Kuigi narkootilisi aineid kasutatakse globaalselt, toimub nende kasvatamine ning tootmine peamiselt kindlates sobiva kliima ning poliitikaga riikides. Millist mõju avaldab illegaalne, reguleerimata ning riskirohke tootmine keskkonnale? Kas mõnuainete keskkonnamõju on midagi, millele peaks tähelepanu pöörama tavatarbija, kes on juba palmiõlist ning kilekottidest loobunud? See on midagi, millele enne järgmist pidu mõelda. 

Kanep

Gateway narkootikumina tuntud kanep vajab sihtotstarbeliseks kasvamiseks väga kindlaid tingimusi. Valguse ning õhuniiskuse suhtes nõudlikku taime kasvatatakse tänapäeval suuresti siseruumides. Kanepitaimed vajavad kasvamiseks 12 tundi intensiivset valgust ning seejärel 12 tundi pimedust. Varieeruva suurusega ruume valgustavad ning kütavad kasvulambid. Eestiski on politsei osanud kanepikasvatajaid tabada just kummalise elektrikasutuse tõttu, ning tõepoolest – parasvöötme kliimas on troopiliste taimede kasvatamine kulukas tegevus.

Ameerika Ühendriikide osariikides, mis jagavad meiega laiuskraade, jõuab 1 kg kuivatatud kanepi tootmisel kasvulampide energiavajaduse tõttu atmosfääri kuni 5200 t CO2 emissioone, mis on suurem kui keskmise sisepõlemismootriga sõiduauto aastane süsinikuheide. 

Kanepikasvatus on keskkonnale eriti koormav põuatundlikel aladel nagu California, sest üks kanepitaim vajab päevas ligi 40 liitrit vett. Kuigi kanepi kasvatamine ning tarbimine on Californias legaalne, tegutseb seal endiselt mitmeid illegaalseid kasvatajaid, kes loodavad maksude maksmisest kõrvale hiilida. Sellised tootjad varastavad oma taimede kastmiseks vett jõgedest ning võivad põua ajal oma tegevusega veekogu kuivaks jätta. 

Kokaiin

Enamus maailma kokaiinist pärineb Andide mäestikust Lõuna-Ameerikas. Illegaalse tootmisega seotud kasvatajad ei pööra oma tähelepanu mullaviljakuse säilitamisele, metsade raadamise negatiivsele mõjule ega jätkusuutlikusele üldisemalt [1]. Andide piirkond on oluline elurikkuse tulipunkt ehk maakera piirkond, kus esineb palju endeemseid liike ning mis on inimtegevuse poolt tugevalt ohustatud. Suure nõudluse tõttu on kokapõõsaste kasvukohad liikunud aina sügavamale vihmametsadesse, mis on äärmiselt elurikkad ning seni puutumatud, ning mille hävimine toob kaasa veelgi tugevama mullaerosiooni ning elupaikade hävimise[1].

Ka kokaiinitootmise järgmine samm, kokalehtedest kokaiini eraldamine, toimub džunglites. Lopsaka taimestiku alla peidetud „laborites” töödeldakse lehti atsetooni, ammoniaagi ning vesinikkloriidhappega. On enesestmõistetav, et need laborid ei pea vastama mitte ühelegi keskkonnaohutuse nõudele ning hinnanguliselt jõuab aastas miljoneid liitreid neist kemikaalidest veekogudesse, muutes seega elurikkaid oaase elamiskõlbmatuks – veekogud eutrofeeruvad, muutuvad hapnikuvaeseks ning kasvavad kinni. 

Heroiin

Heroiini ehk diamorfiini toodetakse looduslikest oopiumiallikatest saadud morfiini atsetüülimisel. Heroiini peamiseks looduslikuks allikaks on unimagun (rahvakeeli unemoon), mille suurimaks tootjaks on Afganistan, kus seda kasvatatakse 224 000 hektaril. Käesoleva sajandi alguses valmis Afganistanis 87% maailma heroiinist. Unimagunat kasvatatakse monokuluurina hiiglaslikel põldudel, mis muudab selle alla jääva ala ökoloogiliselt vaeseks ning soodustab pinnase ärakannet. Unimagun kasvab kõrgetel altituudilel (3500 m merepinnast) ning uute põldude rajamiseks langetatakse erilise kooslusega mägiseid metsi. 

Metamfetamiin

Teise maailmasõja ajal populaarsust kogunud mõnuainet metamfetamiini sünteesitakse anorgaanilistest ühenditest ning selle tootmine võib aset leida kõikjal maailmas. Suurim kogus seda ergutavat narkootikumi valmib nn Kuldses Kolmnurgas – alal, mis ühendab Tai, Myanmari ning Laose. 

Metamfetamiini tootmisel eralduvad ohtlikud gaasid. Teiste seas vesinikkloriid, vees äärmiselt hästi lahustuv ühend, mis ohustab mereelustikku ning on osa happevihmade koostisest. Lisaks tekib iga ühiku metamfetamiini tootmisel viis ühikut toksilisi jäätmeid, mis visatakse tootjate poolt kodusesse kraanikaussi või WC-potti. Kuna selline jäätmetest vabanemine võib tootja ühisveevärgi kaudu ametnikele paljastada, viivad mõned tootjad oma ohtlikud jäätmed hoopis eraldatud paikadesse või matavad need maa alla. Selline tegevus avaldab otsest pikaajalist mõju mulla, õhu ning vee kvaliteedile. 

Igal teol on tagajärg ja ka ökoloogiline jalajälg 

Narkokurjategija, olgu ta eestlane või brasiillane, ei pea oma tegevuses esmatähtsaks keskkonnamõjude hindamist või jätkusuutlikkuse kavandamist. Tema eesmärgiks on genereerida võimalikult suurt kasumit ning olla seejuures seadusest samm ees. Ühiselt kõige inimtegevusega seonduvaga, on ka narkootiliste ainete tootmisel ökoloogiline jalajälg. Ometi eristab seda kogu ettevõtmise reguleerimatus, mis muudab mõnuainete tootmise suureks keskkonnariskiks. Oma tegevuse illegaalsuse tõttu ei näe me amfetamiinitootjat ohtlike jäätmeid eraldi kogumas ega kanepikasvatajat oma tootmise kõrvalsaadusi komposteerimas. Need ohtlikud jäätmed peidetakse ning halvimal juhul satuvad nad meie keskkonda – teeäärde, metsa, põhjavette. 

Problemaatiline on ka võimude poolt avastatud kanepi, unimaguna või kokapõõsaste hävitamine, kasutades tuld või väga tugevaid herbitsiide nagu Roundup. Lisaks kasutavad kasvatajad oma väärtusliku toodangu kaitseks kontrollimatult kahjuri- ning umbrohutõrjet. Ökomärgisega mõnuaineid mustale turule veel jõudnud ei ole. 

Muutusi on oodata legaliseeritud tootmises. Kanepi osaline legaliseerimine Euroopas ning Põhja-Ameerikas loob turu kasvatajatele, kes on valmis tegutsema keskkonnasõbralikult. Nad ei pea ehitama salajasi ning energianõudlikke kasvuruume, vaid saavad taimede kasvatamiseks kasutada ka loomulikku valgust. Neil on võimalik kasutada taastuvenergiat ning jagada oma jätkusuutlikkuse teekonda ka teiste kasvatajatega. 

Kõige suurem vastutus lasub tarbija õlgadel – nõudlus tekitab toodangu, langetab metsi ning külvab monokultuure. Keskkonnasõbralik elustiil ja keskkonna arvelt toodetud mõnuained ei käi kahjuks kokku. Jätkusuutlik eluviis vajab kainet pilku ning arusaama, et ka kõige lõbusamad õhtud jätavad ökoloogilise jalajälje.