NUGISE SUUR INTERVJUU! Eluülikooli rektor Briit Kuslap: andke meile ka teadusraha

Published On: December 16, 2020By

Neljanda Dimensiooni Vastse-Kuustse korrespondent Käre Nugis käis uurimas, kuidas läheb maailmat raputava kriisi ajal Eestimaa Eluülikoolil, mis on õpilaste arvult Eesti suurim haridusasutus. Intervjuus Käre Nugisega rääkis Eluülikooli rektor Briit Kuslap, et ta ei ole rahul, kuidas vaatamata rekordilisele teadusrahastuse tasemele ei anna praegune valitsuskoalitsioon Eluülikoolile jätkuvalt ühtki kopikat.

 

Eestimaa Eluülikooli rektor Briit Kuslap, kuna laiem avalikkus võib-olla ei tea Teie tegemistest nii palju, siis alustuseks palun selgitage oma asutuse kontseptsiooni.

Noh, kuidas nüüd sellele küsimuse vastata… Eestimaa Eluülikool on haridusasutus, mis on eelkõige mõeldud neile, kes mõnda ülikooli sisse ei ole saanud või üldsegi sinna kandideerinud. Need, kes õpivad elust enesest. Asume Põlvamaal väikeses, kuid töises Vastse-Kuustse alevikus, Toompeast kõigest kahe ja poole tunnise autosõidu kaugusel. Varem oli esindus ka Jõelähtmes, aga selle kandsime maha. Meie õpetame oma noori ja vanu elama elu tänavatarkuste abil. Õpe on pikaajaline ja aeglane ehk meil selliseid kolmeaastaseid välkprogramme pole nagu peavoolukoolides. Õppemaksu me oma õpilastelt ei küsi. Ja tuleb täpsustada, mida tihti aetakse meie puhul segamini: meie kool pole kuidagi seotud aborditemaatikaga.

 Mind ja ma usun, et ka lugejat huvitab, mis Te neile siis ikka õpetate?

Õpilased saavad teada, kuidas teenida elatist keerulise majandussurutise ajal, ilma töökohta ja kvalifikatsioone omamata. Õpetame palju ka sotsiaalteemasid: kuidas ühiskonda sobituda, sõpru ja kontakte leida, kuidas elust rõõmu tunda ja seda nautida. Samuti seda, kuidas laiselda ja kasutu olla. Meie kooli moto on Nullkulu viib edasi”. Selle all mõtleme, et elus tuleb hakkama saada nii, et ise pingutad võimalikult vähe ja jätad kulu poole teiste kanda. Ma ei ütleks, et see just puukmentaliteet oleks, aga midagi sinna kanti. Ja veel ehitusteemad on ka! See on kõige populaarsem suund meil täna, parketist keevitamiseni välja. Nagu mainisin, siis õppeajale me piiranguid ei sea. Sisuliselt võib Eluülikoolis arvel olla nii kaua kui soovid. Kauemad olijad on meil süvaõppel veetnud pea 20–30 aastat. Kalle Kaljula on näiteks üks neist, ta on meil aukraadiga doktor. 

Palju õpilasi Eestimaa Eluülikoolis praegu tudeerimas on?

Tudeerimas on meil kuskil 50 000 kandis. Täpset arvu ei oska öelda, aga Eesti suurim kool oleme kindlasti. Pean ütlema küll, et suurest kooliperest õpib kohapeal Vastse-Kuustses väga väike osa. Enamik on ikka e-õppes. Praktilisi tunde võimaldame neil teha oma kodukohas. Selles osas võib öelda ka, et olime Eestis koroonaajaks kõige paremini valmistunud kool.

Kuidas nii palju õpilasi?

Vaadake, Eluülikooli vastuvõtt on sisuliste kriteeriumiteta ja automaatne. Kohe, kui keegi valib elus vegeteerimise tee, kantakse nad meie nimekirja. Paljud tudengid ei teagi, et nad on kooli nimekirjas ja veel vähem, et neil on väga head hinded. Näiteks pool Põlvat on meil nimekirjas. Õpilaste arv on aastate jooksul natuke kõikunud, aga Põlvast pärineb alati suur osa.

Palju sellest suurest hulgast kooli lõpetab?

Meie lõpetamisprotsent on samuti Eesti mõisteis kõrgeim. Lausa 94 protsenti! Ülejäänud kuus lähevad tavaliselt ära nii-öelda peavooluülikooli mingeid vähem praktilisi erialasid õppima. Need, kes lõpetavad, on alati väga edukad. Pärast Eluülikooli lõpetamist on vilistlaste keskmine palk kinnisvaramaakleritena, Soomes või hoopis Reformierakonna broilerirügemendis kordades kõrgem kui näiteks Tartu Ülikoolis semiootika või filosoofia lõpetanutel.

Kas see oli väike torge konkureeriva kooli suunas?

Jah, võib nii öelda küll. Aga suuresti on süüdi siin, nagu ikka, Vabariigi Valitsus, kes jagab sadu miljoneid peavooluülikoolide vahel laiali ning meid jäetakse iga kord pika ninaga. Kuulge, sõbrad. Hea, Jüri! Me opereerime siin tühja õhu peal juba aastaid ja oleme Eesti kõige suurem kool. See on absurd! Nüüd väikse mangumise peale tõsteti teadusrahastus veel ühe protsendi peale SKP-st. Ma olen isiklikult teinud valitsusele mitu pöördumist seoses Eluülikooli ebaõiglase mitte kaasamisega riigieelarves. Tulemus null. Null, ma ütlen.

Poleks pidanud siis teadusrahastust tõstma?

Ei, seda ma otseselt ei ütle. Aga ma tahan näha selles rahastuse tõusus rohkem hoolivust ja kaasavust Eestimaa inimeste suhtes, kes õpivad elust. Sõbrad! Teeme nii, et äkki loovutate meile kasvõi 0,1 protsenti sellest summast, et saaksime meie enda kodanikele, kes klassikalisse süsteemi ei saa, pakkuda täisväärtuslikku elutarkust. Ei ole ju palju küsitud. Kes muidu eliidil rehve ja linu hakkab vahetama. Tartu Ülikoolil tulevad niigi sujuvad rahavood otse Pekingist ja TälTehhil (TalTechil – toim.) on osavad nupumehed, kes oskavad igal aastaajal Euroopa rahasid lüpsta. Oleks vabalt võimalik loovutada, aga ahnus on asja nimi.

Kuidas eluülikooli tulevik paistab, kui raha ei ole tulemas?

Vaadake meie nime. Mis saab – elu saab! Kriis on juba ammu käes ja me oleme sellega harjunud. Vald meilt õppehooneid ära võtma ei hakka, sest pole midagi võtta ja ülejäänud jooksvad kulutused oleme kuidagi välja nuputanud. Tuleb lihtsalt ots otsaga kokku tulla, nii nagu elus ikka. Töötukassast tuleb mingi osa ja ütleme nii, et ega Norra nafta ennast ise ei puuri või Soome laevad ennast ise keevita. Seda tööd teevad meie vilistlased ja nad ei ole kitsid nädalavahetusel natuke võlgu andma. Laenu on alati hea võtta. Ja ütleme, et seda jagatakse olenemata koroonaviirusest.

Mis on Teie sõnum Eesti ühiskonnale?

Meie sõnum on lihtne ja selge. Ärge laske ennast häirida kõiksugu normidel ja ühiskondlikel dogmadel. Eluülikoolis saate targemaks!

Leave A Comment

Sarnased artiklid

NUGISE SUUR INTERVJUU! Eluülikooli rektor Briit Kuslap: andke meile ka teadusraha

Published On: December 16, 2020By

Neljanda Dimensiooni Vastse-Kuustse korrespondent Käre Nugis käis uurimas, kuidas läheb maailmat raputava kriisi ajal Eestimaa Eluülikoolil, mis on õpilaste arvult Eesti suurim haridusasutus. Intervjuus Käre Nugisega rääkis Eluülikooli rektor Briit Kuslap, et ta ei ole rahul, kuidas vaatamata rekordilisele teadusrahastuse tasemele ei anna praegune valitsuskoalitsioon Eluülikoolile jätkuvalt ühtki kopikat.

 

Eestimaa Eluülikooli rektor Briit Kuslap, kuna laiem avalikkus võib-olla ei tea Teie tegemistest nii palju, siis alustuseks palun selgitage oma asutuse kontseptsiooni.

Noh, kuidas nüüd sellele küsimuse vastata… Eestimaa Eluülikool on haridusasutus, mis on eelkõige mõeldud neile, kes mõnda ülikooli sisse ei ole saanud või üldsegi sinna kandideerinud. Need, kes õpivad elust enesest. Asume Põlvamaal väikeses, kuid töises Vastse-Kuustse alevikus, Toompeast kõigest kahe ja poole tunnise autosõidu kaugusel. Varem oli esindus ka Jõelähtmes, aga selle kandsime maha. Meie õpetame oma noori ja vanu elama elu tänavatarkuste abil. Õpe on pikaajaline ja aeglane ehk meil selliseid kolmeaastaseid välkprogramme pole nagu peavoolukoolides. Õppemaksu me oma õpilastelt ei küsi. Ja tuleb täpsustada, mida tihti aetakse meie puhul segamini: meie kool pole kuidagi seotud aborditemaatikaga.

 Mind ja ma usun, et ka lugejat huvitab, mis Te neile siis ikka õpetate?

Õpilased saavad teada, kuidas teenida elatist keerulise majandussurutise ajal, ilma töökohta ja kvalifikatsioone omamata. Õpetame palju ka sotsiaalteemasid: kuidas ühiskonda sobituda, sõpru ja kontakte leida, kuidas elust rõõmu tunda ja seda nautida. Samuti seda, kuidas laiselda ja kasutu olla. Meie kooli moto on Nullkulu viib edasi”. Selle all mõtleme, et elus tuleb hakkama saada nii, et ise pingutad võimalikult vähe ja jätad kulu poole teiste kanda. Ma ei ütleks, et see just puukmentaliteet oleks, aga midagi sinna kanti. Ja veel ehitusteemad on ka! See on kõige populaarsem suund meil täna, parketist keevitamiseni välja. Nagu mainisin, siis õppeajale me piiranguid ei sea. Sisuliselt võib Eluülikoolis arvel olla nii kaua kui soovid. Kauemad olijad on meil süvaõppel veetnud pea 20–30 aastat. Kalle Kaljula on näiteks üks neist, ta on meil aukraadiga doktor. 

Palju õpilasi Eestimaa Eluülikoolis praegu tudeerimas on?

Tudeerimas on meil kuskil 50 000 kandis. Täpset arvu ei oska öelda, aga Eesti suurim kool oleme kindlasti. Pean ütlema küll, et suurest kooliperest õpib kohapeal Vastse-Kuustses väga väike osa. Enamik on ikka e-õppes. Praktilisi tunde võimaldame neil teha oma kodukohas. Selles osas võib öelda ka, et olime Eestis koroonaajaks kõige paremini valmistunud kool.

Kuidas nii palju õpilasi?

Vaadake, Eluülikooli vastuvõtt on sisuliste kriteeriumiteta ja automaatne. Kohe, kui keegi valib elus vegeteerimise tee, kantakse nad meie nimekirja. Paljud tudengid ei teagi, et nad on kooli nimekirjas ja veel vähem, et neil on väga head hinded. Näiteks pool Põlvat on meil nimekirjas. Õpilaste arv on aastate jooksul natuke kõikunud, aga Põlvast pärineb alati suur osa.

Palju sellest suurest hulgast kooli lõpetab?

Meie lõpetamisprotsent on samuti Eesti mõisteis kõrgeim. Lausa 94 protsenti! Ülejäänud kuus lähevad tavaliselt ära nii-öelda peavooluülikooli mingeid vähem praktilisi erialasid õppima. Need, kes lõpetavad, on alati väga edukad. Pärast Eluülikooli lõpetamist on vilistlaste keskmine palk kinnisvaramaakleritena, Soomes või hoopis Reformierakonna broilerirügemendis kordades kõrgem kui näiteks Tartu Ülikoolis semiootika või filosoofia lõpetanutel.

Kas see oli väike torge konkureeriva kooli suunas?

Jah, võib nii öelda küll. Aga suuresti on süüdi siin, nagu ikka, Vabariigi Valitsus, kes jagab sadu miljoneid peavooluülikoolide vahel laiali ning meid jäetakse iga kord pika ninaga. Kuulge, sõbrad. Hea, Jüri! Me opereerime siin tühja õhu peal juba aastaid ja oleme Eesti kõige suurem kool. See on absurd! Nüüd väikse mangumise peale tõsteti teadusrahastus veel ühe protsendi peale SKP-st. Ma olen isiklikult teinud valitsusele mitu pöördumist seoses Eluülikooli ebaõiglase mitte kaasamisega riigieelarves. Tulemus null. Null, ma ütlen.

Poleks pidanud siis teadusrahastust tõstma?

Ei, seda ma otseselt ei ütle. Aga ma tahan näha selles rahastuse tõusus rohkem hoolivust ja kaasavust Eestimaa inimeste suhtes, kes õpivad elust. Sõbrad! Teeme nii, et äkki loovutate meile kasvõi 0,1 protsenti sellest summast, et saaksime meie enda kodanikele, kes klassikalisse süsteemi ei saa, pakkuda täisväärtuslikku elutarkust. Ei ole ju palju küsitud. Kes muidu eliidil rehve ja linu hakkab vahetama. Tartu Ülikoolil tulevad niigi sujuvad rahavood otse Pekingist ja TälTehhil (TalTechil – toim.) on osavad nupumehed, kes oskavad igal aastaajal Euroopa rahasid lüpsta. Oleks vabalt võimalik loovutada, aga ahnus on asja nimi.

Kuidas eluülikooli tulevik paistab, kui raha ei ole tulemas?

Vaadake meie nime. Mis saab – elu saab! Kriis on juba ammu käes ja me oleme sellega harjunud. Vald meilt õppehooneid ära võtma ei hakka, sest pole midagi võtta ja ülejäänud jooksvad kulutused oleme kuidagi välja nuputanud. Tuleb lihtsalt ots otsaga kokku tulla, nii nagu elus ikka. Töötukassast tuleb mingi osa ja ütleme nii, et ega Norra nafta ennast ise ei puuri või Soome laevad ennast ise keevita. Seda tööd teevad meie vilistlased ja nad ei ole kitsid nädalavahetusel natuke võlgu andma. Laenu on alati hea võtta. Ja ütleme, et seda jagatakse olenemata koroonaviirusest.

Mis on Teie sõnum Eesti ühiskonnale?

Meie sõnum on lihtne ja selge. Ärge laske ennast häirida kõiksugu normidel ja ühiskondlikel dogmadel. Eluülikoolis saate targemaks!