Mai lõpus Minneapolises alanud massirahutused ja protestid väljendavad pahameelt jõhkra politseivägivalla vastu, mis on seni jäänud karistamata. Lahendusena protestide vaigistamiseks nähakse vägivalda, mis suure tõenäosusega jääb karistamata ning kinnitab meeleavaldajate arusaama lokkavast ja süüdimatust politseivägivallast. Seetõttu võibki julgelt protestilaine keskseks terminiks pidada vägivallamonopoli ehk riigi ainuõigust füüsilisele jõule. Ning kuna USA vägivallamonopol kaldub olema tumedanahaliste vastu karmim kui valgete vastu, on meeleavaldused kujunenud antirassistlikeks.

Riigi ja kodaniku läbikäimist peetakse üldjuhul millekski abstraktseks ja vastastikult inimsõbralikuks suhteks lähtuvalt demokraatlike väärtustest ja inimõigustest – ent, kui tekib tõsisem lahkheli rahva ja võimu vahel, võib see USA näitel taanduda kumminuiale ja pisargaasi pilvele. Kaob kodaniku põhiseaduslik õigus meeleavaldusele ja ajakirjaniku vabadus seda eesrindelt kajastada. Jagatakse hoope nuiaga või tulistatakse kummist vabadusesaadikutega. Kuna vägivalla teostajaks on ei keegi muu, kui riik ise, jääb see tihti karistamata.

Õrnalt revolutsioonilise hõnguga avalik vaidlus vägivallamonopoli ja rassismi üle kõigivõimalusteriigis on sealne suurim sisepoliitiline kriis viimase aastakümne jooksul. See on kütnud kirgi üle maailma, oma panuse on andnud ka Alari Kivisaar ja tema palgatud rahapesu kahtlusega staaradvokaat Robert Sarv. Põhjust üllatumiseks ei ole, rusikavõimu regulatsioon on üks algsemaid ja ürgsemaid küsimusi sellest ajast, kui inimesed on koos elanud. Selle üle on vaieldud nii koobastes kui sotsiaalmeedias.

Riigi ja vägivalla suhet on lahanud sotsioloogia isaks peetav Max Weber. Ta kirjeldab riiki kui inimkogukonda ja sunnivõimu, mis vägivalda rakendades säilitab valitsevat olukorda territooriumil ning see territoorium moodustabki riigi pindala. Weber peab füüsilist jõudu riigile loomupäraseks, ilma selleta langeks riik anarhiasse, mistõttu taotlebki riik ainuõigust vägivallale.

Weberi definitsioon on tabav ja universaalne, nagu Lennart Meri tsitaat sitast kui tuleviku väetisest. Nii nagu iga hea tabava definitsiooni ja tsitaadiga, muutuvad need kiiresti ülekasutatud klišeedeks, aga see ei muuda nende paikapidavust.

Füüsiline vägivald ehk valu tekitamine ja kehaline väärkohtlemine on kriminaalne. Eriti karmilt karistatakse vägivalda, mis on suunatud riigiteenistujate vastu, mis võimendab ebasümmetriat vägivalla küsimuses riigi ja kodanike vahel. Selle-eest asjakohase vägivalla teostamine riigi poolt tugevdab ühiskondlikku õiglustunnet. Laste mänguplatsil mõõgaga vehkiv mees on hirmuäratav mõte, aga vaatepilt resoluutsest mahaväänamisest leevendab seda.

Marodööride takistamatu tegevus poodide rüüstamisel on olukord, kus rahvas lausa nõuab massiivset nuia ja gaasi rakendamist – õiglustunnet on riivatud ning riikliku vägivallamonopoli ülesanne on kord taastada. Muuhulgas on ilma vägivallata raske veenvalt makse sisse kasseerida, võõrvõimu vastu võidelda ja iseseisvust taastada, mis kõik on väga tugevalt eksistentsiaalsed küsimused riigi jaoks.

Aga kui ühiskondlikku õiglustunnet ei ole riivatud ning vägivallamonopol korraldab lageraiet, on ühiskondlik pahameel kiire tulema. Me oleme harjunud nägema, kuidas miilits ja OMON peksavad laiali rahulikke meeleavaldusi, aga mitte NYPD, kes muuhulgas on üritanud ise võtta tagakiusatud ja häbistatud ohvri rolli, kes on ühiskondlikust diskussioonist meedias kõrvale jäetud. Üldjoontes võib järeldada, et USA ühiskonna konfliktne suhe vägivallamonopoliga eksisteerib peamiselt taustal hõõguvana, kuniks pekstakse Rodney Kingi, tulistatakse Eric Garnerit või lämmatatakse George Floydi ning sealt levib vastuhakk jõumonopoli vastu kulutulena üle maailma.

USA rahutusi vägivallamonopoli perspektiivist väärib eraldi mainimist Atlanta politsei meeleavaldus. Sündmused said alguse, kui 12. juunil tappis arreteerimise käigus Atlanta politseinik Garrett Rolfe mustanahalise Rayshard Brooksi ning viis päeva hiljem esitati Rolfele mõrvasüüdistus. Reaktsioonina sellele läksid järgmisel päeval paljud Atlanta politseinikke haiguslehele, teatud piirkondades ilmusid tööle vaid üksikud ja ka hädaabitelefon 911 jäi väidetavalt teatud kordadel vastamata. Levisid hirm ja sarkastilised kommentaarid, et blue flu, nagu USAs seda kutsutakse, kujuneb järgmiseks üleriigiliseks pandeemiaks.

Eesti inimeste valulävi politseivägivallas küsimuses on pea olematu – tuleks vaid meenutada juhtumit, kui Vabaduse väljakul tulistas politseinik teda rünnanud noaga meest ning sellega kaasnenud pahameelt. Video saatuslikest hetkedest ringles meedias esimestel tundidel, mistõttu oli kiiresti selge, et tegemist ei olnud liigse jõu kasutamisega. Sellegipoolest arutati pikalt, kuidas oleks saanud neid traagilisi sündmusi vältida ja mida oleks saanud teha teisiti. 

Kupja käest piitsa ja miilitsa võimu tundnud rahvas on hell selle küsimuse pealt ning see tagab vabaduse. Siiski  tasuks kodanikuna vägivallamonopoli mõtestamisel leida endale eluterve paiknemine Stockholmi sündroomi ja hirmuvalitsuse vahel. Vägivald riigi kätes on möödapääsematu tööriist, ta kaitseb ja ta teenib.