Hiina ja Hongkongi vahelised pinged on jõudnud ka Emajõe kallastele: Tartu Ülikool kustutas oma Facebookist postituse, kus Hongkongi tudengid räägivad kodumaal toimuvatest meelerahutustest. Et tegemist pole esimese TÜ enesetsensuuri juhtumiga, väärivad tähelepanu kõik asjaolud – hiinlaste sotsiaalmeedia rünnak, ülikooli segased põhjendused ning postituse kustutamise võimalikud varjatud põhjused.

Juuni alguses avaldab Postimees kahe Hongkongi tudengi Litman Huangi ja Aubrey Yungi inglise keelest tõlgitud kirjutise “Miks me protestime?”. Artikkel räägib Hiina julgeolekuseadusest ja selle ohust hongkonglaste vabadusele, lisaks ka kõigest, mida on olukorrast õppida Eestil. 

“Selliste kirjutiste avaldamisel peab alati enne tugevalt läbi mõtlema. Aga arvasin, et kuna ma teen siin doktorikraadi, ei saa nad mind nii lihtsalt rünnata,” ütleb üks autoritest Litman. Nad ei maini teadlikult kordagi oma loos sõnapaari “Hongkongi iseseisvus”, vaid kirjeldavad protestide tagamaid tasakaalukalt. Litman räägib, et tahtsid artikli kirjutada, kuna neil on privileeg, võimalus ja ressursid seda teha, mida väga paljudel hongkonglastel pole. 

“Pärast avaldamist ei juhtunud eriti midagi, isegi ühtegi kommentaari polnud lool. Tundus, et kedagi see teema eriti ei huvita,” sõnab Litman. Seega hakkavad autorid otsima ka teisi platvorme, kus oma artiklit avaldada. Nad leiavad Tartu Ülikooli blogi, küsivad rahvusvahelise kommunikatsiooni peaspetsialistilt Inga Külmojalt, kas nad on huvitatud artikli avaldamisest. Vastus on positiivne.

12. juunil, paar päeva pärast artikli ilmumist Postimehes, avaldataksegi ingliskeelne versioon Tartu Ülikooli blogis, ning nagu teisigi blogipostitusi, jagatakse seda ka ülikooli kahel Facebooki lehel. Sel hetkel ei oska autorid arvatagi, et varsti räägivad tuhanded inimesed nende artikli tõttu Hiina mõjuvõimust Eesti ja Tartu Ülikooli üle.

See ei ole esimene taoline juhtum hiljaaegu, veebruaris kirjutas Eesti Ekspress Tartu Ülikooli ajakirjas avaldamata jäänud artiklist. Mari Eesmaa artikkel TÜ koostööleppest Huaweiga jäi väidetavalt avaldamata, sest ülikoolis mõisteti ajakirja rolli erinevalt. Selle juhtumiga seati kahtluse alla Tartu Ülikooli ja Hiina vahelised suhted.

Hiina valitsuse organiseeritud kriitika

TÜ ingliskeelsel Facebooki lehel jagatud postituse alla tekib sõnasõda, mille sarnast ülikooli blogi teiste kirjutiste all pole ilmselt kunagi olnud. Kommentaaridest leiab agressiivseid, hiinameelseid, Tartu Ülikooli ründavaid avaldusi, nagu näiteks “Ametliku ülikooli kasutajana, see postitus peaks olema tõsine ja objektiivne. Hongkongi ajalugu on Eesti omast erinev. See artikkel on täis eelarvamusi”, “Ma olen vastu sellise erapooliku ja kahtlase artikli postitamisele ülikooli ametlikule lehele” ja “Sõnavabadus ei tähenda, et teie propaganda võib olla täis pretentsioonikat mõttetust”. 

Kommenteerijate seas on Eestis elavaid või õppivaid hiinlasi, aga ka nimesid, kellel pole mingit seost ei Eesti ega Tartu Ülikooliga. “Üllatav oli juba see, et miks peaks nad üldse sellele väikesele ülikooli Facebooki lehele tulema. Aga ka see, kui palju neid inimesi oli,” räägib Litman. 

Kokku on postituse all kommenteerinud kümmekond eri hiina nimega inimest. Litmani arvates viitavad kommentaarid organiseeritud tegevusele, mille eesmärk on mõjutada kohalikke elanikke ning levitada ja kaitsta Hiina Kommunistliku Partei poliitikat. “Neile on Hiina Kommunistlik Partei teinud ajupesu. Nende jaoks on kõik kirjutised Hongkongist kohe Hiina režiimi vastu,” ütleb artikli kaasautor Aubrey Yung. Ta arvab, et tõenäoliselt ei ole kommenteerijad artiklit isegi lugenud, vaid proovivad lihtsalt oma arvamusega autoreid maha suruda.

Litmani arvates on võimalik, et kommenteerijad lihtsalt väga armastavad Hiinat ning tunnevad vajadust kaitsta oma riiki. “Nad peavad parandama, nad ei salli, kui inimesed ütlevad asju, mida (hiinlased) peavad valeks,” räägib Litman kommenteerijate motiivist. Ta ütleb, et teine võimalus on, et nad lihtsalt peavad kommenteerima, sest vastasel juhul on ohus nende Hiinas olev pere. “Kui nad ei tee seda, siis keegi Hiinas leiab nad üles ning viib ta vanemad “teed jooma,” räägib ta levinud talitusest. 

Litman ja Aubrey tõdevad mõlemad, et varem ei olnud Tartus õppivate Hiina ja Hongkongi tudengite vahel tunda pinget, kuid nüüd on see muutunud. Tavaliselt saavad tudengid omavahel lihtsalt läbi, sest tullakse samast kultuuriruumist ja tihti räägivad hongkonglased ka mandariini keelt. Nüüd, kus on aina rohkem poliitilisi muudatusi ja teemasid ei suudeta vestluses vältida, on Litmani sõnul hiinlaste seisukohad kindlad. “Nad toetavad Hiina valitsust ja tavaliselt Hongkongi tudengid ei toeta. Nüüd on väga keeruline rääkida Hiina tudengitega,” ütleb ta. 

Üks peamisi kommenteerijaid, Tallinnas elav Jie Yin, tunnistab, et eriti tähelepanelikult ta hongkonglaste artiklit läbi ei lugenud. “Need artiklid on niikuinii kõik samasugused, tahavad sama asja,” ütleb ta intervjuus.

Kuid hiinlaste rünnak ei piirdu vaid agressiivsete kommentaaridega TÜ lehel. Jie Yin jagas Litmani ja Aubrey artiklit ka hiinameelsetes Facebooki gruppides “Hongkongi-vastane iseseisvus, Taiwani-vastane iseseisvus, eraldumisvastane liit” ja  “Ülemaailmne Hiina Assotsiatsioon (GCA)”. Ühe grupi reeglites on muu hulgas ka öeldud, et igasugune hiina laim on keelatud. Tegu on gruppidega, kus jagataksegi Hongkongi iseseisvuse vastaseid või Hiina tegevust kaitsvaid postitusi. “Nad ei ütle (seal grupis – toim.) midagi, aga sa tunned hirmu, sest ei tea, mida nad taga ajavad, ja su nimi on avalikult ehk nad võivad su hiljem üles otsida,” räägib Aubrey oma hirmudest.  Grupis kirjutab näiteks üks kasutajatest hongkonglaste artikli all “Catch him! Perish them!” (tõlge: “Püüdke nad! Hukake nad!”) . Litman ütleb, et kuigi ähvardused ja vihased kommentaarid on vaid internetis, mõjuvad need talle siiski psühholoogiliselt ja tekitavad ebaturvalise tunde. Autorid on mõelnud ka politseisse avalduse tegemise peale.

Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi president Märt Läänemetsa sõnul on Hiina valitsuse levinud praktika rünnata Hiina-vastaseid või Hongkongi iseseisvust toetavaid postitusi ja artikleid. “Kõigepealt algas Hiina üliõpilaste selline rünnak ja kriitika, see on väga levinud maailmas, kui kuskil ülikoolides Hiinat või Hiina valitsust kritiseeritakse. See ei ole ka ilmselt spontaanne, vaid ikkagi organiseeritud, tõenäoliselt Hiina saatkonna korraldatud. Et üliõpilased niimoodi kritiseeriksid või hakkaksid vastu sellele, nagu nüüd oli,” ütleb Läänemets. 

Praegu piirdub Hiina-meelsete rünnak internetiga, kuid Litman ja Aubrey kardavad, et see ei pruugi nii jääda. “Ma tunnen ennast praegu Eestis turvaliselt, nii et ma ei ole selle pärast mures. Aga ma olen mures selle pärast, kas mind rünnatakse artikli pärast, kui tagasi Hongkongi jõuan,” räägib Aubrey tagasi koju minemisest. Litman oli varem plaan jõulude ajal koju külla minna, kuid enda turvalisuse tagamiseks jättis plaani katki. Ta on kindel, et info nende artiklist on jõudnud Hiinasse, samuti, et sellest teab Hiina saatkond. “Hiina saatkond monitoorib meedias toimuvat, ma olen kindel, et nad teavad ka meist.”

Läänemetsa sõnul on Litmani ja Aubrey hirm igati põhjendatud. „On küllalt palju juhtumeid, kus Hiina poliitikat kritiseerinud Hiina kodanikke või ka välisriikide kodanikke, võib-olla Hiina rahvusest, on arreteeritud,” ütleb Läänemets.

Tudengid tunnevad, et neile pakub praegu suurimat ohtu Hiinas vastu võetud julgeolekuseadus. Hongkongi omavalitsuse ja rahvaga kooskõlastamata seadus annab Hiina riigiorganitele võimu mõista Hiina-vastaseid süüdi mitmesugustes kuritegudes. “Seadus põhimõtteliselt ütleb, et kui oled koostööd teinud võõrvõimuga, siis oled julgeolekuseaduse vastu eksinud. Aga koostöö võõrvõimuga on väga lai mõiste, nii et minu jaoks võib tähendada võõrvõimuga koostöö tegemist ka artikli kirjutamine,” räägib Aubrey. 

Kes on agressiivne kommenteerija Jie Yin?

Eestis ligi 15 aastat elanud ooperilaulja Jie Yin on Facebooki gruppide “Expats in Tallinn” ja “Ülemaailmne Hiina Assotsiatsioon” üks moderaatoritest. Ta jagas hongkonglaste artiklit kahte Hiina-meelsesse poliitilisse gruppi. “Hiinlased peavad teadma, mida nende riigist ja valitsusest räägitakse,” põhjendas ta.  Jie Yin on Facebookis väga aktiivne, näiteks jagas ta grupis ühe neiu täisnime ja pilti koos kommentaariga “Tabasin Hongkongi separatisti, kes tahab Eestisse põgeneda” teises hüüdis välja “Eestis end peitva Taiwani separatisti” nime. Ühes postituses kirjutab ta, et hongkonglaste artikli avaldamine toob Eestile “kuulsust” juurde.

Aubrey ja Litmani artiklit peab Jie Yin järjekordseks Hongkongi kallutatud propagandaks. Ta on nii Eesti kui “Lääne” meediaga väga kursis ning usub, et need on täis valesid. “Ma kuulsin, kuidas Kaja Kallas võrdles Xinjiangis toimuvat holokaustiga. See oli meie jaoks väga naljakas,” toob ta näite ühest Lääne propaganda mõjust.

Jie Yin ei usu Hiina kohta midagi negatiivset. “Kus on reaalsed faktid? Me kõik teame, et Lääne meedia valetab Hiina kohta. Me usume oma riiki ja seda elu, mida seal elatakse,” ütleb ta. Fakte, mida esitatakse Lääne meedias, peab ta lavastatuks. “Selle jaoks on olemas näitlejad, kelle Lääne meedia saab palgata,” teadis ta rääkida. Jutte Hiina agressiivsest valitsemisviisist nimetas Jie Yin huvitavaks meelelahutuseks. “Lääne meedia kohaselt me elame põrgus. See on meie jaoks naeruväärt,” sõnab ta.

Mees peab Hongkongi protestijaid äärmuslikeks separatistideks. “Hongkongis on inimesi, kes proovivad revolutsiooni läbi viia, nii nagu juhtus Süürias, Iraagis ja Iraanis. Minu arvates on see üsna ilmne. Kui nad tahavad saada oma riigiks, võivad nad vabalt ära minna, kuid see ei muuda seda, et Hongkong on Hiina osa.” Kommentaariumis ja Hiina-meelsetes gruppides ei näe ta midagi vihast ega sobimatut. Ta ütleb, et hongkonglased on agressiivsed, mitte vastupidi.

Vastuoluline Hiina julgeolekuseadus on Yini arvates vajalik. “Nad ütlevad, et tahavad sõnavabadust, aga nad tahavad seda ju ilma austuseta riigi vastu,” ütleb mees. Yin räägib, et hiinlased on separatismi osas väga ettevaatlikud, sest selle tõttu on ajaloos surnud sajad inimesed. “Mida rohkem Hiina kohta halba räägitakse, seda rohkem hiina inimesed toetavad ja kaitsevad oma riiki,” ütleb Jie Yin.

Tartu Ülikool kummardub Hiina tsensuurile

Kuigi mitme hiinlase huviorbiidis oli artikkel juba varem, kuulis enamik eestlasi kirjutisest läbi uudiste, kuidas Tartu Ülikool kustutas loo oma eestikeelselt Facebooki lehelt. Nii artikkel ise kui ka ingliskeelse lehe postitus jäeti alles. Litman ja Aubrey ei saanud ülikoolilt hoiatust, et postitus maha võetakse, vaid hiljem lihtsalt kirja, et nii on tehtud. Autorid algselt sellest suurt midagi ei arvanud. “Arvasime, et äkki nad tahavad poliitika teemad hoida siis ainult ingliskeelsel lehel,” räägib Litman. Kuid mis hongkonglasi hämmastama pani, oli ülikooli põhjendus, miks nad postituse maha võtsid. Nad said vastuseks ühe lause: ülikool ei taha sekkuda poliitikasse. 

“See vastus pole ju loogiline, sest artikli enda ja teise postituse jätsid nad alles,” lausub Litman. Seega ei tea keegi postituse eemaldamise päris tagamaid – kas ülikoolile tuli Hiina saatkonnast surve võtta maha ainult eestikeelne postitus, et kümnete hiinlaste kommentaarid ingliskeelse juures jääksid alles? Või arvab ülikool, et inglise keeles poliitikasse sekkuda sobib, aga eesti keeles mitte? Teame vaid, et ülikool tunnistas, et postituse kustutamine oli viga, ent nentis, et kahe tudengi avaldatud mõtted pole ülikooli seisukoht.

Tartu Ülikool ei vastanud 4jalehe küsimustele selle kohta, kust laekus initsiatiiv artikkel maha võtta ning kas ja kuidas ülikool Hongkongi tudengeid aitab või kaitseb. Ülikool suunas meid lakooniliselt lugema algset avalikku kommentaari, kus vabandati, et artikkel Facebooki lehelt eemaldati. 

Märt Läänemets ütleb, et Tartu Ülikool võttis poliitilise seisukoha juba sellega, et kirjatöö Facebooki lehelt eemaldati, näidates oma poolehoidu Hiina riiklikule poliitikale, mida Hongkongi suhtes terve maailm taunib. Samas on nii artikli autorite kui ka Märt Läänemetsa hinnangul mõistetav, miks Tartu Ülikool ei taha võtta poliitilist seisukohta. Läänemets märgib, et akadeemilisel asutusel ei ole mingit kohustust võtta poliitiliselt laetud teemadel seisukohta, ning arvas, et Tartu Ülikool ei oleks jäänud ajakirjanduse hammaste vahele, kui nad ei oleks oma väljaannet nii-öelda tsenseerinud. “Aga kui on juba olukorda pandud, siis ülikool, Tartu Ülikool kui demokraatliku riigi akadeemiline asutus südametunnistuse mõttes peaks ikkagi jääma selle juurde, et see poliitika, mida Hiina Rahvavabariik Hongkongis läbi viib, on meie seisukohalt taunitav,” räägib Läänemets sellest, kuidas ülikool oleks pidanud käituma. 

“Kui nad ütlevad, et Hiina valitsus ei palunud neil seda artiklit maha võtta, siis nad juba enesetsenseerivad. Me lihtsalt mõtleme, kui kaugele ülikool sellise asjaga tulevikus läheks,” räägib Aubrey TÜ seisukoha võtmisest.  Litman arvab, et ideaalses maailmas võiks muidugi ülikool võtta Hiina tegevust tauniva seisukoha. Aga reaalses maailmas ei näe ta seda nii lihtsana. “See on loogiline, et nad peavad mõtlema ka koostöölepingute ja raha kaotamisele, kui midagi Hiina-vastast ütlevad,” sõnab ta.

Mõjuvõimu lepingud ja teadus-spionaaž

Märt Läänemets ütleb, et see on ülemaailmne probleem, kuidas Hiina riik ja Hiinast pärit ettevõtted akadeemilist koostööd teevad. Tema sõnul on sellised koostööd sageli teadus-spionaaži kattevarjuks. Vaesemad ülikoolid, nagu Tartu Ülikool, saavad Hiinalt toetust ning Hiina võib seda oma mõjuvõimu suurendamiseks ära kasutada. Läänemets nimetab sellist käitumist mõjuvõimu kuritarvitamiseks.

Hiina võib nõuda eri reeglite täitmist, näiteks artiklite maha võtmist. Kui neile vastu ei tulda, siis ähvardatakse koostöölepingu lõpetamisega. Läänemets märgib, et tihti ei pruugi nõutav muudatus olla isegi seotud teadustöö või uurimisteemaga. Samuti on tema arvates kurb, et ülikoolid, nüüd ka Tartu Ülikool, sellega kaasa lähevad ja on valmis teise riigi poliitilisele survele alluma. 

Veebruarikuist skandaali Huawei koostööleppe ja tsenseeritud artikli asjus kommenteeris Läänemets: “See näitab seda ülikooli valmisolekut Hiinaga heade suhete nimel rakendama sellist tsensuuri ja nüüd on siis teine juhtum. Ma usun, et see võib niimoodi olla.” Läänemets tõstatab küsimuse, kas selline käitumine on demokraatliku riigi ülikoolile kohane. Ta arvab, et Tartu Ülikooli juhtkond peaks kaaluma sellise lepingu lõpetamist. 

Hiinas on levinud ka mitmesugused nii-öelda koostööprogrammid, millega saadetakse välismaalasi Hiinasse, et näidata sealset heaolu. Näiteks saadetakse ajakirjanik sinna, lootes, et tagasi tulles kirjutab ta oma kogemusest ja Hiinast hästi. “Sellised programmid poliitikutele, ajakirjanikele, kindlasti inimestele ülikoolist, see on üks asi. Ja kui sa ei ole piisavalt ettevaatlik, siis nad petavad su ära. Kui sa oled Hiinas, siis kõik on organiseeritud, sa ei saa näha halba külge,” räägib Litman. 

Kuigi Hongkongi tudengid ei kahetse artikli avaldamist, ei tea nad siiani täpselt, mis tagajärjed sellel olla võivad. 

Autorid: Kertu Liisa Mooste ja Ode Maria Punamäe