Artikli autor: Kert Avasalu

Kaukaasias kuumenes taas sõjaks pikk ja lepitamatu vastasseis. Mõlemal osapoolel on mitmeid mõjusaid põhjuseid Mägi-Karabahhi nimel võitlemiseks. Ehk oleks ka meil põhjust kauget konflikti jälgida, et paremini mõista tulevikusõda.

Mägi-Karabahhi konflikt on üks järjekordne Nõukogude Liidu jaga-ja-valitse poliitika sünnitatud ebard. Väikeriikidest naabrite parandamatult rikutud suhted ei huvita kedagi, kuniks suurriigid puhuvad rõõmuga sõjaleeke lõkkele, et laiendada oma mõjuvälja. Vahetud osapooled võitlevad aga oma eluõiguse nimel.

Aserbaidžaani eesmärgid on selles võitluses väga konkreetsed. Kui riik 1991. aastal iseseisvuse välja kuulutas, oli Mägi-Karabahh seaduslikult selle osa. Nii tunnustas seda ka rahvusvaheline õigus ning praegu on neil käsil riigi terviklikkuse taastamine. Põgenikud ootavad siiani koduküladesse naasmist.

Sõja järel jooksid Mägi-Karabahhi alal Artsahhi Vabariigi kontrolli alla jäänud aserite enamusega alad täiesti tühjaks. Lahkusid ka enklaavi elanikest viiendiku moodustanud aserid: tänaseks on ala 99% ulatuses asustatud armeenlastega. 1988. aastast suurenevate pingete tõttu kolisid aserid ära ka Armeenia aladelt. Nii on Aserbaidžaanis mitusada tuhat põgenikku ja rahva toetus sõjalisele kampaaniale on ülekaalukas. Septembri lõpus alanud pealetungi tähistati Bakuu tänavatel suurejooneliselt.

Eksistentsiaalne vastasseis

Armeenlaste jaoks on konflikt keerulisem. Venemaa toetusel peetud sõda oli vaieldamatult ebaseaduslik. Sellele pani punkti Hodžalõ massimõrv, kus Armeenia üksused tapsid üle 200 aseri tsiviilisiku. Sellele eelnenud ohvriterohke armeenlaste pogromm samastati aga kurikuulsa Osmani-aegse genotsiidiga. Väheoluline ei ole seegi, et tegelikult väljendas enamus Karabahhi soovi Armeeniaga taasliituda. 1991. aasta referendumil osalesid vaid sealsed armeenlased – 80% toonasest elanikkonnast – kes hääletasid pea ühehäälselt taasliitumise poolt.

Seosed 1915. aasta genotsiidiga ei tule aga tühjast kohast. Aseri poliitikute ametlike sõnavõttude põhjal otsustades on Artsahhi tänastel elanikel Aserbaidžaani võimu alla jäämiseks põhjust karta. Üks šokeerivamaid juhtumeid viib aastasse 2004, kui NATO partnerlusprogrammi käigus Ungarisse õppustele saabunud aser Ramil Safarov sattus kokku Armeenia ohvitseri Gurgen Margarjaniga. Aser tappis viimase kirvega une pealt, raiudes maha tema pea.

Safarovile mõistetud eluaegne vangistus piirdus aga kaheksa aastaga, kui mõrvar saadeti 2012. aastal tagasi kodumaale. Hoolimata Aserbaidžaani eelnevatest vastupidistest lubadustest andis president Ilham Alijev talle amnestia, lisaks edutati meest armees ja maksti tagantjärgi kaheksa aasta teenistuse palk. „Väga puudutav on taas näha kodumaa poega, kes kaitses oma riigi au ja rahva uhkust,” kinnitati administratsioonist.

Teine märkimisväärne sõnavõtt pärineb aastast 2005, kui delegatsiooniga Saksamaad külastanud Bakuu linnapea Hajibala Abutalõbov üritas Armeenia-Aserbaidžaani vastasseisu selgitada mõeldamatust vaatenurgast. „Meie eesmärk on armeenlaste täielik elimineerimine. Teie natsidena ju juba hävitasite juudid 1930ndatel ja 40ndatel, eks? Te peaksite suutma meid mõista,” selgitas väidetavalt toona hiljuti asepeaministriks määratud Abutalõbov sakslastele. Tänaseni Aserbaidžaani presidendi ametit pidav Alijev pole samuti olnud tagasihoidlik. „Meie peamised vaenlased on maailma armeenlased ja nende kontrolli all olevad korrumpeerunud poliitikud,” sõnas ta 2012. aastal. Selline genotsiidsuse piiril kulgev retoorika aitab mõista, miks viimaste arengute käigus on põgenenud mõningatel andmetel üle 70 000 Artsahhi armeenlase.

Armeenia rahva ühisteadvuses on oluline argument ka see, et nemad olid sealsete alade põlisasukad, turgi päritolu aserid aga hilisemad sisserändajad. Ajaskaala on selles osas muidugi ülipikk. Armeenia pealinn Jerevan rajati juba üle 2500 aasta tagasi, elumärke on leitud aga veelgi iidsemaid. Aserite esiisad rändasid Kaukaasiasse palju hiljem. Siiski oli see „hiljem” ligi 1000 aasta eest, seega peavad nemadki seda õigustatult oma koduks.

Nii meenutab Mägi-Karabahhi olukord ehk mõnes mõttes Palestiina-Iisraeli konflikti. Sarnaselt armeenlastega tunnevad juudid oma aastatuhandete tagust ajalugu ning peavad põliseks õiguseks elada ajaloolisel maal. Samas näevad seda ainsa koduna ka seal üle tuhande aasta elanud Palestiina araablased. Sattunud geopoliitilisel rindel eri pooltele, on nende konflikt paisunud lepitamatuks. Kes iganes on hetkel nõrgem pool, võib karta halvimat.

Jõhker sõda ja räpane propaganda

Nähtavasti on täna nõrgem pool, kui mitte „emamaa” Armeenia ise, siis kindlasti Artsahh. Praegust sõda iseloomustavad kolm asja: metsikud sõjakuriteod, meeletu propaganda ja droonirünnakud. Kaukaasias toimuva järgi võib ennustada, milline näeks tavapärane sõda välja tulevikus. Külma sõja järgne maailm nägi palju kokkupõrkeid sellest, kuidas suured ja hästi varustatud armeed tegutsevad ebamääraste militaargrupeeringute vastu. 2020. aasta Karabahhi konflikt on üle pika aja esimene, kus riikide sõjaväed on otseselt hammas hamba vastu.

Tunnustamata pisiriik Artsahh võis kuni viimase ajani uhkust tunda soomusvõimekuse üle, millest siin maailmanurgas saame vaid unistada. Väidetavalt oli kaitseväel üle 180 T-72 tanki, lisaks lahingumasinaid, raketiheitjaid, suurtükke ja koguni mõningaid hävitajaid. See tundub võimsa argumendina, lisaks peaks kindlustunnet andma Armeenia taga seisev Venemaa.

Mis on aga muutunud? Aastakümnete jooksul rajatud kaitseliin langes vaid nädalatega. Aserid on tunginud sügavale tagalasse. Esmapilgul üritatakse ajaloolisi Artsahhi alasid ümber piirata ja liigutakse edasi juba enne 1921. aastat Aserbaidžaanile kuulunud piirkondadesse. Muutunud on see, et armeenlaste kaitsevõimekus vananes, Aserbaidžaan ehitas aga tõeliselt modernse armee. Silmapaistvaimaks osaks on Türgist hangitud droonid. Relvastust on ostetud lisaks Venemaalt ja Iisraelist.

Nende kõrval kasutatakse ka varasemast tuntud relvastust, rakette, mürske ja muud. Mõlemad pooled on vaid poolteist kuud kestnud intensiivse sõja käigus saanud hakkama arvukate sõjakuritegudega. Armeenlased pommitasid Aserbaidžaani suuruselt teist linna Ganjat, nimetades oma sihtmärgina sealset sõjaväebaasi ja naftatransiiti. Selle ja teiste ebatäpsete rünnakute käigus on aga hukkunud üle 90 aseri tsiviilisiku.

Sõjategevuse algusest saati pole kergemini pääsenud ka Artsahhi pealinn Stephanakert. Hävitustöid põhjendavad ka aserid militaarrajatiste lähedusega, pihta sai samuti Šuši katedraal. Armeenia sõnul lahkus esimese kuu jooksul Artsahhist ligi pool elanikkonnast. Nende poolel on hukkunud ligi 50 tsivilisti. Nende surma põhjustajaks võib pidada mõlemal poolel kasutatavat keelatud kobarmoona.

Aserbaidžaani poolel võitlevad ka Süüria palgasõdurid. Kuigi Bakuu seda kategooriliselt eitab, kinnitavad väiteid kolmandad osapooled. Tegemist on islamistidega, kes pärinevad Türgi kontrolli alla langenud Idlibi opositsioonilistest rühmitustest. Võitlejate täpne arv pole teada, kuid Süüria Inimõiguste Vaatluskeskuse teatel oli pooleteise kuu jooksul hukkunute arv juba üle 200. Mõndade aktivistide teatel ei olnud paljudel süürlastel isegi aimu, et nad saadetakse hoopis Kaukaasia eesliinile.

Kaukaasia propagandasõda

Sotsiaalmeedia kaudu levib ka arvukalt videosid, kus Aserbaidžaani üksused tegutsevad tõeliselt metsikult. Teateid tuleb mahavõetud peadega armeenlastest ja aserite poolt moonutatud vastaspoole laipadest. Filmitud on ka vigastatud või vangistatud armeenlaste hukkamisi. Kuuldused lükati aga Bakuu poolt ümber, nende väitel on tegemist vastaspoole lavastusega.

Näib, et kummagi poole propagandatalitusele ei piisa reaalsetest sõjakuritegudest, lisaks fabritseeritakse täielikke absurdsusi. Siin jõuamegi propagandasõjani. Selle konflikti inforägastikust pole end kerge läbi murda. Mitmel pool väidetakse, et Armeenia raketirünnakute järel on hilisemad fototõendid tsiviilpiirkondades plahvatamata rakettidest hoopis aserite lavastused. Internetirindel levivad ka tõmmised hea kvaliteediga sõjamängudest, mida inimesed teadmatusest tõena jagavad.

Kuna osa sõdivate poolte relvastust pärineb Venemaalt, siis võimaldas see mõlemal vaenupoolel vähemalt korra sama videokaadrit mahajäetud tankist presenteerida enda võiduna. Sama toimub ka hukkunute vallas: armeenlased raporteerisid oktoobri lõpuks 1600 hukkunut, Aserbaidžaani sõnul on hävitatud  üle 2000 võitleja. Jerevani väitel riietavat vastane aga oma sõdureid nende vormi, et Armeenia kaotusi suurematena näidata. Kuigi see on ebatõenäoline, segab väide hukkunute ja kaevikutes filmitud videotõendite osas vett.

Tulevikusõda: taeval on silmad ja hambad

Üks väheseid enam-vähem usaldusväärseid infokanaleid on Aserbaidžaani avaldatavad droonikaadrid. Need annavad aimu, et see odav mehitamata surmakülvaja on kujundamas selle sõja saatuse ja ilmselt annab tuleviku konfliktides järjest enam tooni. Valdav osa aserite relvastatud ja suitsiididroonidest tuleb lähedase liitlase Türgi käest.

Aserite esimeseks sammuks oli hävitada Karabahhi üksuste õhukaitsevõimekus. Nii sattusid sihtmärgiks mõned eelmise põlvkonna Vene raketisüsteemid. Hävitamiseks kasutati sageli suitsiididroone. Selliseid väikseid sihtmärke on äärmiselt raske märgata ja alla tulistada enne, kui on juba liiga hilja. Luuredroonid toetavad teiste operatsioone pidevalt, Mägi-Karabahhi lagedal maastikul on armeenlastel võimatu tegutseda märkamatult.

Seejärel hävitasid aserite suuremad relvastatud droonid nagu TB-2 arvukalt armeenlaste soomusvõimekust. Näiteks teatati esimese kolme sõjapäeva jooksul 15 purustatud Artsahhi tankist. Samas tempos jätkati ka hiljem. Droonirünnakute sihtmärgiks on isegi jalaväe „pehmed” veokid ja relvaüksuste kogunemised kaugel rindest. Märkimisväärseks arenguks võib pidada seda, et isegi kaevik, kust ulatub välja vaid liikursuurtüki torn, ei paku sellele enam mingit kaitset. Nähtavasti kahvatub hulk seni arvestatavaid sõjalisi võimekusi arvuka ning suhteliselt odava drooniarmee ees.

Droon on ka seninägematu propagandarelv. Konflikti käigus on edukate rünnakute kaadreid näidatud ekraanidelt otse pealinna Bakuu tänavatel ja levitatud üle maailma. Visuaalse tõendina vastase tehnika hävitamisest leiab materjal kasutust analüütikute seas. Videomaterjali süstemaatiline jagamine sellises ulatuses on märkimisväärne. Kõikjal leviv videomaterjal „suitsiididroonide” teekonnast pahaaimamatu sihtmärgini või kaadrid sellest, kuidas relvavendasid takistamatult taevast jahitakse, mõjuvad kaasvõitlejale moraalile masendavalt.

Sellises olukorras ongi loogiline, et ei Venemaa ega USA korraldatud vaherahud ole tõhusad. Türgi toel peetud Aserbaidžaani sõjaretk kulgeb edukalt ja ainus võimalus selle enneaegseks lõpetamiseks on nende sõnul Armeenia üksuste lahkumine Artsahhist. Armeenia teeb aga kampaaniat läbi oma tohutu diasporaa, üritades aktiivsemalt kaasata Venemaad ja püüdes saada toetsut Türgiga tülis olevast läänemaailmast.

Kes jääb sõjarongist maha?

Juba enne Karabahhi konflikti kuumenemist nägi sõjavälja arenguid ette Ukraina. Selle õhuvägi teeb praegu väga tihedat koostööd Türgiga ja opereerib kuue TB-2 Bayraktar drooniga. Läbirääkimised on käimas, et neid osta lisaks juurde või toota Türgiga odavalt kahasse veel kuni 48 tükki. See paneks Ida-Ukraina separatistid taktikaliselt Karabahhi-laadsesse seisu.

Praegu ei ole palju relvi, millega kulutõhusalt sellise võimekuse vastu astuda. Vanemaid hävitajaid on kallis ülal pidada, sama käib ka võimsamate õhutõrjesüsteemide kohta. Näiteks USA Patrioti eest küsitakse ulmelised miljard dollarit, selle ühe raketi maksumus oleks lisaks 3 miljonit dollarit. Võrdluseks – TB-2 maksab 5 miljonit, „suitsiididroon” aga kõigest mõnikümmend tuhat dollarit.

Seda eeskuju arvestades võiksime ka Eesti kaitsevõimekuse tulevikuplaane teha. Oktoobris ilmus militaarblogis „War on the Rocks” Tallinna Ülikooli julgeoleku-uuringute doktori Kevin Blachfordi artikkel, kus ta tuletas meelde, et kaitseplaane ei saa enam üles ehitada partisanitaktikale, kuigi Balti riikide kogemus sellega on ajalooliselt hea.

Vaatamata sellele, et arvamusartikli fookus oli pigem linnalahingu vähesel rollil, saame selle kõrval võtta arvesse ka Artsahhi õppetunde. Eesti viimased ostud olid lahingumasinad ja liikursuurtükid, droonisõjas kaitsetud sihtmärgid. Eesti kaitsetööstusel on juba kogemus tähelepanuväärsete mehitamata relvaplatvormide arendamisega. Kui saadi hakkama Themise minitanki ja suure Type-X lahingumasinaga, siis miks ei võiks ka veidi lennukamalt mõelda? Lünk iseseisvas õhukaitses on aga Karabahhi sõja valguses veelgi ilmselgem kui varem.