Meestevastane vägivald lähisuhetes: see on olemas

Published On: November 10, 2020By

Kuuleme tihti lähisuhtevägivalla juhtumitest, kus kannatajateks on naised. Vahel räägime ka sellest, et lapsed on perevägivalla ohvrid. Vähem jääb aga kõrvu see, et ohvrid oleksid mehed. Kas neid siis polegi? Kas meie ühiskonnas pole ükski mees ohver, vaid ainult vägivallatseja rollis?

Politsei- ja Piirivalveameti kodulehekülje järgi on lähisuhtevägivald või perevägivald igasugune vaimne, füüsiline või seksuaalne väärkohtlemine. Lähisuhtevägivald leiab aset inimeste vahel, kes on või on kunagi olnud teineteisega intiimsuhetes, seadusest tulenevalt seotud või omavahel veresuguluses. Vägivalla all võivad kannatada nii naised, lapsed kui ka mehed. 

Justiitsministeeriumi andmetest selgub, et 2019. aastal registreeriti 4119 perevägivalla kuritegu, millest 17 protsenti oli meessoost ohvriga. 29 protsendil meesohvriga juhtudest oli vägivalla tarvitaja praegune või endine abikaasa või elukaaslane. See võib tunduda väikse probleemina võrreldes sellega, et 81 protsendi 2019. aastal registreeritud perevägivalla kuritegude ohvrid olid naised, kuid sellegipoolest on see mainimist väärt.

Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi juht Jako Salla rääkis, et mehed ei ole perevägivalla ohvriks ainult siis, kui ründajaks on naissoost elukaaslane. „Ohvriabi poolt oleme kannatanutele toeks väga erinevates juhtumites. Vägivallatsejateks on olnud mehe vanemad, vennad ja õed, pojad ja tütred, aga ka samasoolised partnerid. Eakate puhul on ründajaks kõige sagedamini poeg,“ selgitas Salla.

Justiitsministeeriumi statistika näitab, et meesohvriga perevägivalla kuritegudes on 12 protsendil juhtudest toimepanijaks tütar või poeg ja 9 protsendil õde või vend. Nii nagu naistevastase vägivalla kontekstis, on ka meestevastase vägivalla olemus mitmesugune. Jako Salla sõnul on ka meestevastases vägivallas levinuim situatsiooniline vägivald, kus ründaja agressiivset käitumist põhjustavad olmekonfliktid, alkohol ja puudulikud konflikti lahendamise oskused. Samas on ka mehi, kes elavad partneri vägivaldse kontrolli all, mille käigus kasutab ründaja sageli nii vaimset, majanduslikku (partner kontrollib sissetulekuid ja raha kasutamist), füüsilist kui ka seksuaalset vägivalda. Vastastikune vägivaldne kontroll on eriti ohtlik ja kahjulike tagajärgedega vägivallavorm. See tähendab, et mõlemad partnerid on vägivaldsed ja nende tegevus on suunatud teineteisele haiget tegemisele, allutamisele ja alandamisele.

Salla sõnul on meestevastane lähisuhtevägivald Eestis samavõrd varjatud nagu mujal maailmas. Nii nagu naistevastase vägivalla puhulgi, jäävad paljud juhtumid igaveseks koduseinte vahele, ja kui abi otsima asutakse, siis alles pärast pikki kannatusi. Häbimärgistamise hirm ning ilmselt ka oht, et meesohvrit ei usuta, viivad selleni, et meeste valmidus politseisse pöörduda ja abi otsida on väiksem kui naistel. Salla on siiski positiivne, öeldes, et vägivallast teatamine sellegipoolest aina kasvab ning üha rohkemad kannatanud saavad abi. Palju on abi ka lähedastest ning kolleegidest, kes teema võimaliku ohvriga ise juhtuks võtavad. 

Sel aastal on ohvriabi kriisitelefonile helistanud 127 meest. Pereterapeut Küllike Lillestik rääkis, et kümne aasta lõikes on teraapiasse minevate meeste protsent väga palju tõusnud. Lillestik lausus, et temal ei ole oma 12 aasta pikkuse karjääri jooksul ühtegi sellist kogemust olnud, kus meesohver vägivallatseva partneri tõttu otse pereterapeudi poole pöördub. Pigem leiavad nad enne tee ohvriabisse ja sealt terapeudi juurde.

Lillestik soovitab meestevastast vägivalda vaadata algselt kui suhtedünaamikat. Naised on tema sõnul emotsionaalselt tundlikumad ja neid hakkavad asjad kiiremini häirima, mistõttu kipuvad nad tunnete alal suhtes üle funktsioneerima ehk ka mehe tundeid tundma ja lahendama. Sellest tulenevalt on naised väga palju verbaalsemad ja oskavad kiirel analüütilisel tasandil sõnadesse panna, mis mehes kõik valesti on. Kui see eskaleerub, on Lillestiku sõnul tegu vaimse vägivaldsuse vormiga, sest meeste toimemehhanism on selline, et neil läheb suu kinni ja pea tühjaks ning nad tõmbuvad tagasi ja eemalduvad, kuniks on nurka surutud.

 

Perekond ei pea lahku minema

Jõgevamaa ohvriabitöötaja Rita Kaasik rääkis, et sageli jõuavad meesohvrid ohvriabisse politsei kaudu. Kui politsei saab väljakutse seoses lähisuhtevägivallaga, edastab politsei kannatanu nõusolekul tema andmed ohvriabi töötajale. Veel on Kaasiku sõnul juhtumeid, kus talle kirjutavad või temaga tulevad rääkima lapsed. Lapsed alustavad juttu tihti kuskilt kaugelt ja räägivad, et nende sõbra isal on selline probleem, kuid lõpuks jõuab jutt ikkagi sinnamaani välja, et tegemist on lapse enda isaga. Kaasik ütles, et temal on olnud paar sellist lugu, kus just lapsed on oma isa vägivaldsest suhtest välja toonud. 

Märkajateks võivad olla ka naabrid. Seda tavaliselt siis, kui kannatajateks on eakamad mehed, keda terroriseerivad vaimselt ja vahel ka füüsiliselt nende enda pojad või tütred. Sageli on need pojad või tütred kimpus alkoholiprobleemidega. Kaasik rääkis, et eriti raske on eakatel meestel siis, kui nende naine on surnud, sest siis kipuvad mehed hädas olema nii vaimsete probleemidega kui ka igapäevaste toimingutega.

Meesohvriga suhtevägivalla juhtumeid jõuab ainuüksi Jõgevamaal ohvriabisse kuskil 10–12 aastas, märkis Kaasik. Ta lisas, et kui kannatanud jõuavad ohvriabisse, on oluline kõigepealt inimest tänada julguse eest, et ta astus selle sammu ja tuli nii-öelda vägivalla rütmist välja. Sellele järgneb ohvriabi töötajaga nõustamine, kuidas edasi käituda. Kaasik rääkis, et see ei tähenda alati, et pere peaks lahku minema. Tema sõnul tuleb leida võimalusi ja teraapiaid ning vahel ongi vaja pere vahele kolmandat inimest, et inimesed saaksid oma jutud räägitud.

Kaasiku sõnul on probleemiks omavahel mitterääkimine. Ta sõnas, et omavahel rääkimist on vähe ja ka linnapildis ringi vaadates istuvad inimesed teineteisega suhtlemise asemel kõrvuti oma telefonides. Kaasiku sõnutsi võib just inimeste rääkima saamine ja seal vahel peegeldajaks olemine aidata paaridel koos edasi minna. Näitena tõi ta loo, kus ühe katuse all elas mitu põlvkonda, kuid väimees ei olnud perekonda oodatud. Suguvõsa survestas meest pidevalt, mis viis sinnamaani, et mees ei täitnud enam oma naise ootusi ja andis kõiges täielikult alla, mistõttu tekkis tal depressioon. 

Eelkõige oli selle juhtumi puhul tegemist vaimse vägivallaga, kuid esines ka asjadega pihta loopimist. Lahenduseni hakati jõudma, kui naine läks nõustamisele ning mees kõigepealt psühhiaatri ja seejärel psühholoogi juurde. Lõpuks leidis paar endale oma elamispinna ja sealt hakkas suhe järjest ülespoole minema. Kaasiku sõnul vajas paar veel mitu aastat abi, kuid lõpuks said nad oma suhte korda.

Lillestik ütles, et kohe pärast esimest või teist sessiooni terapeudi juures otsustab lahku minna umbes viis protsenti paare. Neid paare, kes käivad teraapias pikalt, näiteks lausa kolm aastat, ja otsustavad siis ikkagi lahku minna, on samuti kuskil viis kuni kümme protsenti kõikidest teraapias käivatest paaridest. Lillestiku sõnul on enamik paare aga sellised, kellel on tahet ja kelle jaoks on nende enda elu oluline, seega nad tulevad raskustest läbi ja jäävad kokku.

Kaasiku sõnul on tähtis meeles pidada, et lapsed on vägivalla pealtnägijad. Mõned tema juurde jõudnud mehed on toonud välja just selle, et nad saavad aru, kuidas vägivalla pealtnägemine lapsi mõjutab. Mehed tahavad selle katkestada, et lapsed üles kasvades sama käitumismustrit kaasa ei võtaks.

 

Meestel on häbi

Salla ja Kaasik märkisid, et meestel, kes on vägivalla ohvrid, on väga suur häbi tunnistada, et nende perekonnas midagi sellist toimub. Kaasik ütles, et eakate puhul, kes on oma laste vägivalla ohvrid, on häbiks see, et need on oma lapsed. Need mehed räägivad alati, et tegemist on nende lastega ja ise nad on oma lapsed selliseks kasvatanud,” lausus Kaasik.

Tööealiste meeste puhul on Kaasiku sõnul selliseid juhtumeid, kus mees on näiteks jäänud töötuks või on juhtunud mingi õnnetus, mille tagajärjel ta ei ole enam täiesti töövõimeline ja seetõttu tekib jällegi allaandmise tunne. See viib manipuleerimisest füüsilise vägivallani välja. Samasuguste tagajärgedega on ka see, kui mehe sissetulekud on väiksemad kui naisel. Sellised olukorrad hakkavad kõik kuskilt maalt mängima, sest ühiskonna ootused meestele selles vallas on nii kõrged ning need ootused survestavad mehi aina enam. 

Kaasik lisas, et tohutult palju loeb see, milline on olnud osapoolte lapsepõlv. Ta selgitas, et kui noorele mehele on õpetatud, et naist tuleb austada vaatamata kõigele ja käe tõstmist naise vastu ei ole isegi siis, kui naine meest lööb, siis need noored mehed ka tegelikult kannatavad naise vägivalla all ja ei otsi lahendust. Tihtipeale ei saagi ohver aru, et ta on ohver.

Kindlaid tunnuseid vägivalla all kannatavatel meestel pole, kuid vihjeks võib olla see, kui mees annab kõiges alla ja teda ei huvita enam, mis tema elus toimub. Varasemalt tegus ja rõõmsameelne mees nii-öelda närbub ära ning väldib kontakte oma sõprade ja sugulastega.

Lillestik sõnas, et kui tegu on probleemse suhtega, kus üks osapool on domineeriv ja teine on alistuv, siis tõepoolest on alistuv pool suhtumisega mida ma ikka teha saan, mitte midagi ei muutu ju”. See on terapeudi sõnul osaliselt mõjutatud ühiskonna stereotüüpidest, mis käivad meiega põlvest põlve kaasas. Nende kohaselt ei ole meestel lubatud tunda oma tundeid ja väljendada oma keerukusi, mistõttu suruvad nad kõik emotsionaalse enda sisse ning see viib tihti suhte lagunemiseni.

 

Meeste depressioon ei paista välja

Lillestik rääkis, et kui naiste depressioon oli temale üsna üheselt arusaadav, siis meeste puhul tundus see väga keeruline ja seepärast hakkas ta sellealast kirjandust lugema. Lugedes selgus, et meeste depressioon on tihti kaetud või peidetud, nagu kirjutab pereterapeut Terry Real oma raamatus I Don’t Want to Talk about it: Overcoming the Secret Legacy of Male Depression”. Lillestik selgitas, et selline mees võib olla kahekümnendates väga aktiivne ja edukas ning ehitada oma perekonna üles. Ka kolmekümnendates on tal veel nii-öelda säravaid hetki, kuid kuskil 35-aastaselt hakkavad ilmnema väsimise märgid, 40–45-aastaselt suureneb alkoholi tarbimine ja lisandub kannatamatus laste suhtes, kuna nendega ei teki ühendust. Lisaks kaob side naisega ja sageli on ainsaks leevenduseks armuke.

Teraapiasessioonil näeb Lillestik, kuidas naine sööb mehe hinge, mis tundub väga vägivaldne ja terapeudina hirmus vaadata. Selle järgi hakkab Lillestik enda sõnul märkama, et mehel on depressioon, mis on tõenäoliselt juba aastaid aeglaselt süvenenud. Siinkohal tuleb taas mängu aga see, et mehed tunnevad, et nad ei tohi tunnistada, et nende meeleolu on halb ja neil oleks vaja ühte päeva, kus nad saavad täielikult kokku kukkuda ja end tühjaks nutta. Lillestiku sõnul lahendavad mehed olukorra tihti paari õlle joomisega ja arvavad, et siis on jälle parem.

 

Räägime ja küsime rohkem

Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi juhi Jako Salla sõnul saaks meestevastase vägivalla olukorda lahendada kõrvalseisjate abiga. Tuleks julgemini küsida inimeselt, kelle elus tundub mingi raskus olevat, mis juhtunud on, ja ei tohiks karta seda vastutust, et äkki tulebki välja, et midagi hirmsat toimub, ja siis ei oska küsija midagi peale hakata. Salla sõnul on see lihtsalt üks väike hooliv tegu ja tihti, saades teistelt julgustust, on needsamad mehed valmis ise oma elus teistsuguseid valikuid tegema ja vägivaldsed suhted vajadusel ka lõpetama.

Samuti on Salla sõnul oluline rääkida lähisuhtevägivalla all kannatavatest meestest. Meestele tuleb anda kinnitust ja kindlust, et nendel on täpselt samamoodi õigus pöörduda politseisse, kartmata, et neid seal kuidagi halvasti koheldakse. Salla kinnitas, et kõik asutused, mis ohvritega kokku puutuvad, võtavad vägivalda väga tõsiselt, hoolimata sellest, mis soost või kui vana kannatanu on. Vajalik abi nii majutuse kui ka nõustamise ja kõige muu vajaliku puhul suudetakse igas olukorras leida.

Aitab see, et on olemas artikleid, milles meestel on võimalik end ära tunda,” ütles ka pereterapeut Küllike Lillestik. Samuti on tema sõnul tähtis, et perede puhul oleks ka isa rohkem naise ja laste maailma kaasatud. Koolides ja lasteaedades peaks kasvatajatel olema ka isade meiliaadressid, et neid koosolekutele kutsuda ja arutlustesse kaasata. Isadele suunatud vanemahüvitis on juba väga hea tugi, sõnas Lillestik. Need aspektid aitavad mehe kohe pereelu alguses liita naise ja laste emotsionaalsesse maailma.

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Meestevastane vägivald lähisuhetes: see on olemas

Published On: November 10, 2020By

Kuuleme tihti lähisuhtevägivalla juhtumitest, kus kannatajateks on naised. Vahel räägime ka sellest, et lapsed on perevägivalla ohvrid. Vähem jääb aga kõrvu see, et ohvrid oleksid mehed. Kas neid siis polegi? Kas meie ühiskonnas pole ükski mees ohver, vaid ainult vägivallatseja rollis?

Politsei- ja Piirivalveameti kodulehekülje järgi on lähisuhtevägivald või perevägivald igasugune vaimne, füüsiline või seksuaalne väärkohtlemine. Lähisuhtevägivald leiab aset inimeste vahel, kes on või on kunagi olnud teineteisega intiimsuhetes, seadusest tulenevalt seotud või omavahel veresuguluses. Vägivalla all võivad kannatada nii naised, lapsed kui ka mehed. 

Justiitsministeeriumi andmetest selgub, et 2019. aastal registreeriti 4119 perevägivalla kuritegu, millest 17 protsenti oli meessoost ohvriga. 29 protsendil meesohvriga juhtudest oli vägivalla tarvitaja praegune või endine abikaasa või elukaaslane. See võib tunduda väikse probleemina võrreldes sellega, et 81 protsendi 2019. aastal registreeritud perevägivalla kuritegude ohvrid olid naised, kuid sellegipoolest on see mainimist väärt.

Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi juht Jako Salla rääkis, et mehed ei ole perevägivalla ohvriks ainult siis, kui ründajaks on naissoost elukaaslane. „Ohvriabi poolt oleme kannatanutele toeks väga erinevates juhtumites. Vägivallatsejateks on olnud mehe vanemad, vennad ja õed, pojad ja tütred, aga ka samasoolised partnerid. Eakate puhul on ründajaks kõige sagedamini poeg,“ selgitas Salla.

Justiitsministeeriumi statistika näitab, et meesohvriga perevägivalla kuritegudes on 12 protsendil juhtudest toimepanijaks tütar või poeg ja 9 protsendil õde või vend. Nii nagu naistevastase vägivalla kontekstis, on ka meestevastase vägivalla olemus mitmesugune. Jako Salla sõnul on ka meestevastases vägivallas levinuim situatsiooniline vägivald, kus ründaja agressiivset käitumist põhjustavad olmekonfliktid, alkohol ja puudulikud konflikti lahendamise oskused. Samas on ka mehi, kes elavad partneri vägivaldse kontrolli all, mille käigus kasutab ründaja sageli nii vaimset, majanduslikku (partner kontrollib sissetulekuid ja raha kasutamist), füüsilist kui ka seksuaalset vägivalda. Vastastikune vägivaldne kontroll on eriti ohtlik ja kahjulike tagajärgedega vägivallavorm. See tähendab, et mõlemad partnerid on vägivaldsed ja nende tegevus on suunatud teineteisele haiget tegemisele, allutamisele ja alandamisele.

Salla sõnul on meestevastane lähisuhtevägivald Eestis samavõrd varjatud nagu mujal maailmas. Nii nagu naistevastase vägivalla puhulgi, jäävad paljud juhtumid igaveseks koduseinte vahele, ja kui abi otsima asutakse, siis alles pärast pikki kannatusi. Häbimärgistamise hirm ning ilmselt ka oht, et meesohvrit ei usuta, viivad selleni, et meeste valmidus politseisse pöörduda ja abi otsida on väiksem kui naistel. Salla on siiski positiivne, öeldes, et vägivallast teatamine sellegipoolest aina kasvab ning üha rohkemad kannatanud saavad abi. Palju on abi ka lähedastest ning kolleegidest, kes teema võimaliku ohvriga ise juhtuks võtavad. 

Sel aastal on ohvriabi kriisitelefonile helistanud 127 meest. Pereterapeut Küllike Lillestik rääkis, et kümne aasta lõikes on teraapiasse minevate meeste protsent väga palju tõusnud. Lillestik lausus, et temal ei ole oma 12 aasta pikkuse karjääri jooksul ühtegi sellist kogemust olnud, kus meesohver vägivallatseva partneri tõttu otse pereterapeudi poole pöördub. Pigem leiavad nad enne tee ohvriabisse ja sealt terapeudi juurde.

Lillestik soovitab meestevastast vägivalda vaadata algselt kui suhtedünaamikat. Naised on tema sõnul emotsionaalselt tundlikumad ja neid hakkavad asjad kiiremini häirima, mistõttu kipuvad nad tunnete alal suhtes üle funktsioneerima ehk ka mehe tundeid tundma ja lahendama. Sellest tulenevalt on naised väga palju verbaalsemad ja oskavad kiirel analüütilisel tasandil sõnadesse panna, mis mehes kõik valesti on. Kui see eskaleerub, on Lillestiku sõnul tegu vaimse vägivaldsuse vormiga, sest meeste toimemehhanism on selline, et neil läheb suu kinni ja pea tühjaks ning nad tõmbuvad tagasi ja eemalduvad, kuniks on nurka surutud.

 

Perekond ei pea lahku minema

Jõgevamaa ohvriabitöötaja Rita Kaasik rääkis, et sageli jõuavad meesohvrid ohvriabisse politsei kaudu. Kui politsei saab väljakutse seoses lähisuhtevägivallaga, edastab politsei kannatanu nõusolekul tema andmed ohvriabi töötajale. Veel on Kaasiku sõnul juhtumeid, kus talle kirjutavad või temaga tulevad rääkima lapsed. Lapsed alustavad juttu tihti kuskilt kaugelt ja räägivad, et nende sõbra isal on selline probleem, kuid lõpuks jõuab jutt ikkagi sinnamaani välja, et tegemist on lapse enda isaga. Kaasik ütles, et temal on olnud paar sellist lugu, kus just lapsed on oma isa vägivaldsest suhtest välja toonud. 

Märkajateks võivad olla ka naabrid. Seda tavaliselt siis, kui kannatajateks on eakamad mehed, keda terroriseerivad vaimselt ja vahel ka füüsiliselt nende enda pojad või tütred. Sageli on need pojad või tütred kimpus alkoholiprobleemidega. Kaasik rääkis, et eriti raske on eakatel meestel siis, kui nende naine on surnud, sest siis kipuvad mehed hädas olema nii vaimsete probleemidega kui ka igapäevaste toimingutega.

Meesohvriga suhtevägivalla juhtumeid jõuab ainuüksi Jõgevamaal ohvriabisse kuskil 10–12 aastas, märkis Kaasik. Ta lisas, et kui kannatanud jõuavad ohvriabisse, on oluline kõigepealt inimest tänada julguse eest, et ta astus selle sammu ja tuli nii-öelda vägivalla rütmist välja. Sellele järgneb ohvriabi töötajaga nõustamine, kuidas edasi käituda. Kaasik rääkis, et see ei tähenda alati, et pere peaks lahku minema. Tema sõnul tuleb leida võimalusi ja teraapiaid ning vahel ongi vaja pere vahele kolmandat inimest, et inimesed saaksid oma jutud räägitud.

Kaasiku sõnul on probleemiks omavahel mitterääkimine. Ta sõnas, et omavahel rääkimist on vähe ja ka linnapildis ringi vaadates istuvad inimesed teineteisega suhtlemise asemel kõrvuti oma telefonides. Kaasiku sõnutsi võib just inimeste rääkima saamine ja seal vahel peegeldajaks olemine aidata paaridel koos edasi minna. Näitena tõi ta loo, kus ühe katuse all elas mitu põlvkonda, kuid väimees ei olnud perekonda oodatud. Suguvõsa survestas meest pidevalt, mis viis sinnamaani, et mees ei täitnud enam oma naise ootusi ja andis kõiges täielikult alla, mistõttu tekkis tal depressioon. 

Eelkõige oli selle juhtumi puhul tegemist vaimse vägivallaga, kuid esines ka asjadega pihta loopimist. Lahenduseni hakati jõudma, kui naine läks nõustamisele ning mees kõigepealt psühhiaatri ja seejärel psühholoogi juurde. Lõpuks leidis paar endale oma elamispinna ja sealt hakkas suhe järjest ülespoole minema. Kaasiku sõnul vajas paar veel mitu aastat abi, kuid lõpuks said nad oma suhte korda.

Lillestik ütles, et kohe pärast esimest või teist sessiooni terapeudi juures otsustab lahku minna umbes viis protsenti paare. Neid paare, kes käivad teraapias pikalt, näiteks lausa kolm aastat, ja otsustavad siis ikkagi lahku minna, on samuti kuskil viis kuni kümme protsenti kõikidest teraapias käivatest paaridest. Lillestiku sõnul on enamik paare aga sellised, kellel on tahet ja kelle jaoks on nende enda elu oluline, seega nad tulevad raskustest läbi ja jäävad kokku.

Kaasiku sõnul on tähtis meeles pidada, et lapsed on vägivalla pealtnägijad. Mõned tema juurde jõudnud mehed on toonud välja just selle, et nad saavad aru, kuidas vägivalla pealtnägemine lapsi mõjutab. Mehed tahavad selle katkestada, et lapsed üles kasvades sama käitumismustrit kaasa ei võtaks.

 

Meestel on häbi

Salla ja Kaasik märkisid, et meestel, kes on vägivalla ohvrid, on väga suur häbi tunnistada, et nende perekonnas midagi sellist toimub. Kaasik ütles, et eakate puhul, kes on oma laste vägivalla ohvrid, on häbiks see, et need on oma lapsed. Need mehed räägivad alati, et tegemist on nende lastega ja ise nad on oma lapsed selliseks kasvatanud,” lausus Kaasik.

Tööealiste meeste puhul on Kaasiku sõnul selliseid juhtumeid, kus mees on näiteks jäänud töötuks või on juhtunud mingi õnnetus, mille tagajärjel ta ei ole enam täiesti töövõimeline ja seetõttu tekib jällegi allaandmise tunne. See viib manipuleerimisest füüsilise vägivallani välja. Samasuguste tagajärgedega on ka see, kui mehe sissetulekud on väiksemad kui naisel. Sellised olukorrad hakkavad kõik kuskilt maalt mängima, sest ühiskonna ootused meestele selles vallas on nii kõrged ning need ootused survestavad mehi aina enam. 

Kaasik lisas, et tohutult palju loeb see, milline on olnud osapoolte lapsepõlv. Ta selgitas, et kui noorele mehele on õpetatud, et naist tuleb austada vaatamata kõigele ja käe tõstmist naise vastu ei ole isegi siis, kui naine meest lööb, siis need noored mehed ka tegelikult kannatavad naise vägivalla all ja ei otsi lahendust. Tihtipeale ei saagi ohver aru, et ta on ohver.

Kindlaid tunnuseid vägivalla all kannatavatel meestel pole, kuid vihjeks võib olla see, kui mees annab kõiges alla ja teda ei huvita enam, mis tema elus toimub. Varasemalt tegus ja rõõmsameelne mees nii-öelda närbub ära ning väldib kontakte oma sõprade ja sugulastega.

Lillestik sõnas, et kui tegu on probleemse suhtega, kus üks osapool on domineeriv ja teine on alistuv, siis tõepoolest on alistuv pool suhtumisega mida ma ikka teha saan, mitte midagi ei muutu ju”. See on terapeudi sõnul osaliselt mõjutatud ühiskonna stereotüüpidest, mis käivad meiega põlvest põlve kaasas. Nende kohaselt ei ole meestel lubatud tunda oma tundeid ja väljendada oma keerukusi, mistõttu suruvad nad kõik emotsionaalse enda sisse ning see viib tihti suhte lagunemiseni.

 

Meeste depressioon ei paista välja

Lillestik rääkis, et kui naiste depressioon oli temale üsna üheselt arusaadav, siis meeste puhul tundus see väga keeruline ja seepärast hakkas ta sellealast kirjandust lugema. Lugedes selgus, et meeste depressioon on tihti kaetud või peidetud, nagu kirjutab pereterapeut Terry Real oma raamatus I Don’t Want to Talk about it: Overcoming the Secret Legacy of Male Depression”. Lillestik selgitas, et selline mees võib olla kahekümnendates väga aktiivne ja edukas ning ehitada oma perekonna üles. Ka kolmekümnendates on tal veel nii-öelda säravaid hetki, kuid kuskil 35-aastaselt hakkavad ilmnema väsimise märgid, 40–45-aastaselt suureneb alkoholi tarbimine ja lisandub kannatamatus laste suhtes, kuna nendega ei teki ühendust. Lisaks kaob side naisega ja sageli on ainsaks leevenduseks armuke.

Teraapiasessioonil näeb Lillestik, kuidas naine sööb mehe hinge, mis tundub väga vägivaldne ja terapeudina hirmus vaadata. Selle järgi hakkab Lillestik enda sõnul märkama, et mehel on depressioon, mis on tõenäoliselt juba aastaid aeglaselt süvenenud. Siinkohal tuleb taas mängu aga see, et mehed tunnevad, et nad ei tohi tunnistada, et nende meeleolu on halb ja neil oleks vaja ühte päeva, kus nad saavad täielikult kokku kukkuda ja end tühjaks nutta. Lillestiku sõnul lahendavad mehed olukorra tihti paari õlle joomisega ja arvavad, et siis on jälle parem.

 

Räägime ja küsime rohkem

Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi juhi Jako Salla sõnul saaks meestevastase vägivalla olukorda lahendada kõrvalseisjate abiga. Tuleks julgemini küsida inimeselt, kelle elus tundub mingi raskus olevat, mis juhtunud on, ja ei tohiks karta seda vastutust, et äkki tulebki välja, et midagi hirmsat toimub, ja siis ei oska küsija midagi peale hakata. Salla sõnul on see lihtsalt üks väike hooliv tegu ja tihti, saades teistelt julgustust, on needsamad mehed valmis ise oma elus teistsuguseid valikuid tegema ja vägivaldsed suhted vajadusel ka lõpetama.

Samuti on Salla sõnul oluline rääkida lähisuhtevägivalla all kannatavatest meestest. Meestele tuleb anda kinnitust ja kindlust, et nendel on täpselt samamoodi õigus pöörduda politseisse, kartmata, et neid seal kuidagi halvasti koheldakse. Salla kinnitas, et kõik asutused, mis ohvritega kokku puutuvad, võtavad vägivalda väga tõsiselt, hoolimata sellest, mis soost või kui vana kannatanu on. Vajalik abi nii majutuse kui ka nõustamise ja kõige muu vajaliku puhul suudetakse igas olukorras leida.

Aitab see, et on olemas artikleid, milles meestel on võimalik end ära tunda,” ütles ka pereterapeut Küllike Lillestik. Samuti on tema sõnul tähtis, et perede puhul oleks ka isa rohkem naise ja laste maailma kaasatud. Koolides ja lasteaedades peaks kasvatajatel olema ka isade meiliaadressid, et neid koosolekutele kutsuda ja arutlustesse kaasata. Isadele suunatud vanemahüvitis on juba väga hea tugi, sõnas Lillestik. Need aspektid aitavad mehe kohe pereelu alguses liita naise ja laste emotsionaalsesse maailma.