Eesti kõige kallimad ja erilisemad vinüülplaadid

Published On: March 1, 2021By

Autor: Mirel Laurend

Vinüülplaatide tagasitulek algas 2006. aastal, millest alates on heliplaatide müük tänaseni üle maailma näidanud suurt kasvutrendi. Seda ka Eestis, kus aja jooksul hinnatakse üha rohkem kohalike artistide loomingut, mis kergitab ka vinüülplaatide hindu.

Mõni aasta tagasi rajati Tartusse vinüülitehas Vinyl Plant, mis on ainult kinnitanud Tartu kui vinüülipealinna tiitlit. Kohalike seas on armastatud poed Gramophonetree, Retrodisc, Viljandi Plaadimees ning Psühhoteek. Seadsin sammud viimasesse, et plaadipoe eestvedaja Ahto Külvetiga vestelda lähemalt kohalikust vinüülplaatide ajaloost ning nende hindadest.

Heliplaadi hinda kujundavad mitmed tegurid nagu muusiku kuulsus, plaadi väljaandmise aasta, seisund, kättesaadavus, salvestusstuudio autoriteetsus ning tiraaž. Üht kõige suuremat rolli mängib heliplaadi seisukord. Nii otsivad kollektsionäärid eelkõige kordagi mängimata ja terve ümbrisega heliplaate. Eriti hea on, kui plaat on ka täiesti avamata ja endiselt originaalkiles.

Oma koht hinnakujundusel on ka kordustrükil. Paradoksaalsel moel võib mõnel juhul vinüülplaadi kordustrükk maksta rohkem kui originaalalbum, sest muusika kättesaadavust hinnatakse rohkem kui algset trükki. Haruldase albumi uuesti väljalaskmine ja kättesaadavaks tegemine võib aga originaalpressi enda hinda drastiliselt kukutada.

Sarnane juhtum on võtta ka Eestist: plaadifirma Frotee taasavastas 80ndatel raadios mängitud Velly Joonase „Stopp, seisku aeg” ning tegi sellest väikese tiraažiga kordustrüki, mis korjati kiirelt üles ja mida hakati müüma 250 euro eest. Vastukäiguks andis Frotee välja veel mitu identset trükki, tehes esimese pressi eristamise võimatuks. Nii on heliplaadi hind taas keskmiselt 12 eurot. „Plaadi väljaandjal pole mingit rõõmu sellest, kui plaadiga spekuleeritakse 250 euroga, sest tema ei saa sellest sentigi. Tema on oma plaadid ära müünud,” selgitas Külvet.

Efektiivne meetod, kuidas vinüülplaadi hinda teada saada, on see oksjonile panna. „Kui üks inimene hindab plaati, on see väärtuslik temale endale. Piisab vaid kahest inimesest, kes midagi väga tahavad, et läheks pakkumiseks,” sõnas vinüülplaadipoodnik.

Üldiselt kasutatakse heliplaadi seisukorra hindamiseks ja tähistamiseks Goldmine standardit. Seejuures on kõige parem hinnang mint (M), mis tähistab mitte kordagi mängitud, perfektses seisukorras heliplaati ning kõige halvem poor/fair (P/F) tähendab niivõrd kehvas seisundis vinüülplaati, et suure tõenäosusega leiab see peagi tee prügikasti. Nende kahe äärmuse vahele jäävad levinumad viis kategooriat – near mint, very good plus, very good, good ja good plus.

Kui tahta endalegi mõni vinge heliplaat soetada, on kõige õigem suunduda iga kuu teisel pühapäeval kell 13 Balti Jaama Turule või juba eelnevalt nimetatud plaadipoodidesse. Kui parasjagu pole võimalik ise kohale minna, aitavad välja erinevad e-poed nagu osta.ee, discogs.com, lasering.ee, terminal.ee ja cdmarket.ee. Nende puhul tuleb küll taluda pikka tarneaega, mis võib teinekord lausa kuu aja pikkuseks venida, ent seda suurem on rõõm, kui muusika viimaks kohale jõuab.

Küsimusele, milline on melomaan Külveti jaoks kõige hinnalisem vinüülplaat Eestis, oli kaks vastust: Olev Muska „Tuljak” ja Forte Studio „Eesti Pop 12”. Külvet hindab kõrgeimalt Austraalias elava väliseestlase Olev Muska elektroonilist seitsmetollist heliplaati, mille muusik 1980. aastal ise välja andis. Eriliseks teeb vinüülplaadi ka asjaolu, et selles on pühendus just Külvetile. Pühenduste kohta lausus Külvet, et talle isegi meeldib, et need mõne plaadi peal on, sest siis ei teki kiusatust neid ära müüa.

Forte Studio „Eesti pop 12”, mida toodeti ainult 13 eksemplari, on eriline just selle harulduse ja kätesaamatuse pärast. „Sellel mingis mõttes polegi hinda, sest seda pole lihtsalt kuskil müügis,” rääkis Külvet. Plaadilt leiab ka Sven Grünbergi ja Jäääre lood.

Millised on kõige kallimad vinüülplaadid, mida tasuks enda heliplaatide seast otsida või juurde soetada?

Kuigi osta.ee portaalist leiab eriartistide kogumiku „Virmalised”, mille eest küsitakse 600 eurot, siis reaalsed hinnad nii kõrgele ei küündi ning küsida-võib-kõike-hinnad ei näita enne reaalset ostu-müügi tehingut mitte midagi. Sellegipoolest on plaat väärtuslik, ulatudes üle saja euro. 

Üks kõige kallimalt müüdud Eesti vinüülplaate on 2019. aastal endale 250 euro eest omaniku leidnud Sven Grünbergi 1988 „OM” sinine versioon, plaadifirmaks NSV Liidu Meloodia (vene k. Мелодия). Väidetavalt on „sinist Grünbergi” kokku alla kümne eksemplari, mis teeb selle väga haruldaseks ja kollektsionääride jaoks ihaldusväärseks. Sama kehtib ka Eesti esimese džässialbumi, Tõnu Naissoo Trio 10-tollise 1970. aasta vinüülplaadi originaaleksemplaride kohta, mis on samuti kõrgelt hinnatud.

Kuna Nõukogude Liidu tsensuur piiras vaba muusika liikumist ja vinüülimaterjal oli kallis, salvestati alternatiivina muusikat ka röntgenkilele. Nii sai Külvetilt uuritud, kas omal ajal sattus mõni eesti lugu samuti röngentkilele. Sellele mees kindlat vastust anda ei osanud, ent see-eest teadis ta rääkida, et röntgenpilte käidi haiglate prügikastidest varastamas, kuna see materjal sobis sissekraapimiseks. Selliselt salvestatud muusika kvaliteet oli tegelikult kohutav, ent nagu öeldakse, siis häda ajab härja kaevu. 

Tulles tagasi väga kvaliteetsete vinüülplaatide juurde, väärib tähelepanu ka 2011. aastal osta.ee portaalis 220 euro eest müüdud J.M.K.E vinüülplaat „Külmale maale”, mis oli nii enne kui ka pärast seda kõrges hinnas. Ansambli heliplaati saab praegugi soetada maailma suurimalt plaaditurult discogs.com saja euroga.

Üle 150 euro ulatub veel armastatud punkrokkansambli Vennaskond „Vaenlane ei maga” vinüülplaat. Lisaks on väärtuslik Anne Maasiku „Rännak Lauluvainule”, mis müüdi 2019. aastal osta.ee oksjonil 150 euro eest. Sarnasesse hinnaklassi langevad ka Reet Hendriksoni „Reet”, juba mainitud Olev Tuska „Tuljak”, Raivo Tammiku Instrumentaalansambli „Ratastel/kahekesi õhtul” ning Jaan Kumani Instrumentaalansambli 2013. aasta kogumik.

Samuti on pea kõik Terra Recordsi alt välja antud teosed haruldused ning üsna kallid. Sealhulgas eelnevalt mainitud „Virmalised” ja „Rännak Lauluväinale”, ent ka „Esto kaleidoskoop” ja eesti laulude kogumikud „Eesti populaarset muusikat” ning „Eesti populaarseid lauljaid”. Terra Recordsi lõi Jüri Lina, kes 1979. aastal pärast konflikte KGB-ga Eestist Rootsi kolis. Seal valmistati 1980. aastal kodumaalt kaasa võetud stuudiolintidest kaheksa vinüülplaati, iga plaadi tiraažiks 1000. 

Vinüülplaadid on naasnud, et jääda, sest inimesed igatsevad nende käegakatsutavust ning rituaali, mis vinüülplaatide kuulamise juurde käib: see on midagi, mida digitaalne muusika pakkuda ei suuda. Niisiis, pühkigem tolm enda või vanemate-vanavanemate vinüülplaatidelt: kui ees ei oota just rahaline jackpot, siis nõela ettevaatlikult kettale laskmine ja sind enda embusesse mässiv heli teeb hingele ikkagi pai.

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Eesti kõige kallimad ja erilisemad vinüülplaadid

Published On: March 1, 2021By

Autor: Mirel Laurend

Vinüülplaatide tagasitulek algas 2006. aastal, millest alates on heliplaatide müük tänaseni üle maailma näidanud suurt kasvutrendi. Seda ka Eestis, kus aja jooksul hinnatakse üha rohkem kohalike artistide loomingut, mis kergitab ka vinüülplaatide hindu.

Mõni aasta tagasi rajati Tartusse vinüülitehas Vinyl Plant, mis on ainult kinnitanud Tartu kui vinüülipealinna tiitlit. Kohalike seas on armastatud poed Gramophonetree, Retrodisc, Viljandi Plaadimees ning Psühhoteek. Seadsin sammud viimasesse, et plaadipoe eestvedaja Ahto Külvetiga vestelda lähemalt kohalikust vinüülplaatide ajaloost ning nende hindadest.

Heliplaadi hinda kujundavad mitmed tegurid nagu muusiku kuulsus, plaadi väljaandmise aasta, seisund, kättesaadavus, salvestusstuudio autoriteetsus ning tiraaž. Üht kõige suuremat rolli mängib heliplaadi seisukord. Nii otsivad kollektsionäärid eelkõige kordagi mängimata ja terve ümbrisega heliplaate. Eriti hea on, kui plaat on ka täiesti avamata ja endiselt originaalkiles.

Oma koht hinnakujundusel on ka kordustrükil. Paradoksaalsel moel võib mõnel juhul vinüülplaadi kordustrükk maksta rohkem kui originaalalbum, sest muusika kättesaadavust hinnatakse rohkem kui algset trükki. Haruldase albumi uuesti väljalaskmine ja kättesaadavaks tegemine võib aga originaalpressi enda hinda drastiliselt kukutada.

Sarnane juhtum on võtta ka Eestist: plaadifirma Frotee taasavastas 80ndatel raadios mängitud Velly Joonase „Stopp, seisku aeg” ning tegi sellest väikese tiraažiga kordustrüki, mis korjati kiirelt üles ja mida hakati müüma 250 euro eest. Vastukäiguks andis Frotee välja veel mitu identset trükki, tehes esimese pressi eristamise võimatuks. Nii on heliplaadi hind taas keskmiselt 12 eurot. „Plaadi väljaandjal pole mingit rõõmu sellest, kui plaadiga spekuleeritakse 250 euroga, sest tema ei saa sellest sentigi. Tema on oma plaadid ära müünud,” selgitas Külvet.

Efektiivne meetod, kuidas vinüülplaadi hinda teada saada, on see oksjonile panna. „Kui üks inimene hindab plaati, on see väärtuslik temale endale. Piisab vaid kahest inimesest, kes midagi väga tahavad, et läheks pakkumiseks,” sõnas vinüülplaadipoodnik.

Üldiselt kasutatakse heliplaadi seisukorra hindamiseks ja tähistamiseks Goldmine standardit. Seejuures on kõige parem hinnang mint (M), mis tähistab mitte kordagi mängitud, perfektses seisukorras heliplaati ning kõige halvem poor/fair (P/F) tähendab niivõrd kehvas seisundis vinüülplaati, et suure tõenäosusega leiab see peagi tee prügikasti. Nende kahe äärmuse vahele jäävad levinumad viis kategooriat – near mint, very good plus, very good, good ja good plus.

Kui tahta endalegi mõni vinge heliplaat soetada, on kõige õigem suunduda iga kuu teisel pühapäeval kell 13 Balti Jaama Turule või juba eelnevalt nimetatud plaadipoodidesse. Kui parasjagu pole võimalik ise kohale minna, aitavad välja erinevad e-poed nagu osta.ee, discogs.com, lasering.ee, terminal.ee ja cdmarket.ee. Nende puhul tuleb küll taluda pikka tarneaega, mis võib teinekord lausa kuu aja pikkuseks venida, ent seda suurem on rõõm, kui muusika viimaks kohale jõuab.

Küsimusele, milline on melomaan Külveti jaoks kõige hinnalisem vinüülplaat Eestis, oli kaks vastust: Olev Muska „Tuljak” ja Forte Studio „Eesti Pop 12”. Külvet hindab kõrgeimalt Austraalias elava väliseestlase Olev Muska elektroonilist seitsmetollist heliplaati, mille muusik 1980. aastal ise välja andis. Eriliseks teeb vinüülplaadi ka asjaolu, et selles on pühendus just Külvetile. Pühenduste kohta lausus Külvet, et talle isegi meeldib, et need mõne plaadi peal on, sest siis ei teki kiusatust neid ära müüa.

Forte Studio „Eesti pop 12”, mida toodeti ainult 13 eksemplari, on eriline just selle harulduse ja kätesaamatuse pärast. „Sellel mingis mõttes polegi hinda, sest seda pole lihtsalt kuskil müügis,” rääkis Külvet. Plaadilt leiab ka Sven Grünbergi ja Jäääre lood.

Millised on kõige kallimad vinüülplaadid, mida tasuks enda heliplaatide seast otsida või juurde soetada?

Kuigi osta.ee portaalist leiab eriartistide kogumiku „Virmalised”, mille eest küsitakse 600 eurot, siis reaalsed hinnad nii kõrgele ei küündi ning küsida-võib-kõike-hinnad ei näita enne reaalset ostu-müügi tehingut mitte midagi. Sellegipoolest on plaat väärtuslik, ulatudes üle saja euro. 

Üks kõige kallimalt müüdud Eesti vinüülplaate on 2019. aastal endale 250 euro eest omaniku leidnud Sven Grünbergi 1988 „OM” sinine versioon, plaadifirmaks NSV Liidu Meloodia (vene k. Мелодия). Väidetavalt on „sinist Grünbergi” kokku alla kümne eksemplari, mis teeb selle väga haruldaseks ja kollektsionääride jaoks ihaldusväärseks. Sama kehtib ka Eesti esimese džässialbumi, Tõnu Naissoo Trio 10-tollise 1970. aasta vinüülplaadi originaaleksemplaride kohta, mis on samuti kõrgelt hinnatud.

Kuna Nõukogude Liidu tsensuur piiras vaba muusika liikumist ja vinüülimaterjal oli kallis, salvestati alternatiivina muusikat ka röntgenkilele. Nii sai Külvetilt uuritud, kas omal ajal sattus mõni eesti lugu samuti röngentkilele. Sellele mees kindlat vastust anda ei osanud, ent see-eest teadis ta rääkida, et röntgenpilte käidi haiglate prügikastidest varastamas, kuna see materjal sobis sissekraapimiseks. Selliselt salvestatud muusika kvaliteet oli tegelikult kohutav, ent nagu öeldakse, siis häda ajab härja kaevu. 

Tulles tagasi väga kvaliteetsete vinüülplaatide juurde, väärib tähelepanu ka 2011. aastal osta.ee portaalis 220 euro eest müüdud J.M.K.E vinüülplaat „Külmale maale”, mis oli nii enne kui ka pärast seda kõrges hinnas. Ansambli heliplaati saab praegugi soetada maailma suurimalt plaaditurult discogs.com saja euroga.

Üle 150 euro ulatub veel armastatud punkrokkansambli Vennaskond „Vaenlane ei maga” vinüülplaat. Lisaks on väärtuslik Anne Maasiku „Rännak Lauluvainule”, mis müüdi 2019. aastal osta.ee oksjonil 150 euro eest. Sarnasesse hinnaklassi langevad ka Reet Hendriksoni „Reet”, juba mainitud Olev Tuska „Tuljak”, Raivo Tammiku Instrumentaalansambli „Ratastel/kahekesi õhtul” ning Jaan Kumani Instrumentaalansambli 2013. aasta kogumik.

Samuti on pea kõik Terra Recordsi alt välja antud teosed haruldused ning üsna kallid. Sealhulgas eelnevalt mainitud „Virmalised” ja „Rännak Lauluväinale”, ent ka „Esto kaleidoskoop” ja eesti laulude kogumikud „Eesti populaarset muusikat” ning „Eesti populaarseid lauljaid”. Terra Recordsi lõi Jüri Lina, kes 1979. aastal pärast konflikte KGB-ga Eestist Rootsi kolis. Seal valmistati 1980. aastal kodumaalt kaasa võetud stuudiolintidest kaheksa vinüülplaati, iga plaadi tiraažiks 1000. 

Vinüülplaadid on naasnud, et jääda, sest inimesed igatsevad nende käegakatsutavust ning rituaali, mis vinüülplaatide kuulamise juurde käib: see on midagi, mida digitaalne muusika pakkuda ei suuda. Niisiis, pühkigem tolm enda või vanemate-vanavanemate vinüülplaatidelt: kui ees ei oota just rahaline jackpot, siis nõela ettevaatlikult kettale laskmine ja sind enda embusesse mässiv heli teeb hingele ikkagi pai.

+ posts
+ posts