Likvidaator matab firmasid ja väldib kuule. Intervjuu Raul Pindiga.

Published On: August 30, 2020By

Raul “Likvidaator” Pindi tööks on maamunalt pühkida ettevõtted, mis ei suuda tasuda võlgasid või ei leia enam kasutust. Kui Likvidaator on firmast üle käinud, jääb sellest alles vaid tundmatu nimega kest, mis ootab registrist kustutamist. Nagu lagunev laip surnukuuris, varba küljes lipikul kirjas “John Doe”. 

Te pakute teenust vabaneda ettevõttest, millel on võlad või puudulik raamatupidamine, ning olete tegelenud sellega 25 aastat. Ühtlasi ütlete, et te olete selle ala pioneer. Kuidas selline amet välja kujunes ning kuidas te selleni jõudsite?

Kust ta tuli, kust ta tuli … Tuli ühe vabriku ülevõtmise käigus. Vaat siis oli see kuradi erastamine. Erastada paraku said ainult kommunistide järglased. Mina olen metsavenna järglane. Ma selle põhierastamise laeva peale ei saanud.

Sel ajal oli tööstuse värk hirmus moodne. Igal vennal pidi vabrik olema. Ma olin ka mingi 25-aastane. Mõtlesin, et võiks ka vabrik olla. Ja siis sai ühte vabrikut väga põhjalikult hakatud üle võtma. Aga raha ju polnud väga. Vastaspoolel oli ja varastasid viimasegi raha. Ja sellele järgnes pankrotiprotsess.

Ühel pool olid ennast täis ekskommaritest petturid ja teisel pool oli kaks noort tegelast, kes reaalselt tahtsid seda asja omale ja olid nõus ka kuskilt raha kokku kraapima. See on pikk lugu, mis jõudis selleni välja, et läks tulistamiseks. Meie ei tulistanud, aga meie pihta tulistati. 

Sealt ma avastasin, et Eestis on see koht tühi. Siis käis tohutu majanduse käimajooksmine. Aasta oli ’95. Hansapanga vennad olid ka kõik alles lipsudega ja just alles sebisid püsti seda Hansapanka, mis oli selle ajastu ikoon. Protsessid majanduses on ikka ühesugused. Kõigil ei lähe alati hästi.

Tööstusettevõtteid saneerisime [ettevõtte päästmine ajutistest makseraskustest] pärast ja õppisime väga põhjalikult selgeks, kuidas käib. Mul oli ettevõtluskogemus olemas ja õppinud olen ka päris palju erinevaid asju. Õppisin juura poole selgeks, nii palju kui vajalik oli – tsiviilõigust ja  kriminaalõigust nii, et nagu nina vee peal käiks, sest see mäng käib piiri peal kogu aeg. Nüüdseks oleme umbes 4000–5000 ettevõtet maha matnud.

Kas te saaksite seletada lugejale, kuidas käib ühe firma matmine? Näiteks kuidas töötab teie Panama pakett.(Pint pakub oma kodulehel teenust firma likvideerida koos müügiga – Panama pakett. Seda soovitab ta juhul, kui ettevõttel on võlgnevused, pikaleveninud kohtuvaidlused, maksuvõlad, vaidlused töötajatega või raamatupidamine korrast ära. Panama paketiga kaasatakse välismaine riskiinvestor, kellest saab ettevõtte ainuosanik. Vahetatakse firma ärinimi, aadress ja kontaktid. Uus omanik ei ole huvitatud esindamast ettevõtet üheski küsimuses. Varasemad võlad ning probleemid maetakse n-ö Panamale maha ning ettevõte jääb ootama registrist kustutamist.)

Panama pakett ei tööta juba palju aastaid. Ma võin ju õpetada, kuidas keegi Panama paketti võiks teha, aga see on mõttetu. See ei ole tänase päeva teema üldse.

Mis on tänase päeva teema?

Vaadake, kui ma teile seda siin nüüd ütleksin, siis juhtub sama, mis 2008. aastal, et tuleb kari kaltsakaid ja keerab kogu majapidamise jälle aastateks tuksi.

Kas see on ärisaladus?

No ei ole ärisaladus. Mul ei ole karja kaltsakaid vaja jälle. Nad tegid nii palju pahandust. Nad keerasid kogu selle fooni tuksi. Hindadest rääkimata.

Oleks siukseid kõrgema seltskonna valgekrae majanduskurjategijad olnud, siis see oleks võrdne seltskond olnud.

Mainisite mulle enne libalikvideerijaid. Kas mõtlete ‘kaltsakate’ all neid?

Muidugi noh. Neid on mingi paarkümmend tükki. Vahva on veel see, et neid tuleb iga aasta paar tükki juurde ja mingi topelt nii palju kukub välja. Paar tükki olid kolmekümnendates eluaastates, siis kui see mädaprotsess hakkas, kõik teised olid niisugused kahekümnendates kaalikad. Mitte et mul oleks 20ndates inimeste vastu midagi, vaid just sõna otseses mõttes ei olnudki sellised normaalsed, haritud inimesed, kes oleks pidanud sellega tegelema, vaid just sõna otseses mõttes siukesed kelmid, sulid, kipsimehed, täiesti vormitu seltskond. Ja kuna nad olid veendunud, et ainuke argument turul on hind, siis nad hakkasid metsikult odava hinnaga pakkuma. Lühidalt öeldes keerasid turu täiesti tuksi.

Mida nad valesti tegid?

Esiteks, väärikuse viisid ära. See valdkond, see sektor iseenesest on tõsine teema. Aga sealt tuli kari kelme. Oleks siukseid kõrgema seltskonna valgekrae majanduskurjategijad olnud, siis see oleks võrdne seltskond olnud. Nüüd nad kõik järjest surevad välja. Praegu on nad täiesti näljas juba, sest keskkond muutub. Turg ja vajadused on täiesti teistsuguseks muutunud. Turg on kahanenud ja ümber formeerunud.

See on nagu radioaktiivsete jäätmetega, et ega neid ju ära lahustada ei saa. Tuleb betooni valada ja kolmesajaks aastaks seisma panna.

Vähenenud selles mõttes, et vähem ettevõtteid vajab teie teenust?

Täna see ei ole enam instrument rikastumiseks.

Firmade likvideerimisteenuse pakkumine?

Ei-ei, teenuse kasutamine. Siin oli mingi periood, võib olla kahetuhandete alguses oli natukene paha maitse suus, sest ma näen, mida ettevõte on teinud ja mis suunas liikunud. /…/ Kasutati meie instrumente põhimõtteliselt ülelaskmiseks oluliselt sagedamini, kui mulle see oleks meeldinud. Täna ütleme, et see sektor peaaegu puudub. Üliharva ilmneb, et ai kurat, siin on mingi halb lõhn, keegi üritab  valel viisil raha teenida. 

Aga firmad, mis üldiselt kustutamist tahavad, jõuavadki teieni võlgadega?

Ei. Umbes 30 protsenti on võlgades. Võlad ei ole sugugi primaarne teema. On terve kimbuke neid nähtusi, mis jõuavad lõpuks sinna punkti, et ei olegi häid lahendusi enam. See on nagu radioaktiivsete jäätmetega, et ega neid ju ära lahustada ei saa. Tuleb betooni valada ja kolmesajaks aastaks seisma panna. Mõned jäätmed on sellised, et neid ei saa ümber töödelda.

Aga ülejäänud 70 protsenti, mis põhjusel tahetakse ettevõttest lahti saada?

Pole peamist, see on kogum erinevaid. Ühiseid nimetajaid saab võib-olla välja tuua. Klassikaline on see, et on kahe või kolme peale tehtud väiksem ettevõte. On omavahel kokku lepitud, et mina teen seda, tema seda, ja siis nagu hakatakse midagi tegema. Mõni osapool saab oma asjadega hakkama, mõni ei saa või ei viitsi. Ja kui õigel ajal pidama ei saada, siis tulemus on see, et on näiteks ettevõtte raamatupidamine segi. Arvepidamist ei ole peetud. Kuskilt on rahad liikunud sisse-välja. Lühidalt, selline puder ja kapsad. Ja siis suudetakse omavahel veel nii palju kokku leppida, et lähme nüüd kanname kulu koos ära ja lõpetame selle koos ära.

Kes on hea ja kes on paha, see võib ajas muutuda.

Mida teete ettevõttega, millel on raamatupidamine käest läinud?

Betoneerime ära. Kõik elumahlad lähevad välja ja see keha või registrinumber jääb seni rippuma, kui ta mingil viisil ära kustutatakse.

Kas läheb ka kuhugi välismaale kellegi nimele?

Mille jaoks? Pole vaja, ega midagi ebaseaduslikku ei tehta. Kõik on ju seaduste raames. Loomulikult on alati võimalik välismaale saata. Pakkumist on metsikult nüüdisajal – see on üks naljakas nähtus. Nädalas korra ei saa öelda, aga kuus korra raudselt pakutakse erinevaid tankiste küll Venemaalt, küll Ukrainast, Poolast, Läti on juba eilne päev.

Seesama tegelaste seltskond, kes arvab, et see nii jube tore bisnis. Nad üritavad meeleheitlikult mingisugustki väljundit leida, midagigi müüa, mis neil olemas on. Aga paraku mina see ostja küll ei ole.

Kuidas teile tundub, kas likvideerijal on ausa ameti märk juures või mitte?

Avalikku muljet on võimalik juhtida. Paraku selles valdkonnas avalik visioon ei maksa mingit kopikatki. Kuna see sihtgrupp on väike, siis see, mida avalikkus arvab, see ei maksa mitte midagi. Kui oleks oluline korrigeerida seda avalikku kuvandit, siis korrigeeriks. /…/ Klientide hulgas on kuvand ilmselgelt positiivne, muidu nad ei tuleks. Ametid, mis ei ole nii toreda kuvandiga, ei tähenda, et see töö tegemata jääb. See kuvand ei mõjuta midagi. /…/ Kes on hea ja kes on paha, see võib ajas muutuda.

Kui tihti tahetakse üldse teie tegemisele lõppu teha? Kas peate tihti õiguskaitseorganitega vägikaigast vedama?

Ei. Kui me räägime politseist, siis politsei tegi mulle 90ndatel selgeks, et tegevus toimub seaduse raamides. Tegu on täiesti tavalise teenusega, millel ei ole õiguskaitseorganite vaatenurgast kuriteoga midagi pistmist. Ja üliharva, kui on politseilt mingisugused päringud, siis on ka pigem see, et mingi asja raames oleks vaja mingeid ütlusi.

Te asendate likvideerimisele minevate ettevõtete nimed väga kummaliste nimedega, nagu Abdullah Haroon OÜ või Bukok Kanapol OÜ. Kust te need nimed võtate ning mis selle eesmärk on?

Eesmärk on vabastada ärinimed, rohkem mitte midagi. Ja selleks ma kasutan võõrkeeltest sõnu ja sõnaühendeid, et vabastada eestikeelsed ärinimed. Kogu lugu. Igas keeles on teatav arv sõnu, mis sobivad mingilgi viisil ärinimedeks. /…/ Head ärinime on väga raske valida ja see on sihuke pisikene missioon, et ühelt poolt vabastan potentsiaalsed ärinimed. Ja teiselt poolt, see ettevõte ei ole enam peale ülevõtmist see, milleks kas kliendid või äripartnerid on harjunud seda pidama. Sellel nimel puudub nagu sisuline tähendus. 

Te olete oma kodulehel kirjutanud, et teete koostööd välisettevõtetega, et firmasid kustutada.

Erasüsteemis on küll mingeid välisettevõtteid, aga nad ei ole olulise tähendusega. Toimetamine on ikkagi äärmiselt selline, mitte küll Eesti-keskne, aga ta on ikkagi asukohakeskne. Soome, Eesti, Ukraina. Välisettevõtetega on koostöö iseenesest olemas jah, aga ütleme nii, et sisulist vajadust nende jaoks ei ole täna.

Sellest offshore-skeemist olete edasi liikunud?

Ta ei ole aktuaalne.

Te ikkagi pakute Panama paketti oma kodulehel.

Kui kellelegi on vaja, siis ikka saab. Mis iganes see põhjus on, ega mina pole kohtumõistja, et milleks vaja on, aga no siis ikka saab, ei ole probleemi.

Aga see ei ole kõige populaarsem?

Ei, absoluutselt mitte. Seda on keeruline seletada niimoodi lihtsalt. See ei ole aktuaalne täna. Pole ei nõudlust ega vajadust.

Seadusandlik baas ja ettevõtluse mängureeglid on paigas. Ajalugu on juba üsna pikk, 30 aastat ajalugu on sellel Eesti uuel ettevõtluskeskkonnal. Ja asjad on nagu paika loksunud hetkel. Loomulikult, kui keskkonnas toimuvad muutused ja riigikord muutub või mida iganes, siis modifitseerime vastavalt turu vajadustele. Kui me läheme ajas kümme-viisteist aastat tagasi, siis oli reaalne vajadus. Näiteks neid off-shore’itamisi oli vaja seetõttu, et maksuamet rikkus süstemaatiliselt maksuseadusi.

Täiesti teadlikult ja süstemaatiliselt rikkusid kogu aeg maksuseadust, kodanike õigusi ja nii edasi. Täna on see paljude kohtuvaidluste käigus ikkagi seaduste raamidesse surutud. Selliseid rikkumisi tuleb harva ette. /…/ Siukseid tühja pilguga keskealisi ametnikke, kes teevad, mis neil parajasti pähe kargab, ma tegelikult pole ise märganud ja ei ole ka teiste käest kuulnud. Tõsine areng on toimunud.

 

Autor: Martin Johannes Teder

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Likvidaator matab firmasid ja väldib kuule. Intervjuu Raul Pindiga.

Published On: August 30, 2020By

Raul “Likvidaator” Pindi tööks on maamunalt pühkida ettevõtted, mis ei suuda tasuda võlgasid või ei leia enam kasutust. Kui Likvidaator on firmast üle käinud, jääb sellest alles vaid tundmatu nimega kest, mis ootab registrist kustutamist. Nagu lagunev laip surnukuuris, varba küljes lipikul kirjas “John Doe”. 

Te pakute teenust vabaneda ettevõttest, millel on võlad või puudulik raamatupidamine, ning olete tegelenud sellega 25 aastat. Ühtlasi ütlete, et te olete selle ala pioneer. Kuidas selline amet välja kujunes ning kuidas te selleni jõudsite?

Kust ta tuli, kust ta tuli … Tuli ühe vabriku ülevõtmise käigus. Vaat siis oli see kuradi erastamine. Erastada paraku said ainult kommunistide järglased. Mina olen metsavenna järglane. Ma selle põhierastamise laeva peale ei saanud.

Sel ajal oli tööstuse värk hirmus moodne. Igal vennal pidi vabrik olema. Ma olin ka mingi 25-aastane. Mõtlesin, et võiks ka vabrik olla. Ja siis sai ühte vabrikut väga põhjalikult hakatud üle võtma. Aga raha ju polnud väga. Vastaspoolel oli ja varastasid viimasegi raha. Ja sellele järgnes pankrotiprotsess.

Ühel pool olid ennast täis ekskommaritest petturid ja teisel pool oli kaks noort tegelast, kes reaalselt tahtsid seda asja omale ja olid nõus ka kuskilt raha kokku kraapima. See on pikk lugu, mis jõudis selleni välja, et läks tulistamiseks. Meie ei tulistanud, aga meie pihta tulistati. 

Sealt ma avastasin, et Eestis on see koht tühi. Siis käis tohutu majanduse käimajooksmine. Aasta oli ’95. Hansapanga vennad olid ka kõik alles lipsudega ja just alles sebisid püsti seda Hansapanka, mis oli selle ajastu ikoon. Protsessid majanduses on ikka ühesugused. Kõigil ei lähe alati hästi.

Tööstusettevõtteid saneerisime [ettevõtte päästmine ajutistest makseraskustest] pärast ja õppisime väga põhjalikult selgeks, kuidas käib. Mul oli ettevõtluskogemus olemas ja õppinud olen ka päris palju erinevaid asju. Õppisin juura poole selgeks, nii palju kui vajalik oli – tsiviilõigust ja  kriminaalõigust nii, et nagu nina vee peal käiks, sest see mäng käib piiri peal kogu aeg. Nüüdseks oleme umbes 4000–5000 ettevõtet maha matnud.

Kas te saaksite seletada lugejale, kuidas käib ühe firma matmine? Näiteks kuidas töötab teie Panama pakett.(Pint pakub oma kodulehel teenust firma likvideerida koos müügiga – Panama pakett. Seda soovitab ta juhul, kui ettevõttel on võlgnevused, pikaleveninud kohtuvaidlused, maksuvõlad, vaidlused töötajatega või raamatupidamine korrast ära. Panama paketiga kaasatakse välismaine riskiinvestor, kellest saab ettevõtte ainuosanik. Vahetatakse firma ärinimi, aadress ja kontaktid. Uus omanik ei ole huvitatud esindamast ettevõtet üheski küsimuses. Varasemad võlad ning probleemid maetakse n-ö Panamale maha ning ettevõte jääb ootama registrist kustutamist.)

Panama pakett ei tööta juba palju aastaid. Ma võin ju õpetada, kuidas keegi Panama paketti võiks teha, aga see on mõttetu. See ei ole tänase päeva teema üldse.

Mis on tänase päeva teema?

Vaadake, kui ma teile seda siin nüüd ütleksin, siis juhtub sama, mis 2008. aastal, et tuleb kari kaltsakaid ja keerab kogu majapidamise jälle aastateks tuksi.

Kas see on ärisaladus?

No ei ole ärisaladus. Mul ei ole karja kaltsakaid vaja jälle. Nad tegid nii palju pahandust. Nad keerasid kogu selle fooni tuksi. Hindadest rääkimata.

Oleks siukseid kõrgema seltskonna valgekrae majanduskurjategijad olnud, siis see oleks võrdne seltskond olnud.

Mainisite mulle enne libalikvideerijaid. Kas mõtlete ‘kaltsakate’ all neid?

Muidugi noh. Neid on mingi paarkümmend tükki. Vahva on veel see, et neid tuleb iga aasta paar tükki juurde ja mingi topelt nii palju kukub välja. Paar tükki olid kolmekümnendates eluaastates, siis kui see mädaprotsess hakkas, kõik teised olid niisugused kahekümnendates kaalikad. Mitte et mul oleks 20ndates inimeste vastu midagi, vaid just sõna otseses mõttes ei olnudki sellised normaalsed, haritud inimesed, kes oleks pidanud sellega tegelema, vaid just sõna otseses mõttes siukesed kelmid, sulid, kipsimehed, täiesti vormitu seltskond. Ja kuna nad olid veendunud, et ainuke argument turul on hind, siis nad hakkasid metsikult odava hinnaga pakkuma. Lühidalt öeldes keerasid turu täiesti tuksi.

Mida nad valesti tegid?

Esiteks, väärikuse viisid ära. See valdkond, see sektor iseenesest on tõsine teema. Aga sealt tuli kari kelme. Oleks siukseid kõrgema seltskonna valgekrae majanduskurjategijad olnud, siis see oleks võrdne seltskond olnud. Nüüd nad kõik järjest surevad välja. Praegu on nad täiesti näljas juba, sest keskkond muutub. Turg ja vajadused on täiesti teistsuguseks muutunud. Turg on kahanenud ja ümber formeerunud.

See on nagu radioaktiivsete jäätmetega, et ega neid ju ära lahustada ei saa. Tuleb betooni valada ja kolmesajaks aastaks seisma panna.

Vähenenud selles mõttes, et vähem ettevõtteid vajab teie teenust?

Täna see ei ole enam instrument rikastumiseks.

Firmade likvideerimisteenuse pakkumine?

Ei-ei, teenuse kasutamine. Siin oli mingi periood, võib olla kahetuhandete alguses oli natukene paha maitse suus, sest ma näen, mida ettevõte on teinud ja mis suunas liikunud. /…/ Kasutati meie instrumente põhimõtteliselt ülelaskmiseks oluliselt sagedamini, kui mulle see oleks meeldinud. Täna ütleme, et see sektor peaaegu puudub. Üliharva ilmneb, et ai kurat, siin on mingi halb lõhn, keegi üritab  valel viisil raha teenida. 

Aga firmad, mis üldiselt kustutamist tahavad, jõuavadki teieni võlgadega?

Ei. Umbes 30 protsenti on võlgades. Võlad ei ole sugugi primaarne teema. On terve kimbuke neid nähtusi, mis jõuavad lõpuks sinna punkti, et ei olegi häid lahendusi enam. See on nagu radioaktiivsete jäätmetega, et ega neid ju ära lahustada ei saa. Tuleb betooni valada ja kolmesajaks aastaks seisma panna. Mõned jäätmed on sellised, et neid ei saa ümber töödelda.

Aga ülejäänud 70 protsenti, mis põhjusel tahetakse ettevõttest lahti saada?

Pole peamist, see on kogum erinevaid. Ühiseid nimetajaid saab võib-olla välja tuua. Klassikaline on see, et on kahe või kolme peale tehtud väiksem ettevõte. On omavahel kokku lepitud, et mina teen seda, tema seda, ja siis nagu hakatakse midagi tegema. Mõni osapool saab oma asjadega hakkama, mõni ei saa või ei viitsi. Ja kui õigel ajal pidama ei saada, siis tulemus on see, et on näiteks ettevõtte raamatupidamine segi. Arvepidamist ei ole peetud. Kuskilt on rahad liikunud sisse-välja. Lühidalt, selline puder ja kapsad. Ja siis suudetakse omavahel veel nii palju kokku leppida, et lähme nüüd kanname kulu koos ära ja lõpetame selle koos ära.

Kes on hea ja kes on paha, see võib ajas muutuda.

Mida teete ettevõttega, millel on raamatupidamine käest läinud?

Betoneerime ära. Kõik elumahlad lähevad välja ja see keha või registrinumber jääb seni rippuma, kui ta mingil viisil ära kustutatakse.

Kas läheb ka kuhugi välismaale kellegi nimele?

Mille jaoks? Pole vaja, ega midagi ebaseaduslikku ei tehta. Kõik on ju seaduste raames. Loomulikult on alati võimalik välismaale saata. Pakkumist on metsikult nüüdisajal – see on üks naljakas nähtus. Nädalas korra ei saa öelda, aga kuus korra raudselt pakutakse erinevaid tankiste küll Venemaalt, küll Ukrainast, Poolast, Läti on juba eilne päev.

Seesama tegelaste seltskond, kes arvab, et see nii jube tore bisnis. Nad üritavad meeleheitlikult mingisugustki väljundit leida, midagigi müüa, mis neil olemas on. Aga paraku mina see ostja küll ei ole.

Kuidas teile tundub, kas likvideerijal on ausa ameti märk juures või mitte?

Avalikku muljet on võimalik juhtida. Paraku selles valdkonnas avalik visioon ei maksa mingit kopikatki. Kuna see sihtgrupp on väike, siis see, mida avalikkus arvab, see ei maksa mitte midagi. Kui oleks oluline korrigeerida seda avalikku kuvandit, siis korrigeeriks. /…/ Klientide hulgas on kuvand ilmselgelt positiivne, muidu nad ei tuleks. Ametid, mis ei ole nii toreda kuvandiga, ei tähenda, et see töö tegemata jääb. See kuvand ei mõjuta midagi. /…/ Kes on hea ja kes on paha, see võib ajas muutuda.

Kui tihti tahetakse üldse teie tegemisele lõppu teha? Kas peate tihti õiguskaitseorganitega vägikaigast vedama?

Ei. Kui me räägime politseist, siis politsei tegi mulle 90ndatel selgeks, et tegevus toimub seaduse raamides. Tegu on täiesti tavalise teenusega, millel ei ole õiguskaitseorganite vaatenurgast kuriteoga midagi pistmist. Ja üliharva, kui on politseilt mingisugused päringud, siis on ka pigem see, et mingi asja raames oleks vaja mingeid ütlusi.

Te asendate likvideerimisele minevate ettevõtete nimed väga kummaliste nimedega, nagu Abdullah Haroon OÜ või Bukok Kanapol OÜ. Kust te need nimed võtate ning mis selle eesmärk on?

Eesmärk on vabastada ärinimed, rohkem mitte midagi. Ja selleks ma kasutan võõrkeeltest sõnu ja sõnaühendeid, et vabastada eestikeelsed ärinimed. Kogu lugu. Igas keeles on teatav arv sõnu, mis sobivad mingilgi viisil ärinimedeks. /…/ Head ärinime on väga raske valida ja see on sihuke pisikene missioon, et ühelt poolt vabastan potentsiaalsed ärinimed. Ja teiselt poolt, see ettevõte ei ole enam peale ülevõtmist see, milleks kas kliendid või äripartnerid on harjunud seda pidama. Sellel nimel puudub nagu sisuline tähendus. 

Te olete oma kodulehel kirjutanud, et teete koostööd välisettevõtetega, et firmasid kustutada.

Erasüsteemis on küll mingeid välisettevõtteid, aga nad ei ole olulise tähendusega. Toimetamine on ikkagi äärmiselt selline, mitte küll Eesti-keskne, aga ta on ikkagi asukohakeskne. Soome, Eesti, Ukraina. Välisettevõtetega on koostöö iseenesest olemas jah, aga ütleme nii, et sisulist vajadust nende jaoks ei ole täna.

Sellest offshore-skeemist olete edasi liikunud?

Ta ei ole aktuaalne.

Te ikkagi pakute Panama paketti oma kodulehel.

Kui kellelegi on vaja, siis ikka saab. Mis iganes see põhjus on, ega mina pole kohtumõistja, et milleks vaja on, aga no siis ikka saab, ei ole probleemi.

Aga see ei ole kõige populaarsem?

Ei, absoluutselt mitte. Seda on keeruline seletada niimoodi lihtsalt. See ei ole aktuaalne täna. Pole ei nõudlust ega vajadust.

Seadusandlik baas ja ettevõtluse mängureeglid on paigas. Ajalugu on juba üsna pikk, 30 aastat ajalugu on sellel Eesti uuel ettevõtluskeskkonnal. Ja asjad on nagu paika loksunud hetkel. Loomulikult, kui keskkonnas toimuvad muutused ja riigikord muutub või mida iganes, siis modifitseerime vastavalt turu vajadustele. Kui me läheme ajas kümme-viisteist aastat tagasi, siis oli reaalne vajadus. Näiteks neid off-shore’itamisi oli vaja seetõttu, et maksuamet rikkus süstemaatiliselt maksuseadusi.

Täiesti teadlikult ja süstemaatiliselt rikkusid kogu aeg maksuseadust, kodanike õigusi ja nii edasi. Täna on see paljude kohtuvaidluste käigus ikkagi seaduste raamidesse surutud. Selliseid rikkumisi tuleb harva ette. /…/ Siukseid tühja pilguga keskealisi ametnikke, kes teevad, mis neil parajasti pähe kargab, ma tegelikult pole ise märganud ja ei ole ka teiste käest kuulnud. Tõsine areng on toimunud.

 

Autor: Martin Johannes Teder