärgil – saada oma territooriumilt ära kasvõi üks konkureeriv isend. Saakloomana on jalakäija haavatav ning vaieldamatult madalaimal kohal kõnnitee söögiahelas. Mõned liberaalsemad loodusvaatlejad võivad arvata, et ahel peaks liikuma vastupidi ning olema kasulik eelkõige jalainimesele, kuid paratamatult ei käi asjad looduses alati tahtmise järgi.
Uute liikide ilmumine pole ainus, mis jalakäijat ohustab. Keskkonna stohhastilisus ehk elus ja eluta looduse juhuslikud muutused mängivad samuti meie mureliigi käekäigus rolli. Kliimamuutuste mõjul kannatavad meie linnad üha enam üleujutuste, ekstreemse jääkatte ning kuumuse küüsis. Harilik jalg- või tõukerattur veel suudab vastu panna 40-kraadisele asfaldile, kuid jalainimene nii vastupidav ei ole. Aeglane liikumiskiirus ning vähese kaitsega karvkate või saada talle saatuslikuks. Kuna kõnnitee biotoop ei ole tuntud oma kaitsva kõrghaljastuse poolest, ei saa jalgsi liikuja ka puude varju end peita. Seni on meie suurima biotoobi omavalitsus liigi silmanähtavat abitust ning kurnatust eitanud, kuid selline negatiivsete tegurite koosmõju võib liigi kiiresti väljasuremiskeerise äärele lükata.
Kesklinnas võis siis näha üksikuid elektritõukerattaid, mis karjana koos seisid ning enda kaitseks agressiivselt piiksusid.
Halvimal juhul sunnib tänane olukord jalakäijaid meie kõnniteedelt jäädavalt lahkuma. Tegu on ikkagi generalistidega, kes suudavad elada ka suurte karjadena bussis või väikeste populatsioonidena autodes. Kuid nii kaotame me oma tänavapildilt veel ühe unikaalse koosluse.
Keskkonnaeetika õpetab, et igal isendil on iseväärtus ehk väärtus lihtsalt eksisteerimise eest ning väärib seega meie kaitset. Bipedaalide häiringutaluvuse tõstmiseks katsetatakse sel suvel Tallinnas ajutisi jalgrattateid ning elektritõukerattad on saanud kindlad puhkealad. Enam ei ohusta tõuksikorjused meie liiklejaid ning mõnel tänaval saab jalakäija taas vabalt kepsutada. Jääb vaid loota, et tulevastel KOV valimistel pööravad valijad tähelepanu kandidaatidele, kes kaitsevad kohalikke loodusväärtusi ning loovad eksootilistele võõrliikidele linnapildis oma koha.
Sarnased artiklid
Kas jalakäija liigi väljasuremine oma põlismaal võib olla vältimatu?
Jalakäija ehk isend, kes liigub kõigist teistest loomadest erinevalt vaid kahel jalal, on kõndimas punasesse raamatusse, raporteerib linnaökoloog Mihhail Kõnnitee Kõrvalt.
Eesti kõnnitee dominantliigi, jalakäija arvukus on viimase loenduse kohaselt langemas. Teda ohustavad invasiivsed liigid lähedalt ja kaugelt. Aastasadu äärekivipealset valitsenud jalainimene võitleb territooriumi eest nüüd selgeid ökonišše omavate jalgratturite, rulluisutajate ning elektritõukeratastega. Pessimistlikumad teadlased ennustavad jalakäijatele autostumist. Milline saab olema omavalitsuste plaan armastatud bipedaalsete kaitseks? Selge on vaid üks – looduses jääb ellu tugevaim.
“Mida see “kergliiklus” täpselt tähendab, on ka kõige andekamatele loodusuurijatele müsteerium.
Meie suurlinnade tänavatel järsult õitsema puhkenud mitmekesisus andis endast tegelikult märku juba paari aasta eest. Kesklinnas võis siis näha üksikuid elektritõukerattaid, mis karjana koos seisid ning enda kaitseks agressiivselt piiksusid. Ilma looduslike vaenlasteta hakkas invasiivsete tõukside populatsioon kiiresti kasvama ning peagi olid nende karjad kõnniteedel platsis juba enne lume sulamist. Nüüdseks on juhtunud halvim: võõrliik varastab jalainimese liigile kodust maastikku ning ähvardab liigi püsimist. Kõnniteedele saabub aina värvilisemaid ning eksootilisemaid tõukeratta isendeid, mille vastu lihtne jalakäija võidelda ei jaksa. Võõrliigid söövad põlisjalutaja lihtsalt välja.
Suktsessioon ehk koosluste vahetus on jalgratturid äärelinnast biotoobi keskmesse toonud. Seda vaatamata elupaikade äärmiselt halvale sidususele ning sellele, et jalgratturid pole loodud ei kõnniteel ega autode vahel liikumiseks, vaid on olude sunnil kohastunud ning teevad jooksvalt halbadest valikutest parima. Kuid loodus areneb ning mõnes asulas võib kohata jalratturikarja ka mööda “kergliiklusteed” liikumas. Mida see “kergliiklus” täpselt tähendab, on ka kõige andekamatele loodusuurijatele müsteerium. Sellele teele koonduvad kõik liiklejaliigid, kuid täiesti omaks ei võta seda veel keegi.
Saakloomana on jalakäija haavatav ning vaieldamatult madalaimal kohal kõnnitee söögiahelas.
Populatsioonibioloogias tuntakse selliseid liike nagu elektritõukeratturid ja jalgratturid muutjaliikidena. Muutjaliigi tiitlit kannab liik, kes muudab end ümbritsevat keskkonda oma arvukuse kohta ebaproportsionaalselt palju. Meie kontekstis tekitab niivõrd suurt häiringut, et jalakäija kui kõnnitee põlisliik tunneb end enda territooriumil ohustatu ning tõrjutuna.
Kitsastel tänavatel konkureerib jalakäija territooriumi pärast nii oma liigikaaslaste kui ka looduslike vaenlastega. Enda kaitseks on bipedaalsed õppinud ära hädakarje, millega teavitatakse lähenevast ratastel ohust oma liigikaaslasi. Enda territooriumi märgistamiseks võivad jalakäijad hoo pealt sülitada. Mõned isendid kaitsevad oma jalgrada ägedate žestidega ratturite suunas, kuid asjatult. Jalakäijal puudub invasiivide jõud ja kiirus. Harvemal juhul ning tõesti viimases hädas hüppab abitu jalaliikuja jalg- või tõukeratturi tee peale, vigastades sealjuures nii ennast kui ka kaasliiki, kuid üllal eesmärgil – saada oma territooriumilt ära kasvõi üks konkureeriv isend. Saakloomana on jalakäija haavatav ning vaieldamatult madalaimal kohal kõnnitee söögiahelas. Mõned liberaalsemad loodusvaatlejad võivad arvata, et ahel peaks liikuma vastupidi ning olema kasulik eelkõige jalainimesele, kuid paratamatult ei käi asjad looduses alati tahtmise järgi.
Uute liikide ilmumine pole ainus, mis jalakäijat ohustab. Keskkonna stohhastilisus ehk elus ja eluta looduse juhuslikud muutused mängivad samuti meie mureliigi käekäigus rolli. Kliimamuutuste mõjul kannatavad meie linnad üha enam üleujutuste, ekstreemse jääkatte ning kuumuse küüsis. Harilik jalg- või tõukerattur veel suudab vastu panna 40-kraadisele asfaldile, kuid jalainimene nii vastupidav ei ole. Aeglane liikumiskiirus ning vähese kaitsega karvkate või saada talle saatuslikuks. Kuna kõnnitee biotoop ei ole tuntud oma kaitsva kõrghaljastuse poolest, ei saa jalgsi liikuja ka puude varju end peita. Seni on meie suurima biotoobi omavalitsus liigi silmanähtavat abitust ning kurnatust eitanud, kuid selline negatiivsete tegurite koosmõju võib liigi kiiresti väljasuremiskeerise äärele lükata.
Kesklinnas võis siis näha üksikuid elektritõukerattaid, mis karjana koos seisid ning enda kaitseks agressiivselt piiksusid.
Halvimal juhul sunnib tänane olukord jalakäijaid meie kõnniteedelt jäädavalt lahkuma. Tegu on ikkagi generalistidega, kes suudavad elada ka suurte karjadena bussis või väikeste populatsioonidena autodes. Kuid nii kaotame me oma tänavapildilt veel ühe unikaalse koosluse.
Keskkonnaeetika õpetab, et igal isendil on iseväärtus ehk väärtus lihtsalt eksisteerimise eest ning väärib seega meie kaitset. Bipedaalide häiringutaluvuse tõstmiseks katsetatakse sel suvel Tallinnas ajutisi jalgrattateid ning elektritõukerattad on saanud kindlad puhkealad. Enam ei ohusta tõuksikorjused meie liiklejaid ning mõnel tänaval saab jalakäija taas vabalt kepsutada. Jääb vaid loota, et tulevastel KOV valimistel pööravad valijad tähelepanu kandidaatidele, kes kaitsevad kohalikke loodusväärtusi ning loovad eksootilistele võõrliikidele linnapildis oma koha.
