Avalikkus kannatab kollektiivselt süvenemishäire all. Oleme jõudnud vormi ajastusse, kus sisu on teisejärguline. Piisab vaid seeliku selga panemise probleemist, et tähelepanu koonduks hoopis mujale – ühed lähevad endast välja seeliku pärast ja teised selle pärast, et seelik tekitas furoorit. See, millest algselt räägiti, on juba kõigil meelest läinud.

Tähelepanu on piiratud ressurss. Kuigi me ei saa tähelepanu mõõta, seisame igapäevaselt silmitsi tähelepanu nappusega. Tähelepanu ei teki kusagilt juurde. Korraga saab keskenduda ainult ühele asjale, mistõttu on eriti tähtis, kuhu me oma tähelepanu suuname. Väga lihtne on jääda kinni seksnukkude reklaami ja selle varjus mitte tähele panna seda, kuidas rahvusülikool liigub aina rohkem Hiina mõjusfääri ning kuidas punane mõjuagent modereerib kohalikku ekspattide Facebooki gruppi.

Nii nagu ütles Margus Punab oma Facebooki seinal: „Teadmiste hulk kasvab eksponentsiaalselt ja üksikindiviidi võime asjadest aru saada on seetõttu paratamatult langustrendis. Faktiteadmiste põhine haridussüsteem võimendab seda suundumust veelgi. Ilmselt just sellest lähtub inimlik kaitsereaktsioon eesmärgiga maailma maksimaalselt lihtsustada. Teadmiste tasandit me muuta ei saa, küll aga saame lihtsustada oma reaktsioone maailma keerukusele, oma emotsionaalset tasandit. On paradoksaalne, et samal ajal kui kollektiivne teadmiste hulk on oma ajaloolises tipus, siis inimene ise, tema emotsionaalne tasand muutub üha primitiivsemaks.“

Informatsiooni ülekülluse mõjul muutub suhe infotarbija- ja tootja vahel. Kui pakkumist on rohkem kui nõudlust, ei pea enam infotarbija maksma tarbitava sisu eest. Vastupidi, Instagrami tibud näevad vaeva, et sa just neile oma tähelepanu pööraksid. Kui midagi on internetis „tasuta“ ehk sa ei pea selle eest raha välja käima, siis tegelikult maksad sa selle eest oma tähelepanuga ning reklaamimüüja on see, kes sujuvalt konverteerib su mõõtmatu tähelepanu vägagi mõõdetavaks rahaks.

Lahendamist vajavad mured ja probleemid võitlevad inimeste tähelepanu eest. Kliimamured on jäänud taustale nüüd, kui maailm võitleb koroonakriisiga. Ka Eesti avalikkus suudab menetleda korraga ainult ühte poliitilist skandaali, ühte välispoliitilist kriisi ja ühte pedofiiliasüüdistust.