CO2. Segadust külvav kasvuhoonegaas

Published On: July 30, 2021By

Kliimaneutraalsus ja selle saavutamine on toonud fookusesse kasvuhoonegaasi CO2. Silma on jäänud väljendid nagu CO2 ekvivalent, süsiniku jalajälg ja CO2-neutraalsus. Kes igapäevaselt loodusteaduste vallas ei tegutse, võib lõpuks päris segadusse sattuda, kuna erinevaid termineid ja mõõdikuid on palju. Lüngad tarbijate teadmistes juhivad kergesti  aga rohepesu maiguliste toodete ja teenusteni. Vaatame, äkki saame need lüngad täita. 

Seega alustame algusest. Koolipingis õpime süsinikdioksiidi kohta peamiselt kahte asja: see on vajalik fotosünteesi toimumiseks ja inimesed hingavad seda välja. Oluline teadmine CO2e kohta läheb aga tihtipeale meelest – kui kasvuhoonegaase nagu süsinikdioksiid ei oleks, siis maa keskmine temperatuur oleks -18 °C. Tänu neile püsib päikeselt tulev soojus atmosfääris ja meil on mõnus elada planeedil, mille keskmine temperatuur on 15 °C.

Samas kui atmosfääris on liiga palju süsihappegaasi, siis temperatuur aina tõuseb. Alates tööstusrevolutsioonist on süsinikdioksiidi kontsentratsioon atmosfääris tõusnud tasemelt 280 ppm tänaseks väärtuseni 417 ppm. See muutus on üks põhjustest, miks valitsustevaheline kliimamuutuste paneel ehk IPCC ennustab, et aastaks 2100 on maailma keskmine temperatuur tõusnud 4,3 kraadi. Seda juhul, kui praegune valdavalt fossiilsetel kütustel põhinev majandusmudel jätkub. 

Milline on aga süsinikdioksiidi ja fossiilsete kütuste omavaheline seos? Pöördusin selle küsimusega Tallinna Ülikooli Ökoloogia keskuse teaduri Martin Küttimi poole, kelle sõnul on vastus lihtne fotosüntees. Ta selgitas, et kui tarbime täna naftas olevat energiat, siis tegelikult kasutame seda, mille kunagi elanud sõnajalgtaim päikeselt fotosünteesi abil kinni püüdis ja talletas. Sama kehtib ka kodusema põlevkivi puhul. Erinevus on ainult selles, et, et sõnajalgade asemel talletati näiteks vetikad ja plankton. Seega, kui me täna põletame fossiilse päritoluga settekivimeid, siis eraldub atmosfääri see CO2, mida need organismid kunagi igiammu sünteesisid.

Rambivalgusesse paisatud peksukott

Kuigi süsihappegaas ei ole ainus kasvuhoonegaas, räägitakse peamiselt siiski süsinikuga seotud näitajatest, näiteks süsiniku jalajäljest või neutraalsusest. Eesti Rohelise Liikumise huvikaitse eksperdi Madis Vasseri arvates on CO2 hea peksukott, kuna seda on lihtne näha ja mõõta. Ta selgitas, et süsinikdioksiidi on võrreldes teiste kasvuhoonegaasidega atmosfääris palju rohkem ja selle mõju on tunduvalt pikaajalisem. Näiteks püsib süsinikdioksiid metaanist mitu korda kauem atmosfääris, vahel isegi kümneid või sadu kordi kauem – 10 aasta asemel 100 kuni 10 000 aastat. Veel üks põhjus võib olla seotud meie süsinikupõhise eluvormiga – iga meie liigutus täna, vähemalt energeetika maailmas, vabastab mingil moel süsinikku,” ütles Vasser.

Süsinikdioksiid saab palju tähelepanu ka seetõttu, et see on seotud erinevate kasvuhoonegaaside potentsiaalse mõju arvutamise ja võrdlemisega. Eestimaa Looduse Fondi kliimaekspert Johanna Maarja Tiik selgitas, et siin tuleb mängu varem mainitud CO2 ekvivalent. Selleks, et riikidel ja erinevatel sektoritel oleks võimalik tekkivaid heitkoguseid võrrelda, arvestatakse teised kasvuhoonegaasid ümber CO2 ekvivalentidesse,” ütles Tiik. 

ERL-i huvikaitse ekspert Madis Vasser lisas, et tihtipeale jäetakse andmete üle arutlemisel täpsustamata see, et räägitakse kõikidest kasvuhoonegaasidest, mitte ainult süsinikdioksiidist.

Mis aga puudutab kurikuulsat süsinikuneutraalsust, millest räägitakse söögi alla ja söögi peale, siis selle osas on eksperdid ühel meelel – tegemist on küll õilsa eesmärgiga, kuid oht rohepesuks on olemas. Johanna Maarja Tiigi sõnul on kahetsusväärselt olnud viimasel ajal olukordi, kus süsinikuneutraalsuse saavutamise lubadust kasutatakse rohepesumaigulises retoorikas. Tiigi sõnul on neutraalsuseni võimalik jõuda töötades korraga kahe erineva osa kallal: vähendades kasvuhoonegaaside heidet suurel määral ja sidudes või eemaldades atmosfääri sattunud heitmed. Tiik ütles, et kriitilise tähtsusega on just vähendamise osa võrrandist, sest süsinikuneutraalsuseni ei ole võimalik jõuda ilma radikaalse heitmete vähendamiseta kõikjal, kus see on võimalik. Kahjuks tuuakse pigem põhjuseid, miks heitmeid mitte vähendada või nende vähendamist tulevikku edasi lükata,” ütles Tiik. 

Süsinikuneutraalsuse saavutamisest räägivad aina enam ka erinevate sektorite ettevõtted. Martin Küttimi hinnangul on selles veidi rohepesu hõngu, sest kuigi ettevõtted investeerivad päikeseparkidesse või ostavad metsa kokku, on tegu siiski kompensatsioonimehhanismi, mitte looduslikku süsinikuringi jäljendava protsessiga. Johanna Maarja Tiik lisas, et paratamatult ei ole firmade jaoks sageli heitmete vähendamine prioriteet number üks. Seetõttu ongi mugavam otsida erinevaid võimalusi oma brändi päästmiseks, samas enda tegevust tegelikkuses vähem ümber profileerides,” rääkis ta. Nendega ühel meelel on ka Madis Vasser, kelle sõnul on praegu statistiliselt rohkem roheliseks värvimist kui päriselt rohelist tegutsemist.

Toodete süsiniku jalajälg Tere ja Farmi näitel

Nagu ELF-i kliimaekspert Johanna Maarja Tiik eelnevalt ütles, on süsinikuneutraalsuse saavutamiseks tarvis heitmeid vähendada ja just seetõttu on saanud uueks trendiks toote või teenuse süsiniku jalajälje arvutamine. Ka Eesti ettevõtted on võtmas suunda sinnapoole, et teha kindlaks enda tegevuse jalajälg ja leida kohti, kus seda oleks võimalik vähendada. Üks sellistest firmast on Nordic Milk, mille alla kuuluvad igale eestlasele tuttavad piimabrändid Tere ja Farmi. Ettevõtte kestliku arengu juht Katrin Tamm rääkis, et neil tekkis soov hakata teadlikult tegelema ettevõtte jalajälje vähendamisega ja olukorra kaardistamiseks võtsid nad endale partneriks keskkonnamõjude analüüsiga tegeleva firma Sustinere. 

Tänaseks on nad koostöös Sustinerega välja arvutanud, et nende ettevõtte aastane jalajälg on 280 000 tonni CO2 ekvivalenti. See number sisaldab ka farmides tekkivat toorpiima jalajälge, mis moodustab 85% üldnumbrist. Lisaks üldisele heitmekogusele said nad teada ka iga konkreetse tootmisüksuse jalajälje. Katrin Tamme sõnul kasutasid nad mõõtmiseks rahvusvaheliselt tuntud Greenhouse Gas protokolli, et enda tulemusi võrrelda teiste suurtööstustega maailmas. Näiteks kasutavad sama standardit Skandinaavia suured piimatööstused Arla ja Valio. See mudel näeb ette, et vaadatakse nii otseseid kui ka kaudseid heitmeid – lisaks enda tootmisele võetakse arvesse ka näiteks sisseostetud tooraine ja tarneahelad,” lisas ta.

Analüüsist selgus, et 92% ettevõtte jalajäljest moodustavad sisseostetud tooted ja teenused, mille alla ei kuulu sisseostetud energia. See kategooria on kõige suurema kaaluga, kuna sinna kuulub Nordic Milki peamine sisseostetav tooraine – piim. Tooraine osakaal ettevõtte üldises jalajäljes on 85%. Katrin Tamm rõhutas, et kuigi nad ise piima ei tooda, siis läheb see ikkagi jalajälje arvutamisel arvesse. Eraldi tuuakse välja ka näiteks elektri- ja soojusenergia, mis moodustavad 8% ettevõtte jalajäljes. Lisaks veel pakendid (3%) ning moosid ja lisandid (2%). Ettevõtte enda tootmisüksuste osakaal üldises jalajäljes on vaid 1%.

Katrin Tamme sõnul on jalajälje arvutamise juures üks keeruline koht mõõdikud, kuna erinevad süsteemid annavad ka erinevaid tulemusi. Tegelikult oleks vaja nii riigi kui ka Euroopa Liidu tasemel ühtset mudelit ja mõõdikute süsteemi. Praegu hakkab juba tekkima see probleem, et konkurendid kasutavad erinevaid mudeleid ja tulemusi ei saa võrrelda.” Ta selgitas, et on ka selliseid piimatööstuseid, kes ei näita oma jalajäljes tooraine mõju. Nad näitavad ainult seda, mida ise tekitavad: vesi, jäätmed, soojus- ja elektrienergia,” lisas ta. Kuna ühtset mõõdikut ei ole, siis on hästi kerge firmadel oma toodetele peale kirjutada, et see on rohetoode. Aga tegelikult nad lahti ei kirjuta, miks seda niimoodi nimetavad. Tarbija kas plaksutab selle peale käsi või on vastupidi väga skeptiline.”

Millal leiame jalajälje sildi tootepakendilt?

Üks Nordic Milki eesmärkidest kasvuhoonegaaside jalajälje mõõtmisel oli välja selgitada, kus oleks võimalik emissioone vähendada, selgitas Katrin Tamm. Kui alustada kõige suurema mõjuga tootmisprotsessi osast ehk piimast, siis on Tamme sõnul võimalik tooraine jalajälge vähendada ainult koostöös farmeritega. Metaanist selles valdkonnas lahti ei saa, see jääb. Teatud söötade puhul on öeldud, et need võib-olla vähendavad metaani kogust, aga samas ei olda kindlad, kuidas uus sööt muid piima omadusi mõjutab,” ütles ta. Lisaks tõi Tamm välja, et farmerid saavad enda emissioone vähendada rajades päikese- ja tuuleparke või ehitades endale biogaasijaamad, kus on neil võimalik sõnnik ära kasutada.

Esimene muudatus, mis tunduvalt ettevõtte jalajälge vähendab, on juba sisse viidud. Nimelt läksid mai alguses kõik kolm Nordic Milk tootmisüksust üle rohelisele energiale ja sellega nad vähendasid enda CO2 jalajälge keskmiselt 36% igas üksuses. Samuti plaanib ettevõtte minna üle gaasi- ja elektriautodele. Katrin Tamme sõnul nägid nad võimalust muutuseks ka pakendite vallas ja 2021. aasta teisest poolaastast tulevad turule oluliselt väiksema jalajäljega pakendid. Ta lisas, et nad aimasid pakendi jalajälje suurt osakaalu, kuid siiski üllatusid selle osakaalu suurusest. Tänu sellele infole saame pakendite tarnijaid rohkem survestada ja motiveerida paremaid materjale arendama.” Samas tõi Katrin Tamm välja, et pakendist lõplikult lahti ei saa, aga nende eesmärk on teha need ringlusesse võetavaks.

Samal ajal on ettevõtte tootmisprotsessis ka selliseid osasid, kus ei saagi täpset jalajälge mõõta. Peamine neist on lisandite ja magustajate valdkond, kuhu kuuluvad näiteks emulgaatorid, stabilisaatorid ja ka kõiksugu moosid, mis kohupiimadele ja jogurtidele maitse annavad. Nende puhul on keeruline toote jalajälge hinnata, sest mooside või lisandite tootjad ei ole veel oma jalajälge hinnanud. Ehk saab tulevikus olema nii, et sisendmaterjale ostes saame kohe teada ka nende jalajälje,” ütles Tamm. Veel üks keerukas koht on piima jalajälg. Eestis on hetkel mõõtnud oma jalajälje vaid üksikud piimatootjad. Meie koostööpartner Agrone on oma jalajälje välja arvutanud ning nende piimakoguse osas saame jalajälje väga täpselt arvestada.” Ülejäänud piima osas arvestatakse Katrin Tamme sõnul Euroopa keskmist piimaliitri jalajälge. 

Suure töö tulemusena võiksid need arvud ühel päeval jõuda ka pakendile, aga täna ei oska Katrin Tamm veel öelda, millal võiksid nad teada kõikide enda 400 toote süsiniku jalajälge. Ta rõhutas, et neil ei ole mõtet enne seda suurt tööd ette võtta, kui ei ole ühtset mõõtmismudelit. Tamme sõnul saavad nad jalajälje mõõtmist alustada nendest toodetest, kus ei ole lisandeid: piim, maitsestamata jogurt ja kohupiim. 

Ma arvan, et ühel hetkel ongi tavaline see, et sa lähed poodi ja hinna kõrval on eraldi välja toodud toote jalajälg. Näiteks piimapakendil on koostise järel kirjas ka süsiniku jalajälg,” ütles Tamm. Ta usub, et mõned kiiremad firmad võivad selleni jõuda juba paari aastaga. Aga siis on tema sõnul oluline, et ka tarbijad mõistaksid, mida see jalajälg näitab.

Mõisted, mida võiks iga tarbija teada:

CO2 ekvivalent – universaalne kasvuhoonegaaside mõõtühik, mis peegeldab nende erinevat potentsiaali globaalse soojenemise tekitamisel.

Süsiniku jalajälg – termin, millega väljendatakse CO2e ning muude kasvuhoonegaaside koguheidet, mille on kas otseselt või kaudselt tekitanud ühe isiku või organisatsiooni mõni toode või tegevus (või mida seostatakse tema tegevusega). EL-is puuduvad kohustuslikud eeskirjad süsiniku jalajälje arvutamiseks.

CO2-neutraalsus – olukord, kus mõne toote või protsessiga seotud netoheitkogus on null; see saavutatakse vältimatu heite kompenseerimise abil.

Ootamatud paigad, kus igapäevaelus CO2-te kohata

Seda teab vast igaüks, et gaseeritud vee või tooniku sees olev mull on süsihappegaas. Aga CO2 on kasutusel veel väga paljudes igapäevastes asjades. Tallinna Ülikooli ökoloog Martin Küttim rääkis, et süsihappegaas leiab suhteliselt palju kasutust toiduainetööstuses. Ta selgitas, et toiduaine pakenditel väljatoodud E-ained ei ole kõik sünteetilised, vaid näiteks E290 on täiesti tavaline süsihappegaas ja seda kasutatakse nii isutekitaja kui ka happesuse regulaatorina. Peamiselt leiab seda gaseeritud jookides, mahlades, veinides ja eelpakendatud toitudes.Toidu valmistamisele lisaks leiab CO2 kasutust ka toidu pakendamisel, märgib Küttim. Ta tõi näiteks lihatooted, mille pakendi peal on tihtipeale kirjas pakendatud gaasikeskkonda”. Üks neist gaasidest võib olla süsihappegaas. Küttim lisas, et seda on hea kasutada, kuna tegemist on odavama ja mittesüttiva gaasiga. Samuti on süsinikdioksiidil oma koht tulekustutites, kuna elektriseadme põlenguid ei tohi kustutada vee või mõne muu vahuga. Martin Küttim rääkis, et siis võetaksegi appi süsihappegaasipõhised kustutid, milles CO2 tõrjub hapniku välja ja tuli ei saa edasi põleda.

+ posts

Toidupäästmisaktivist, kes soovib aidata toitlustusasutustel vähem toidukadu tekitada. On üritanud luua Eestis mobiilirakendust, mis toimiks sarnaselt ResQ Club rakendusele, kuid seni tulemusteta, sest sellest olid huvitatud ainult mõned üksikud ettevõtted.

Leave A Comment

Sarnased artiklid

CO2. Segadust külvav kasvuhoonegaas

Published On: July 30, 2021By

Kliimaneutraalsus ja selle saavutamine on toonud fookusesse kasvuhoonegaasi CO2. Silma on jäänud väljendid nagu CO2 ekvivalent, süsiniku jalajälg ja CO2-neutraalsus. Kes igapäevaselt loodusteaduste vallas ei tegutse, võib lõpuks päris segadusse sattuda, kuna erinevaid termineid ja mõõdikuid on palju. Lüngad tarbijate teadmistes juhivad kergesti  aga rohepesu maiguliste toodete ja teenusteni. Vaatame, äkki saame need lüngad täita. 

Seega alustame algusest. Koolipingis õpime süsinikdioksiidi kohta peamiselt kahte asja: see on vajalik fotosünteesi toimumiseks ja inimesed hingavad seda välja. Oluline teadmine CO2e kohta läheb aga tihtipeale meelest – kui kasvuhoonegaase nagu süsinikdioksiid ei oleks, siis maa keskmine temperatuur oleks -18 °C. Tänu neile püsib päikeselt tulev soojus atmosfääris ja meil on mõnus elada planeedil, mille keskmine temperatuur on 15 °C.

Samas kui atmosfääris on liiga palju süsihappegaasi, siis temperatuur aina tõuseb. Alates tööstusrevolutsioonist on süsinikdioksiidi kontsentratsioon atmosfääris tõusnud tasemelt 280 ppm tänaseks väärtuseni 417 ppm. See muutus on üks põhjustest, miks valitsustevaheline kliimamuutuste paneel ehk IPCC ennustab, et aastaks 2100 on maailma keskmine temperatuur tõusnud 4,3 kraadi. Seda juhul, kui praegune valdavalt fossiilsetel kütustel põhinev majandusmudel jätkub. 

Milline on aga süsinikdioksiidi ja fossiilsete kütuste omavaheline seos? Pöördusin selle küsimusega Tallinna Ülikooli Ökoloogia keskuse teaduri Martin Küttimi poole, kelle sõnul on vastus lihtne fotosüntees. Ta selgitas, et kui tarbime täna naftas olevat energiat, siis tegelikult kasutame seda, mille kunagi elanud sõnajalgtaim päikeselt fotosünteesi abil kinni püüdis ja talletas. Sama kehtib ka kodusema põlevkivi puhul. Erinevus on ainult selles, et, et sõnajalgade asemel talletati näiteks vetikad ja plankton. Seega, kui me täna põletame fossiilse päritoluga settekivimeid, siis eraldub atmosfääri see CO2, mida need organismid kunagi igiammu sünteesisid.

Rambivalgusesse paisatud peksukott

Kuigi süsihappegaas ei ole ainus kasvuhoonegaas, räägitakse peamiselt siiski süsinikuga seotud näitajatest, näiteks süsiniku jalajäljest või neutraalsusest. Eesti Rohelise Liikumise huvikaitse eksperdi Madis Vasseri arvates on CO2 hea peksukott, kuna seda on lihtne näha ja mõõta. Ta selgitas, et süsinikdioksiidi on võrreldes teiste kasvuhoonegaasidega atmosfääris palju rohkem ja selle mõju on tunduvalt pikaajalisem. Näiteks püsib süsinikdioksiid metaanist mitu korda kauem atmosfääris, vahel isegi kümneid või sadu kordi kauem – 10 aasta asemel 100 kuni 10 000 aastat. Veel üks põhjus võib olla seotud meie süsinikupõhise eluvormiga – iga meie liigutus täna, vähemalt energeetika maailmas, vabastab mingil moel süsinikku,” ütles Vasser.

Süsinikdioksiid saab palju tähelepanu ka seetõttu, et see on seotud erinevate kasvuhoonegaaside potentsiaalse mõju arvutamise ja võrdlemisega. Eestimaa Looduse Fondi kliimaekspert Johanna Maarja Tiik selgitas, et siin tuleb mängu varem mainitud CO2 ekvivalent. Selleks, et riikidel ja erinevatel sektoritel oleks võimalik tekkivaid heitkoguseid võrrelda, arvestatakse teised kasvuhoonegaasid ümber CO2 ekvivalentidesse,” ütles Tiik. 

ERL-i huvikaitse ekspert Madis Vasser lisas, et tihtipeale jäetakse andmete üle arutlemisel täpsustamata see, et räägitakse kõikidest kasvuhoonegaasidest, mitte ainult süsinikdioksiidist.

Mis aga puudutab kurikuulsat süsinikuneutraalsust, millest räägitakse söögi alla ja söögi peale, siis selle osas on eksperdid ühel meelel – tegemist on küll õilsa eesmärgiga, kuid oht rohepesuks on olemas. Johanna Maarja Tiigi sõnul on kahetsusväärselt olnud viimasel ajal olukordi, kus süsinikuneutraalsuse saavutamise lubadust kasutatakse rohepesumaigulises retoorikas. Tiigi sõnul on neutraalsuseni võimalik jõuda töötades korraga kahe erineva osa kallal: vähendades kasvuhoonegaaside heidet suurel määral ja sidudes või eemaldades atmosfääri sattunud heitmed. Tiik ütles, et kriitilise tähtsusega on just vähendamise osa võrrandist, sest süsinikuneutraalsuseni ei ole võimalik jõuda ilma radikaalse heitmete vähendamiseta kõikjal, kus see on võimalik. Kahjuks tuuakse pigem põhjuseid, miks heitmeid mitte vähendada või nende vähendamist tulevikku edasi lükata,” ütles Tiik. 

Süsinikuneutraalsuse saavutamisest räägivad aina enam ka erinevate sektorite ettevõtted. Martin Küttimi hinnangul on selles veidi rohepesu hõngu, sest kuigi ettevõtted investeerivad päikeseparkidesse või ostavad metsa kokku, on tegu siiski kompensatsioonimehhanismi, mitte looduslikku süsinikuringi jäljendava protsessiga. Johanna Maarja Tiik lisas, et paratamatult ei ole firmade jaoks sageli heitmete vähendamine prioriteet number üks. Seetõttu ongi mugavam otsida erinevaid võimalusi oma brändi päästmiseks, samas enda tegevust tegelikkuses vähem ümber profileerides,” rääkis ta. Nendega ühel meelel on ka Madis Vasser, kelle sõnul on praegu statistiliselt rohkem roheliseks värvimist kui päriselt rohelist tegutsemist.

Toodete süsiniku jalajälg Tere ja Farmi näitel

Nagu ELF-i kliimaekspert Johanna Maarja Tiik eelnevalt ütles, on süsinikuneutraalsuse saavutamiseks tarvis heitmeid vähendada ja just seetõttu on saanud uueks trendiks toote või teenuse süsiniku jalajälje arvutamine. Ka Eesti ettevõtted on võtmas suunda sinnapoole, et teha kindlaks enda tegevuse jalajälg ja leida kohti, kus seda oleks võimalik vähendada. Üks sellistest firmast on Nordic Milk, mille alla kuuluvad igale eestlasele tuttavad piimabrändid Tere ja Farmi. Ettevõtte kestliku arengu juht Katrin Tamm rääkis, et neil tekkis soov hakata teadlikult tegelema ettevõtte jalajälje vähendamisega ja olukorra kaardistamiseks võtsid nad endale partneriks keskkonnamõjude analüüsiga tegeleva firma Sustinere. 

Tänaseks on nad koostöös Sustinerega välja arvutanud, et nende ettevõtte aastane jalajälg on 280 000 tonni CO2 ekvivalenti. See number sisaldab ka farmides tekkivat toorpiima jalajälge, mis moodustab 85% üldnumbrist. Lisaks üldisele heitmekogusele said nad teada ka iga konkreetse tootmisüksuse jalajälje. Katrin Tamme sõnul kasutasid nad mõõtmiseks rahvusvaheliselt tuntud Greenhouse Gas protokolli, et enda tulemusi võrrelda teiste suurtööstustega maailmas. Näiteks kasutavad sama standardit Skandinaavia suured piimatööstused Arla ja Valio. See mudel näeb ette, et vaadatakse nii otseseid kui ka kaudseid heitmeid – lisaks enda tootmisele võetakse arvesse ka näiteks sisseostetud tooraine ja tarneahelad,” lisas ta.

Analüüsist selgus, et 92% ettevõtte jalajäljest moodustavad sisseostetud tooted ja teenused, mille alla ei kuulu sisseostetud energia. See kategooria on kõige suurema kaaluga, kuna sinna kuulub Nordic Milki peamine sisseostetav tooraine – piim. Tooraine osakaal ettevõtte üldises jalajäljes on 85%. Katrin Tamm rõhutas, et kuigi nad ise piima ei tooda, siis läheb see ikkagi jalajälje arvutamisel arvesse. Eraldi tuuakse välja ka näiteks elektri- ja soojusenergia, mis moodustavad 8% ettevõtte jalajäljes. Lisaks veel pakendid (3%) ning moosid ja lisandid (2%). Ettevõtte enda tootmisüksuste osakaal üldises jalajäljes on vaid 1%.

Katrin Tamme sõnul on jalajälje arvutamise juures üks keeruline koht mõõdikud, kuna erinevad süsteemid annavad ka erinevaid tulemusi. Tegelikult oleks vaja nii riigi kui ka Euroopa Liidu tasemel ühtset mudelit ja mõõdikute süsteemi. Praegu hakkab juba tekkima see probleem, et konkurendid kasutavad erinevaid mudeleid ja tulemusi ei saa võrrelda.” Ta selgitas, et on ka selliseid piimatööstuseid, kes ei näita oma jalajäljes tooraine mõju. Nad näitavad ainult seda, mida ise tekitavad: vesi, jäätmed, soojus- ja elektrienergia,” lisas ta. Kuna ühtset mõõdikut ei ole, siis on hästi kerge firmadel oma toodetele peale kirjutada, et see on rohetoode. Aga tegelikult nad lahti ei kirjuta, miks seda niimoodi nimetavad. Tarbija kas plaksutab selle peale käsi või on vastupidi väga skeptiline.”

Millal leiame jalajälje sildi tootepakendilt?

Üks Nordic Milki eesmärkidest kasvuhoonegaaside jalajälje mõõtmisel oli välja selgitada, kus oleks võimalik emissioone vähendada, selgitas Katrin Tamm. Kui alustada kõige suurema mõjuga tootmisprotsessi osast ehk piimast, siis on Tamme sõnul võimalik tooraine jalajälge vähendada ainult koostöös farmeritega. Metaanist selles valdkonnas lahti ei saa, see jääb. Teatud söötade puhul on öeldud, et need võib-olla vähendavad metaani kogust, aga samas ei olda kindlad, kuidas uus sööt muid piima omadusi mõjutab,” ütles ta. Lisaks tõi Tamm välja, et farmerid saavad enda emissioone vähendada rajades päikese- ja tuuleparke või ehitades endale biogaasijaamad, kus on neil võimalik sõnnik ära kasutada.

Esimene muudatus, mis tunduvalt ettevõtte jalajälge vähendab, on juba sisse viidud. Nimelt läksid mai alguses kõik kolm Nordic Milk tootmisüksust üle rohelisele energiale ja sellega nad vähendasid enda CO2 jalajälge keskmiselt 36% igas üksuses. Samuti plaanib ettevõtte minna üle gaasi- ja elektriautodele. Katrin Tamme sõnul nägid nad võimalust muutuseks ka pakendite vallas ja 2021. aasta teisest poolaastast tulevad turule oluliselt väiksema jalajäljega pakendid. Ta lisas, et nad aimasid pakendi jalajälje suurt osakaalu, kuid siiski üllatusid selle osakaalu suurusest. Tänu sellele infole saame pakendite tarnijaid rohkem survestada ja motiveerida paremaid materjale arendama.” Samas tõi Katrin Tamm välja, et pakendist lõplikult lahti ei saa, aga nende eesmärk on teha need ringlusesse võetavaks.

Samal ajal on ettevõtte tootmisprotsessis ka selliseid osasid, kus ei saagi täpset jalajälge mõõta. Peamine neist on lisandite ja magustajate valdkond, kuhu kuuluvad näiteks emulgaatorid, stabilisaatorid ja ka kõiksugu moosid, mis kohupiimadele ja jogurtidele maitse annavad. Nende puhul on keeruline toote jalajälge hinnata, sest mooside või lisandite tootjad ei ole veel oma jalajälge hinnanud. Ehk saab tulevikus olema nii, et sisendmaterjale ostes saame kohe teada ka nende jalajälje,” ütles Tamm. Veel üks keerukas koht on piima jalajälg. Eestis on hetkel mõõtnud oma jalajälje vaid üksikud piimatootjad. Meie koostööpartner Agrone on oma jalajälje välja arvutanud ning nende piimakoguse osas saame jalajälje väga täpselt arvestada.” Ülejäänud piima osas arvestatakse Katrin Tamme sõnul Euroopa keskmist piimaliitri jalajälge. 

Suure töö tulemusena võiksid need arvud ühel päeval jõuda ka pakendile, aga täna ei oska Katrin Tamm veel öelda, millal võiksid nad teada kõikide enda 400 toote süsiniku jalajälge. Ta rõhutas, et neil ei ole mõtet enne seda suurt tööd ette võtta, kui ei ole ühtset mõõtmismudelit. Tamme sõnul saavad nad jalajälje mõõtmist alustada nendest toodetest, kus ei ole lisandeid: piim, maitsestamata jogurt ja kohupiim. 

Ma arvan, et ühel hetkel ongi tavaline see, et sa lähed poodi ja hinna kõrval on eraldi välja toodud toote jalajälg. Näiteks piimapakendil on koostise järel kirjas ka süsiniku jalajälg,” ütles Tamm. Ta usub, et mõned kiiremad firmad võivad selleni jõuda juba paari aastaga. Aga siis on tema sõnul oluline, et ka tarbijad mõistaksid, mida see jalajälg näitab.

Mõisted, mida võiks iga tarbija teada:

CO2 ekvivalent – universaalne kasvuhoonegaaside mõõtühik, mis peegeldab nende erinevat potentsiaali globaalse soojenemise tekitamisel.

Süsiniku jalajälg – termin, millega väljendatakse CO2e ning muude kasvuhoonegaaside koguheidet, mille on kas otseselt või kaudselt tekitanud ühe isiku või organisatsiooni mõni toode või tegevus (või mida seostatakse tema tegevusega). EL-is puuduvad kohustuslikud eeskirjad süsiniku jalajälje arvutamiseks.

CO2-neutraalsus – olukord, kus mõne toote või protsessiga seotud netoheitkogus on null; see saavutatakse vältimatu heite kompenseerimise abil.

Ootamatud paigad, kus igapäevaelus CO2-te kohata

Seda teab vast igaüks, et gaseeritud vee või tooniku sees olev mull on süsihappegaas. Aga CO2 on kasutusel veel väga paljudes igapäevastes asjades. Tallinna Ülikooli ökoloog Martin Küttim rääkis, et süsihappegaas leiab suhteliselt palju kasutust toiduainetööstuses. Ta selgitas, et toiduaine pakenditel väljatoodud E-ained ei ole kõik sünteetilised, vaid näiteks E290 on täiesti tavaline süsihappegaas ja seda kasutatakse nii isutekitaja kui ka happesuse regulaatorina. Peamiselt leiab seda gaseeritud jookides, mahlades, veinides ja eelpakendatud toitudes.Toidu valmistamisele lisaks leiab CO2 kasutust ka toidu pakendamisel, märgib Küttim. Ta tõi näiteks lihatooted, mille pakendi peal on tihtipeale kirjas pakendatud gaasikeskkonda”. Üks neist gaasidest võib olla süsihappegaas. Küttim lisas, et seda on hea kasutada, kuna tegemist on odavama ja mittesüttiva gaasiga. Samuti on süsinikdioksiidil oma koht tulekustutites, kuna elektriseadme põlenguid ei tohi kustutada vee või mõne muu vahuga. Martin Küttim rääkis, et siis võetaksegi appi süsihappegaasipõhised kustutid, milles CO2 tõrjub hapniku välja ja tuli ei saa edasi põleda.

+ posts

Toidupäästmisaktivist, kes soovib aidata toitlustusasutustel vähem toidukadu tekitada. On üritanud luua Eestis mobiilirakendust, mis toimiks sarnaselt ResQ Club rakendusele, kuid seni tulemusteta, sest sellest olid huvitatud ainult mõned üksikud ettevõtted.

+ posts

Toidupäästmisaktivist, kes soovib aidata toitlustusasutustel vähem toidukadu tekitada. On üritanud luua Eestis mobiilirakendust, mis toimiks sarnaselt ResQ Club rakendusele, kuid seni tulemusteta, sest sellest olid huvitatud ainult mõned üksikud ettevõtted.