Nii enam edasi ei saa – seda lihtsat ideed võib pidada viimase aasta jooksul toimunud meeleavalduste juhtmõtteks. Massidena tänavale valgunud rahvas leiab, et ei suuda enam taluda juhtide hulgas levinud korruptsiooni, võimu kuritarvitamist või tegematajätmisi. Ajendiks on kuhjunud kriisid, nagu näiteks keskkonnaprobleemid, koroonakriisiga tegelemine, majanduslik lõhe ühiskonnas ja isikuvabaduste piiramine.

Mõnes mõttes võiks aga maailmas väga erinevate teemade pärast protestivad rahvahulgad kahte lehte lüüa. Robustselt üldistades võiks öelda, et „mässufilosoofiad” erinevad idas ja läänes oluliselt.

Viimastes näeme sageli, et protestidest kasvavad välja suured rahvarahutused. Raevukas vastupanu märulipolitseile, barrikaadid tänavatel, molotovid või koguni rüüstatud poed ning süüdatud valitsushooned pole haruldased. Sageli on põhjuseks demokraatlikus süsteemis pettumine või inimõiguste eest seismine. Ei tajuta, et valimised tooks soovitud muutusi. Nii põhjendatakse mässamist status quo kõigutamisega või sooviga maksta kätte sotsiaalse ebaõigluse eest.

Julmade repressioonide ja seadusvälise vägivallaga riikides on aga teisiti. Massimeeleavaldused hoitakse rangelt rahulikena, et vältida võimude jõulisemat vastulööki. Mitmel pool Aasias ja endistes sovetimaades distantseeritakse end sellega ka julgeoleku või võimumeelsete rühmituste vägivallast, et rõhutada oma moraalset eelist.

Silmitsi ohtude müriaadiga

Kindel ühine nimetaja on olnud aga võimude vägivaldne reaktsioon. Meeleavalduste sageli jõhkrate jõuvõtetega mahasurumist võib näha kõikjal, nii demokraatiates kui autoritaarsetes riikides. Pada ja katel. Raskes turvises märulipolitseinik või suisa sõdur rakendamas nuia, „mittesurmavat” moona, välgu- ja gaasigranaate, lõhkepakette – see pilt tuleb tuttav ette mitmelt poolt maailmast. 

Õigusriigi minetanud maades minnakse reeglina kaugemale. Seal tulevad võimudele sageli appi võimule lojaalsed relvarühmitused või kaikamehed. Viimased võivad sageli olla hoopis erariietes politseiametnikud, kes tegutsevad karistussalkade või provokaatoritena. Slaavimaades tunneme neid „tituškatena”. Eesmärk on üks: „reeturid” tänavalt minema hirmutada. Ebastabiilsemates riikides suunatakse aga rahvahulkade suunas kuulirahe.

Teiseks ulatuvad paariariikides opositsioonivastased repressioonid tänavast kaugemale. Sageli vahistatakse kodanikuliikumiste juhid nii, et nende laibad leitakse alles päevi hiljem kusagilt metsaservast. Mõnes paigas mõrvatakse nad igapäevatoimetuste käigus. Loomulikult riskivad kõik meeleavaldajad aga töökaotuse, vahistamise ning peksmistega.

Kel silmad, see vaadaku

Üks ühisnimetaja on aga veel – videod. Jõustruktuuridelt (ka märatsejatelt) on võetud anonüümsus. Kuigi paljud varjuvad maskide taha, on raske vastutuseta vägivallatseda. Järgnevad kaebused, uurimised, lekked. Kõige räigematest ja suletumatestki režiimidest imbuvad sotsiaalmeediasse klipid. Enam ei aita interneti sulgemine ega laustsensuur. Näiteks loodi Valgevenes tehisintellektil põhinev tarkvara ja koostati andmebaas jõustruktuuride töötajatest, et oleks võimalik tuvastada ka maski taha varjuvaid vägivallatsejaid.

Mõned võimud vastavad kassi-hiire mänguga, kus meetmete karmust otsustatakse rahvusvahelise tähelepanu järgi. Teised naudivad aga maailma täielikku hoolimatust ja vaba voli rakendada kasvõi teravmoona. Tuimus kannatuste suhtes võibki tulla sellest, et igapäevane infolaviin muudab vaatepildi tavaliseks. Kui näeme igapäevaselt, et kuskil saavad rahvahulgad kaigast või tina, ehk siis ongi see normaalsus?

Valgevene

Pärast president Aljaksandr Lukašenka võidukuulutust robustselt võltsitud valimistel paisusid opositsioonimeeleavaldustel osalejate numbrid augustis sadadesse tuhandetesse. Erinevalt idanaabrist ei piirdunud meeleavaldused pealinnaga, vaid protestiti üle maa.

Miilitsa eriüksus OMONi jõukasutus, tuhandete vahistamine ja vanglates piinamine viisid maailmas radarilt välja jäänud režiimi esilehtedele. Edasi pidid võimud laiemat vägivalda vältima, vahistamised toimusid aga massiliselt. Opositsioonikomitee liikmed kas vangistati või saadeti pagendusse.

Rahvas on siiski kannatlik. Rõhutatult rahumeelsed protestid kestavad juba kaks kuud, paisudes Minskis enam kui 100 000 pealisteks. Euroopas toetust koguva Svjatlana Tsihhanovskaja eestvedamisel nõutakse uusi ausaid valimisi.

Lukašenka tegi samas äkkpöörde Moskva suunas, nõustudes arendama edasi liitriigi ideed. Streikijate asemele töötajate Venemaalt importimist on näha meedias. Kreml on saatnud kohale oma propagandaspetsialistid ja meediatöötajad, mille tulemusel meenutab Valgevene propaganda nüüd äravahetamiseni Kremli inforuumi. Hoolimata võimude püüdest süüdistada välisjõude, on opositsioon siiski ise geopoliitilisi vastandusi vältinud.

USA

George Floydi lämbumissurm kaamerate ees maikuus hoogustas Black Lives Matter proteste. Rahutused tipnesid Minneapolist vallanud meeleavaldustel. Esimeste päevade jooksul süüdati 150 hoonet. Miljoneid kahju toonud mässu peetakse kõige hullemaks peale 1992. aasta Los Angelese rahutusi.

Protestidel osales üle 15 miljoni inimese. Kuigi enamik jäi rahulikuks, saadeti vägivaldsete gruppide tõttu linnadesse kümneid tuhandeid rahvuskaartlasi. Skandaalselt rakendati identifitseerimata föderaalagente. Donald Trumpi valitsus astus protestijatega vastasseisu, nimetades neid terroristideks. See ja ohjeldamatu „vähem surmava” moona kasutamine on põhjustanud laialdast pahameelt.

Hongkong

Eelmisel suvel alanud Hongkongi demokraatiameelsete protestid tõid tippaegadel tänavatele üle miljoni inimese. Meeleavalduste tõukeks sai Mandri-Hiinale väljaandmise eelnõu, mis õõnestas piirkonna autonoomiat.

Suured rongkäigud jäid rahulikuks, mõned aktivistid võtsid aga eeskuju Ukraina Maidanist. See viis ka tormijooksuni, millega hõivati Legislatiivkogu hoone. Ametlikult Peking protestide mahasurumisse ei sekkunud, küll aga käisid rahvast peksmas ka identifitseerimata kaikamehed, keda peeti valitsusmeelseks maffiaks.

Tai

Tais tulid suvel tänavale kümned tuhanded noored. Aastatagustest valimistest hoolimata peetakse monarhi ja seni huntana tegutsenud sõjaväenõukogu liiga mõjukateks. Nii nõutakse valitsuse ja parlamendi taandumist ning uut põhiseadust. Seda sümboliseerib „Näljamängudest” tuntud kolme tõstetud sõrme märk.

Protestid paisusid augustis 50 000 ja septembris hinnanguliselt 100 000 osalejani. Häälekamaid aktiviste on sunnitud poliitilisele ümberõppele, vahistatud ja ka pekstud.

Iisrael

Kevadised valimised andsid Iisraelis hoogu meeleavaldustele, mis kogunesid reeglina korruptsioonikahtlusega peaminister Benjamin Netanyahu residentsi juurde. Peale poliitilise usaldamatuse on inimesed välja toonud ka pettumise nõrkades pandeemiameetmetes.

Tänavale on tulnud tuhanded, arvukamatele protestidele üle 20 000 inimese. Siltidega „Crime minister” protestiva rahva vastu kasutatakse muuhulgas veekahureid. Netanyahu on neid nimetanud anarhistideks.

Liibanon

Ajalooliselt rahvastiku ning religiooni poolest lõhestunud Liibanonis näitab rahvas 2019. aasta sügisest saati tõelist ühtsust. Juba ligi aasta on inimesed tulnud tänavatele, et nõuda korrumpeerunud juhtide taandumist, majandusliku olukorra parandamist ja usulisel sektantlusel põhineva poliitilise süsteemi lammutamist, kus kõrged ametnikud tegutsevad Hezbollah’, kristlike ja muude rühmituste huvides. Beiruti sadamas toimunud plahvatus ainult valas õli tulle.

Sotsiaalmeedias juhita organiseeritud kogunemised paisusid sadade tuhandete suuruseks. Protestijate vastu tegutsesid sektantlikud jõugud, pekstes ja hirmutades rahvast. Rahva vastu saadeti muuseas sõjavägi, mis on väidetavalt kasutanud ka haavleid.

Iraak

Eelmisest sügisest alates on paljud araablased tulnud tänavatele, nõudmaks võimudelt tegusid äärmiselt laialdase korruptsiooni, levinud töötuse ja täieliku sotsiaaltagatiste puudumise osas. Mõningatel andmetel on tegemist kõige laialdasema rahvarahutusega peale Saddam Husseini aega – protestijaid oli sadu tuhandeid.

Massimeeleavaldused hoiti reeglina rahumeelsetena. Rahvamasside vastu tegutsenud relvarühmitused kasutasid aga teravmoona, tappes kokku üle 700 inimese. Selles süüdistatakse enamasti iraanimeelseid Hezbollah’t ja relvastatud Rahvamobilisatsiooniüksusi. Hiljem leiti mitmeid kodanikuaktiviste oma kodudest mõrvatuna.

Iraan

2019. ja 2020. aastal nägi Iraan ühte laialdasemat kodanikuallumatuse kampaaniat peale islamirevolutsiooni. Kütusehinna mitmekordistumine, inflatsioon ja vaesus ajasid rahva tuhandetes vastu islamistlikule valitsusele. Levisid klipid, kus inimesed keeldusid massiliselt häbistamast selleks üles seatud Iisraeli ja USA lippe, blokeerisid tänavad autodega ning kutsusid üles šahhivõimu taastama.

Ajatolla Khamenei vastus oli vägivaldne. Politsei avatud tule ja muude jõuvõtete tulemusel hukkus hinnanguliselt üle 1500 inimese. Väidetavalt kogesid paljud ülerahvastatud vanglates piinamist, valitsuse liikmed toetasid ka „vaenlaste” hukkamist.

Suurbritannia

USA George Floydi protestid tõid kaasa toetusmeeleavaldused, kus tänavatele tulid kümned tuhanded. Aktivistid rebisid maha mõned väidetavalt rassistlike ajalooliste tegelaste kujud. Vastasleer ilmus seejärel samuti tänavale, korraldades W. Churchilli kujule valvet ning kakeldes politseiga.

Sügisene koroonalaine aktiveeris ka karantiinivastased ja vandenõuteoreetikud, kes kogunesid kuni 10 000 pealistele meeleavaldustele. Samal ajal jätkuvad Extinction Rebellioni (väljasuremise vastuhaku – toim.) protestid. Neil kõigub osalejate arv mõnekümnest tuhandeteni. Eliidilt nõutakse kardetava kliimakatastroofi vastast tegutsemist, blokeerides näiteks ronge ja trükikodasid.

Tšiili

Rongipiletite hinna tõus tõi Tšiilis kaasa tohutud rahutused, kus nõuti kõrgete elamiskulude ja varandusliku ebavõrdsusega tegelemist. Üle riigi avaldas meelt kuni 3,7 miljonit inimest, kellest paljud astusid võimudega vägivaldsesse vastasseisu, kasutades ka molotove.

Politsei kasutas rahutuste mahasurumiseks hulgaliselt jõudu. Erakordselt laialdane kummikuulide kasutus tõi kaasa sadu silmavigastusi. Väidetavalt kogesid mitmekümnest tuhandest vahistatust paljud vanglas piinamist.

Saksamaa

Augustis üllatas Euroopat suur koroonameetmete vastane meeleavaldus Berliinis. Kardetud sügisese puhangu eel tuli 30 000 inimest protestima, innustatuna vandenõuteooriatest ja hirmust isikuvabaduste piiramise ees.

Valdavalt rahulik meeleavaldus lõppes aga radikaalsema rühma tormijooksukatsega Reichstagile ehk parlamendihoonele, mistõttu neid süüdistati rünnakus demokraatiale. Agressiivsemad loopisid ka kive, märulipolitsei kasutas kumminuiasid.

Venemaa

Suvel tõmbas Venemaa Kaug-Ida tähelepanu protestirongkäikudega, kus Habarovski linnas avaldas rahvas meelt kohaliku kuberneri vahistamise ja Moskva vastu. Föderaalvõim süüdistas marurahvusliku LDPRi liiget Sergei Furgali ärimeeste tellimusmõrvades.

Erinevalt varasematest meeleavaldustest ei olnud Moskva reaktsioon kuigi vägivaldne ega repressiivne. Tippaegadel kogunes iganädalastele rongkäikudele 50 000 inimest ehk ligi kümnendik linna elanikkonnast.

Serbia

Juulis ühinesid tänavatel koroonapiirangute kritiseerijad ja peaminister Aleksandar Vucici vastased. Paljudes linnades toimusid vaheldumisi rahulikud rahvamarsid ning aktivistide agressiivsemad löögid valitsushoonete vastu. Vucicit kahtlustatakse valimispettuses ja karantiini nähakse rahvaliikumiste vaigistamise võttena.

Protestijad üritasid vallutada Rahvusassambleed ja loopisid riigitelevisiooni ning võimupartei hooneid kividega. Politseid on süüdistatud liigses jõukasutuses rahva ja ajakirjanike vastu. Filmiti, kuidas üks korrakaitsjat süütas põlema prügikasti, millest tekkis skandaal.

Boliivia

Eelmisel sügisel riiki vallanud massimeeleavalduste survel lahkus president Evo Morales võimult. Teda süüdistati valimistulemuste võltsimises ja põhiseadusliku korra kahjustamises. Põliselanikust president läks pagulusse. Edaspidi on arvukalt proteste korraldanud indiaanlased, tõkestades maanteid ja nõudes Moralese asemele asunud valitsuselt erakorralisi valimisi.

 

Autor: Kert Avasalu