Tänaseks on juba pea kümme aastat möödas hetkest, kui vene gümnaasiumidesse tuli 60 protsendi reegel, mis tähendab, et 60% aineõppest peab toimuma eesti keeles. Nii õpilastele kui ka õpetajatele on üleminek olnud keeruline. Kuid kas see süsteem tõi kõigi jaoks positiivseid tulemusi? Vestlesin vene koolide lõpetajatega, kes jagasid oma arvamusi ja kogemusi.

Vladislav –

…lõpetas vene gümnaasiumi Tallinnas, 2016. aastal. Põhikool oli täielikult venekeelne. „Me olime seesama esimene lend, mis pidi osaliselt eesti keeles õppima. Me olime nagu selle õppekava katsetajad,” rääkis Vladislav. Reegli täitmine aga tema sõnul ei õnnestunud – õpilaste riigikeele oskus polnud piisav, et tulla toime keemia ja matemaatika õppimisega. Klass hakkas uutele meetmetele vastu. „Õpikud olid küll eestikeelsed, õpetajad üritasid eesti keeles õpetada, aga kuna keegi ei tahtnud kuulata, siis lõpuks rääkisid nad ikkagi vene keeles. Kui nad eesti keeles oleks õpetanud, siis ei teadnuks me gümnaasiumi lõpuks mitte midagi,” rääkis Vladislav. 

Ta tunnistas, et eesti keel oli klassi suurim nõrkus. Eesti keele õpetajad vahetusid peaaegu igal aastal. „Ma arvan, et selles ongi põhjus. Need, kes asemele tulid, ei olnud justkui huvitatud, et me midagi õpiks, uued õpetajad ei olnud nõudlikud. Meil oli vaja sellist õpetajat, kes teaks meid ja meie võimekust,” seletas Vladislav.   

Esimene katse ülikooli sisse saada noormehel ei õnnestunud. Tema sõnul oli sisseastumiseksam liiga keeruline ja mõned asjad jäid arusaamatuks. Teine katse läks paremini ja praegu õpib Vladislav Tallinna Ülikoolis osaliselt venekeelsel õppekaval, kus mõned õppeained on ikkagi eesti keeles. „Mure on meil kõigil üks – keelebarjäär. Eksamitel ja testidel on üliraske, kui küsimustest aru ei saa. Mul on isegi raskusi eestlastest kursusekaaslastega suhtlemisel, sest vahepeal ma lihtsalt ei saa nendest aru,” tunnistas Vladislav. Tema sõnul peab ta kodus tõlkima materjale, mis jäid loengus arusaamatuks. Vladislav mainis, et tema klassist läks ülikooli kõigest viis inimest, kellest kolm ka õpingud katkestasid.

„Enne uuele süsteemile üleminekut tuleb kõigepealt veenduda, et õpilased oskavad keelt piisavalt ehk B2-tasemel,” arvas Vladislav. „Me ei saa ju vastasel juhul ainekavast mitte mingisuguseid teadmisi.” B2 tasemeeksamit tehakse aga gümnaasiumi lõpus, põhikooli lõpuks peab olema omandatud vaid B1-tase. Tekib küsimus, kas põhikooli keeletundides õpetatud oskus teed juhatada või klassikaaslasega lihtne vestlus maha pidada on piisav, et gümnaasiumis kasvõi osaliselt eesti keelest õppida?

Anastassija – 

…lõpetas vene gümnaasiumi aastal 2017. Gümnaasiumis pidi õppekava olema kakskeelne, kuid tema sõnul ei osanud paljud õpetajad isegi eesti keelt, nii et riigikeeles õpetati ainult bioloogiat ja eesti keelt. „Hea keeleoskus oli nendel, kes käisid huviringides või nendel, kellel olid eestlastest sõbrad. Enamikul aga ei olnud just hea,” rääkis Anastassija. 

Ta tunnistas, et kõige paremini õpetab eesti keelt inimene, kes kõneleb seda emakeelena. „Ma olin (eesti keele tunnis – toim.) rühmas, kus õpetas vene emakeelega õpetaja, kuid läksin üle teise rühma, kus oli eestlastest õpetaja. See aitas,” seletas ta. 

Peale kooli lõpetamist astus Anastassija Tartu Ülikooli, seekord eestikeelsele õppekavale. „See oli raske ja natuke hirmutas. Ma leidsin sealt vene rahvusest tüdruku ning suhtlesin ainult temaga,” tunnistas ta. Järgmisel sügisel läks Anastassija hoopis vene keelt ja kirjandust õppima, kus osa õppekavast on venekeelne.

Neiu nõustub, et koolidele on antud liiga suur vabadus, kui nad saavad ise valida, kui suure osa õppekavast õpetatakse eesti ja kui suure osa vene keeles. Selle tulemus on vilistlased, kes ei pruugi ülikoolis hakkama saama. „Mu sõbranna ei saa siiamaani kuhugile edasi õppima minna, sest kardab oma keeleoskuse pärast. Ta võib-olla saab sisse, aga ei saa õppimisega hakkama,” rääkis Anastassija. Tema arvates tõhus keeleõpe peab algama juba põhikoolist. 

Valerija –

…lõpetas vene gümnaasiumi Tartus, 2017. aastal. Tema sõnul õpetati gümnaasiumis 70 protsenti õppekavast eesti keeles. Valerija kiidab Tartu Annelinna Gümnaasiumis saadud haridust. „Tõhus ettevalmistus eksamiteks hakkas juba 10. klassis. Peaaegu kõik minu klassikaaslased said eksamitega hästi hakkama, paljud läksid hiljem ka ülikooli,” rääkis ta. Tema sõnul oli hea riigikeele oskus just nendel, kes õppisid Annelinna Gümnaasiumis alates esimesest klassist. Need, kes tulid teistest põhikoolidest, harjusid hiljem süsteemiga ära. 

Valerija ise aga ülikooli ei läinud. „Ma kuulsin tuttavatelt, et kõrgkoolides on palju raskem õppida. Mõnedel olid küll keeleoskusega seotud mured, kuid üldiselt oli pigem see, et koormus on liiga suur. Ma otsustasin mitte aega raisata ja läksin tööle,” rääkis ta. Neiu töötas mitmes kollektiivis, kus ta oli ainuke vene rahvusest töötaja. „Alguses oli hirmus, keelebarjäär tuli ette. Aga ma harjusin kiiresti ära, nüüdseks probleeme pole. Rohkem praktikat oli vaja,” rääkis Valerija.

Vjatšeslav –

…lõpetas vene gümnaasiumi Tallinas, 2018. aastal, kus tema sõnul oli 60 protsenti ainekavast eestikeelne. „Isegi kui õppeaine oli venekeelseks määratud, tahtsid mõned õpetajad ikkagi, et vähemalt osa õppest oleks eestikeelne,” rääkis ta. Vjatšeslav kiitis gümnaasiumis saadud haridust ja ütles, et tänu headele õpetajatele sai ta ka Tallinna Tehnikaülikooli sisse.

Noormees meenutas, et terve kooliaja jooksul oli tal kaheksa eesti keele õpetajat. „Üks juhtum oli, kus õpetaja töötas meie koolis ainult kolm päeva,” rääkis ta. Õpetajate vahetuse tulemusel aga jäid mõned asjad õppimata. Vjatšeslav rääkis, et riigikeele oskus võiks parem olla, kuid kooli selles ta ei süüdista. „Üldiselt see baas, mis mulle anti, oli piisav, et kõrgkooli sisse saada,” ütles ta. 

Alguses oli Vjatšeslavil ülikoolis harjumatu, sest õpe toimus täielikult eesti keeles. Vahepeal oli raske materjalist aru saada, kuid hiljem harjus ta ära. Üldiselt saab ta praegu hästi hakkama. Vjatšeslav suhtleb enamasti vene rahvusest kursusekaaslastega ja tunnistab, et vene rahvusest üliõpilased hoiavadki kokku. Vajadusel aga saab ta rääkida ka nendega, kelle emakeel on eesti keel. „See on loomulik, et inimesed, kes käisid samas koolis ja läksid ka samasse ülikooli, hoiavad kokku, sest neil on nii mugav. Inimestele üldiselt ei meeldi mugavustsoonist välja tulla,” seletas Vjatšeslav.

Koolide integratsioon oli tema arvates pigem positiivne. „See oleks võinud aga leebemalt toimida, mitte nii järsult. Lisaks peaks inimestele keeleõpet huvitavamaks tegema,” ütles ta. 

Vilistlaste jutust võib välja lugeda, et põhikooli- või gümnaasiumiõpingute järgselt neid justkui visati pea ees vette. Mõned said rohkem ettevalmistust ja kohanesid väga edukalt. Teistel oli jälle keerulisem. Endiselt on Eestis palju vene emakeelega inimesi, kes ei tule nii hästi meie ühiskonnas toime, isegi siis, kui nad sooritavad keeletaseme eksami heale tulemusele. Tekib mulje, et eesti keele õpe on orienteeritud just eksamite sooritamisele. Kuid selle eesmärk peab olema teistsugune – saada osaks Eesti ühiskonnast. Need, kes lõpetasid kooli hiljuti, suhtuvad keeleintegratsiooni pigem positiivselt. Nendel, kes lõpetasid varem, on rohkem murekohti. Tundub, et me liigume õiges suunas, kuid millestki jääb ikkagi puudu.