Prügimaffia. Tartu prügisukeldujaid hoiab hirmu all ahne keskealine paar

Published On: August 2, 2020By

Viimased pool aastat on Tartu piirkonna prügisukeldujad elanud helesinise Mercedes-Benzi kaubiku hirmus. Kaubikuga sõidab ringi keskealine paar, kes kuulutab toidupoodide prügikaste enda territooriumiks ning survestab aggressiivselt kõiki, kes käivad sealt endale süüa otsimas. Prügisukeldujad kutsuvad neid kaasahaaravalt „prügimaffiaks“. 

Tartu prügisukeldujate seas on tekkinud omamoodi kogukond, kus jagatakse omavahel informatsiooni, kus ja kui palju süüa leidub. Peamiselt võetakse toidupoodide prügikastidest eri pagaritooteid, kinniseid puu- ja köögivilju või muud pakendatud söögipoolist, mida veel süüa kannatab. Toodete parim enne on möödas ja need on müügikõlbmatud, kuid see ei tähenda, et need poleks söömiskõlblikud. Sukeldumas käiakse peamiselt õhtuti, kui poed on suletud ja toit prügikastidesse visatud. Kirjutamata reeglite kohaselt võetakse toitu vaid enda tarbeks, kuid Tartus on ka toidujagamiskapid, kuhu viiakse korralikumat toidupoolist, et vähendada toiduraiskamist.

„Ahnus on selle nimi,” kirjeldab oma kokkupuudet ühes Facebooki ühis-chat’is „prügimaffiat“ isiklikult tundev inimene, kes soovitab nendega kokku puutudes politsei poole pöörduda. „Nendega muudmoodi ei saagi,” kutsub ta üles ettevaatlikkusele. Prügimaffia soovib endale kogu prügikastides leiduvat korralikku söögikraami. Ähvardatakse, vaieldakse toidu üle ja see on  kulmineerunud nii prügisukeldujate autode jälitamiste kui ka teelt väljasurumiskatsetega. „Nad saavad sellest veel rohkem hoogu juurde, kui keegi üldse julgeb neile kuidagi vastu hakata,“ lausub allikas, kuid ütleb, et otseselt füüsilise vägivallani ei tohiks sündmused jõuda. Nad ähvardavad, karjuvad, räuskavad ja näitavad keskmist sõrme, kuid seda ainult selleks, et neile endile rohkem jääks.

Toimetusele teadaolevalt on tegemist 40ndates Alariga, keda on kehalise väärkohtlemise eest kaks korda kriminaalkorras karistatud, ja tema elukaaslase Elvega, kes töötab hooldekodus ning Facebooki kohaselt on lõpetanud eluülikooli. Alar on töötu. Tuttavate sõnul ei otsi nad toitu aga põhjusel, et neil sellest puudus oleks, vaid selleks, et saaks võimalikult palju tasuta kraami just endale. Kodused külmkapid ja -kastid olevat juba pilgeni täis. Allikas kirjeldab Alarit kui 90ndatesse kinni jäänud inimest, kes teenibki endale elatist siin-seal hangeldades, näiteks jäätmekogumisjaamadest korjatud vanu telekaid parandades ja maha müües.

Telefonis Elvega suheldes nõustub ta esimese hooga oma kogemuse põhjal rääkima toidupoodide prügikastidest toidu otsimisest, kuid küsimuste täpsustumisel tõdeb, et tema tuttavad on käinud, kuid ta ise ei tegele sellega. „Ma ei viitsi siit maakohast Tartu poole käia,“ selgitab Elve. Konkreetseid süüdistusi inimeste hirmutamisest ja hirmuvalitsuse kehtestamisest kommenteerib ta järgmiselt: „Ma ei kujuta ette, miks teised peaksid minust niimoodi halba rääkima, sest ma ei käigi üldse prügikastides toitu kogumas.“

 Kuna prügisukeldujate sõnul on kõige rohkem märgatud „prügimaffiat“ Märja, Ülenurme ja Tõrvandi Coopides, otsustasime ühel õhtul toimetusega korraldada hirmuvalitsejate teolt tabamiseks varitsuse. Kuulduste kohaselt võib maffia käitumine olla kohati agressiivne. Oma võimu kehtestamiseks olevat nad torganud kruviga autorehvi, jälitanud inimesi ning üritanud autosid teelt välja suruda. Enesekaitse otstarbel võtsime kaasa ühe põhikooli puutöötunnis treitud pesapallikurika ja peata golfikepi.

TÕRVANDI COOP

Kolmapäeva õhtu Tõrvandi Coopi parklas. Üle tee asuv pubi Jaoskond pandi juba 17st kinni, kuid eluülikooli õlleinstituudi magistrandid on jäänud veel poe ette seminari pidama. Plaan on lihtne: seame ennast söödaks prügikastide juurde ja loodame äratada prügimaffia tähelepanu. Golfikepi peidame võsa sisse, et mitte tsiviilisikuid hirmutada. Toimetuse teine meeskond suundub Ülenurme poole, mille kohalik Coop on teatavasti samuti prügimaffia mõjualas. Pesapallikurikas jääb nende kätte.

Sulgemisaja napilt maha maganud nukrad pereisad ja narkotehingulaadsed kokkusaamised pakuvad meile parklas küll meelelahutust, kuid eesmärgile lähemale ei vii. Kahtlusaluste helesinist Mercedes-Benzi mikrobussi ei tule ega tule.

Üllatavalt aktiivsesse parklasse saabub üsna pea tume Seat, mis pargitakse mugavalt meie ja prügikastide kõrvale. Autos istuvad noored ei söanda kohe prügikastide lähedale minna. Mine tea, ehk näeme maffiaga sarnaselt liiga julmad välja. Julge hundi rind on rasvane neiud võtavad end kahekümne minuti pärast kokku, haaravad pakiruumist suure kandekoti ja asuvad tegudele. Riistvõimleja filigraansusega vinnab üks ennast üle prügikasti ääre ning kott täitub mõne minutiga. Saak on nii raske, et prügisukeldujad peavad toidumoona kahekesi autosse tassima.

 Prügisukeldujad Tõrvandi Coopi taga. Foto: Henry-Laur Allik

ÜLENURME COOP

Kui teine meeskond Ülenurme Coopi parklasse jõuab, on poe sulgemiseni jäänud veel paar minutit. Kasutame juba tuttavaks saanud taktikat: läheme ostame jäätist ja küsime müüjalt prügisukeldujate kohta. Saame mittemidagiütleva vastuse. Pole viga, meil on jäätist, läheme tagasi prügikaste varitsema.

Heidame pilgu prügikastidesse, et näha, kas on üldse sukeldumist väärt. Seekordne saak tundub juba veidi parem: mädanenud puuviljade kõrval ilutsevad pakitud lehtsalatid ja karpides koogid-kringlid.

Suundume autosse tagasi, kus laseme autoistmed võimalikult madalale, et oleks eriti hollywoodilik stsenaarium, ning jääme ootama sukeldujaid ja maffiat. Iga mööduv kaubik või natukenegi sinakat tooni sõiduk tekitab elevust äkki ongi maffia? Tõrvandisse jäetud poisid hoiavad meiega pidevalt ühendust ja annavad teada seal musta Seatiga käinud kahest sukeldujast, kes jõuavad meie juurde mõni minut hiljem.

Kohale jõudes suunduvad nad ilma valehirmuta otse prügikasti. Nendega juttu tehes uurime, kas neil on olnud kogemusi tuntud maffiaga. „Meil on vedanud, et pole neid kohanud, kuid oleme palju lugusid kuulnud, kuidas inimesi on ähvardatud ja nii edasi …” Nende kolmeminutiline sukeldumine käib kiiresti, ning kui me kogu vaatluse käigus miskit uut saime teada, siis seda, kuidas päriselt prügis sukeldumine käib. Neiud lahkuvad ja me otsustame sama teha. Täna maffiat ei näe, kahju. Taasühineme Tõrvandi meeskonnaga.

Viimases lootuses sõidame veel Ujula Coopi, et sealgi kedagi kohata. Sukeldujaid? Maffiat? Ei kedagi. Meid ootab ees tühjus. Otsustame missiooni ametlikult lõpetatuks kuulutada. Viiekesi Emajõe poole loojuvat päikest vaadates arutame filosoofiliselt – kuidas saab see nii olla, et kuigi kõikides prügikastides on erinevad asjad, haisevad need ikka kõik samamoodi?

Autorid: Margus Hanno Murakas, Kaili Malts, Alex-Sander Puhm ja Carlos Kuiv

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Prügimaffia. Tartu prügisukeldujaid hoiab hirmu all ahne keskealine paar

Published On: August 2, 2020By

Viimased pool aastat on Tartu piirkonna prügisukeldujad elanud helesinise Mercedes-Benzi kaubiku hirmus. Kaubikuga sõidab ringi keskealine paar, kes kuulutab toidupoodide prügikaste enda territooriumiks ning survestab aggressiivselt kõiki, kes käivad sealt endale süüa otsimas. Prügisukeldujad kutsuvad neid kaasahaaravalt „prügimaffiaks“. 

Tartu prügisukeldujate seas on tekkinud omamoodi kogukond, kus jagatakse omavahel informatsiooni, kus ja kui palju süüa leidub. Peamiselt võetakse toidupoodide prügikastidest eri pagaritooteid, kinniseid puu- ja köögivilju või muud pakendatud söögipoolist, mida veel süüa kannatab. Toodete parim enne on möödas ja need on müügikõlbmatud, kuid see ei tähenda, et need poleks söömiskõlblikud. Sukeldumas käiakse peamiselt õhtuti, kui poed on suletud ja toit prügikastidesse visatud. Kirjutamata reeglite kohaselt võetakse toitu vaid enda tarbeks, kuid Tartus on ka toidujagamiskapid, kuhu viiakse korralikumat toidupoolist, et vähendada toiduraiskamist.

„Ahnus on selle nimi,” kirjeldab oma kokkupuudet ühes Facebooki ühis-chat’is „prügimaffiat“ isiklikult tundev inimene, kes soovitab nendega kokku puutudes politsei poole pöörduda. „Nendega muudmoodi ei saagi,” kutsub ta üles ettevaatlikkusele. Prügimaffia soovib endale kogu prügikastides leiduvat korralikku söögikraami. Ähvardatakse, vaieldakse toidu üle ja see on  kulmineerunud nii prügisukeldujate autode jälitamiste kui ka teelt väljasurumiskatsetega. „Nad saavad sellest veel rohkem hoogu juurde, kui keegi üldse julgeb neile kuidagi vastu hakata,“ lausub allikas, kuid ütleb, et otseselt füüsilise vägivallani ei tohiks sündmused jõuda. Nad ähvardavad, karjuvad, räuskavad ja näitavad keskmist sõrme, kuid seda ainult selleks, et neile endile rohkem jääks.

Toimetusele teadaolevalt on tegemist 40ndates Alariga, keda on kehalise väärkohtlemise eest kaks korda kriminaalkorras karistatud, ja tema elukaaslase Elvega, kes töötab hooldekodus ning Facebooki kohaselt on lõpetanud eluülikooli. Alar on töötu. Tuttavate sõnul ei otsi nad toitu aga põhjusel, et neil sellest puudus oleks, vaid selleks, et saaks võimalikult palju tasuta kraami just endale. Kodused külmkapid ja -kastid olevat juba pilgeni täis. Allikas kirjeldab Alarit kui 90ndatesse kinni jäänud inimest, kes teenibki endale elatist siin-seal hangeldades, näiteks jäätmekogumisjaamadest korjatud vanu telekaid parandades ja maha müües.

Telefonis Elvega suheldes nõustub ta esimese hooga oma kogemuse põhjal rääkima toidupoodide prügikastidest toidu otsimisest, kuid küsimuste täpsustumisel tõdeb, et tema tuttavad on käinud, kuid ta ise ei tegele sellega. „Ma ei viitsi siit maakohast Tartu poole käia,“ selgitab Elve. Konkreetseid süüdistusi inimeste hirmutamisest ja hirmuvalitsuse kehtestamisest kommenteerib ta järgmiselt: „Ma ei kujuta ette, miks teised peaksid minust niimoodi halba rääkima, sest ma ei käigi üldse prügikastides toitu kogumas.“

 Kuna prügisukeldujate sõnul on kõige rohkem märgatud „prügimaffiat“ Märja, Ülenurme ja Tõrvandi Coopides, otsustasime ühel õhtul toimetusega korraldada hirmuvalitsejate teolt tabamiseks varitsuse. Kuulduste kohaselt võib maffia käitumine olla kohati agressiivne. Oma võimu kehtestamiseks olevat nad torganud kruviga autorehvi, jälitanud inimesi ning üritanud autosid teelt välja suruda. Enesekaitse otstarbel võtsime kaasa ühe põhikooli puutöötunnis treitud pesapallikurika ja peata golfikepi.

TÕRVANDI COOP

Kolmapäeva õhtu Tõrvandi Coopi parklas. Üle tee asuv pubi Jaoskond pandi juba 17st kinni, kuid eluülikooli õlleinstituudi magistrandid on jäänud veel poe ette seminari pidama. Plaan on lihtne: seame ennast söödaks prügikastide juurde ja loodame äratada prügimaffia tähelepanu. Golfikepi peidame võsa sisse, et mitte tsiviilisikuid hirmutada. Toimetuse teine meeskond suundub Ülenurme poole, mille kohalik Coop on teatavasti samuti prügimaffia mõjualas. Pesapallikurikas jääb nende kätte.

Sulgemisaja napilt maha maganud nukrad pereisad ja narkotehingulaadsed kokkusaamised pakuvad meile parklas küll meelelahutust, kuid eesmärgile lähemale ei vii. Kahtlusaluste helesinist Mercedes-Benzi mikrobussi ei tule ega tule.

Üllatavalt aktiivsesse parklasse saabub üsna pea tume Seat, mis pargitakse mugavalt meie ja prügikastide kõrvale. Autos istuvad noored ei söanda kohe prügikastide lähedale minna. Mine tea, ehk näeme maffiaga sarnaselt liiga julmad välja. Julge hundi rind on rasvane neiud võtavad end kahekümne minuti pärast kokku, haaravad pakiruumist suure kandekoti ja asuvad tegudele. Riistvõimleja filigraansusega vinnab üks ennast üle prügikasti ääre ning kott täitub mõne minutiga. Saak on nii raske, et prügisukeldujad peavad toidumoona kahekesi autosse tassima.

 Prügisukeldujad Tõrvandi Coopi taga. Foto: Henry-Laur Allik

ÜLENURME COOP

Kui teine meeskond Ülenurme Coopi parklasse jõuab, on poe sulgemiseni jäänud veel paar minutit. Kasutame juba tuttavaks saanud taktikat: läheme ostame jäätist ja küsime müüjalt prügisukeldujate kohta. Saame mittemidagiütleva vastuse. Pole viga, meil on jäätist, läheme tagasi prügikaste varitsema.

Heidame pilgu prügikastidesse, et näha, kas on üldse sukeldumist väärt. Seekordne saak tundub juba veidi parem: mädanenud puuviljade kõrval ilutsevad pakitud lehtsalatid ja karpides koogid-kringlid.

Suundume autosse tagasi, kus laseme autoistmed võimalikult madalale, et oleks eriti hollywoodilik stsenaarium, ning jääme ootama sukeldujaid ja maffiat. Iga mööduv kaubik või natukenegi sinakat tooni sõiduk tekitab elevust äkki ongi maffia? Tõrvandisse jäetud poisid hoiavad meiega pidevalt ühendust ja annavad teada seal musta Seatiga käinud kahest sukeldujast, kes jõuavad meie juurde mõni minut hiljem.

Kohale jõudes suunduvad nad ilma valehirmuta otse prügikasti. Nendega juttu tehes uurime, kas neil on olnud kogemusi tuntud maffiaga. „Meil on vedanud, et pole neid kohanud, kuid oleme palju lugusid kuulnud, kuidas inimesi on ähvardatud ja nii edasi …” Nende kolmeminutiline sukeldumine käib kiiresti, ning kui me kogu vaatluse käigus miskit uut saime teada, siis seda, kuidas päriselt prügis sukeldumine käib. Neiud lahkuvad ja me otsustame sama teha. Täna maffiat ei näe, kahju. Taasühineme Tõrvandi meeskonnaga.

Viimases lootuses sõidame veel Ujula Coopi, et sealgi kedagi kohata. Sukeldujaid? Maffiat? Ei kedagi. Meid ootab ees tühjus. Otsustame missiooni ametlikult lõpetatuks kuulutada. Viiekesi Emajõe poole loojuvat päikest vaadates arutame filosoofiliselt – kuidas saab see nii olla, et kuigi kõikides prügikastides on erinevad asjad, haisevad need ikka kõik samamoodi?

Autorid: Margus Hanno Murakas, Kaili Malts, Alex-Sander Puhm ja Carlos Kuiv