Getriin Kotsar: Kooli lõpetamisest

Published On: August 2, 2020By

„Ja mis sa siis edasi teed?“ „Kuhu sa edasi plaanid muidu?“ „A sa ära muretse, küll sa kuhugi ikka saad.“ Tahaks lihtsalt karjuda, peaga vastu seina joosta ja uuesti esimesse klassi minna. Tahaks lihtsalt öelda: „Ärge küsige ja jätke mind rahule.“ Sest ma ei tea, mis edasi saab, ja ma kardan. 

Ma pean ennast üpris spontaanseks inimeseks, mistõttu ei planeeri ma kunagi väga pikalt midagi ette ja annan tihti end saatuse kätesse. Mul on olnud viimased seitse aastat mõte minna kindlasse kooli, kuid peale esimesest voorust välja langemist kukkus mu süda sajaks killuks. Tabasin end mõttelt: „Kas mul plaan B üldse on? Kas nüüd on see proovilepanek, kui spontaanne ma ikkagi olen? Mida ma teen, kui ma mitte kuhugi ei saa? Mida ma teen, kui ma ei sobigi kuhugi ja pean silmitsi seisma reaalsusega, et ma ei saa edasi õppida?“ No fakk, ma päriselt kardan. Jään vanemate juurde elama, ärkan 40-aastaselt üles ja mõtlen: „Kuhu küll kõik see aeg kadus?“ Suure tõenäosusega nii ei lähe. Ma teadvustan endale seda, teen kõik selleks, et oma plaan B ellu viia. Proovin kohaneda täiesti tundmatus olukorras, aga see pidev värin mu sees ei taha vaibuda. 

Noorus on ilus aeg, aga ma ei valeta, kui ütlen, et ma pole iial nii stressis olnud kui sel aastal. Ma tean, et asjad kulgeks ladusamalt, kui ma ei muretseks ja laseks elul oma korrektiivid teha, nagu tavaliselt seda luban, aga mul on tunne, et seekord ma lihtsalt ei saa vooluga kaasa minna. Nüüd pean päriselt ohjad enda kätte võtma. Mind rebitakse lahti kõigest vanast ja tuttavast ning ainus viis kõike kontrolli all hoida on see, kui ma teen omale MINGIGI plaani. Vist. Ma ei tea. Teaduslikult on küll tõestatud, et kõige targem inimene on just gümnaasiumi lõpetanud noor, aga mul on tunne, et ma ei tea reaalselt sittagi. Ma pole eales olnud nii sassis, segamini kui praegu. 

Ma ei hakka sellest isegi rääkima, et meie kooli lõpetamine oli kardinaalselt erinev kõikidest varasematest, sest see on täiesti ilmselge, et 2020 kevad jääb kõigile meelde. Kogu selle segasummasuvila vahel on mul olnud isegi pisut aega, et kurvastada oma ärajäänud tutipeo ja klassireisi pärast. Mõelda, mis saab inimestest, kellega kolm aastat iga päev koos käisime, kuid nüüd laiali läheme, ja juurelda selle üle, „kas mul tegelt ka on seda trigo vaja“. Igal asjal on omad head ja vead. Ma kardan ja mul on kurb, sest ma ei saa enam oma jalga gümnaasiumisse tõsta, aga teine osa minust pole vist eales nii rõõmus olnud. Kuigi mu sõbrad, kes kinkisid mulle lõpuaktusel kaks liiliat, ütlesid: „Siit edasi läheb kõik allamäge,“ on minus mingisugune hääl, mis korrutab, et kõik saab korda. Aga selleks, et kõik korda saaks, on esmalt vaja pasarahest läbi käia. Ma ei ütle, et mulle see meeldib, aga ma saan aru, miks seda vaja on. Hirm mu sees on suur, aga see peab seal olema, sest ainult nii õpin ma päriselt hakkama saama ja kõigega toime tulema.  

Vastuseks kõikidele vanaemadele, ema sõbrannadele, uudishimulikele sõpradele ja juhututtavatele: ma ei tea, mis minust saab. Mina tahaks ka teada, aga tõde on see, et mu plaan A ei läinud läbi, seega olen ma samasuguses teadmatuses nagu teie. On see halb? Kindlasti. On see hea? Kindlasti. Ma olen segapundar, mul on palju, mille üle mõelda, aga mul on ka palju, mida hakata nautima. Just seda kavatsen ma praegu teha. Kuigi karta pole mõtet, on hirm mu sees. Samas, selle asemel, et seda eemale peletada, peame ehk lihtsalt sõbralikult koos eksisteerima. 

Nii leian ma võib-olla vastuse painavale küsimusele, mille esitas Laura Põldvere: „Mis meist saab, kuhu edasi?“ Ma ei tea, mis minust saab ja kuhu edasi, aga ma tean, et kõik saab korda. See lihtsalt võtab veel pisut aega.

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Getriin Kotsar: Kooli lõpetamisest

Published On: August 2, 2020By

„Ja mis sa siis edasi teed?“ „Kuhu sa edasi plaanid muidu?“ „A sa ära muretse, küll sa kuhugi ikka saad.“ Tahaks lihtsalt karjuda, peaga vastu seina joosta ja uuesti esimesse klassi minna. Tahaks lihtsalt öelda: „Ärge küsige ja jätke mind rahule.“ Sest ma ei tea, mis edasi saab, ja ma kardan. 

Ma pean ennast üpris spontaanseks inimeseks, mistõttu ei planeeri ma kunagi väga pikalt midagi ette ja annan tihti end saatuse kätesse. Mul on olnud viimased seitse aastat mõte minna kindlasse kooli, kuid peale esimesest voorust välja langemist kukkus mu süda sajaks killuks. Tabasin end mõttelt: „Kas mul plaan B üldse on? Kas nüüd on see proovilepanek, kui spontaanne ma ikkagi olen? Mida ma teen, kui ma mitte kuhugi ei saa? Mida ma teen, kui ma ei sobigi kuhugi ja pean silmitsi seisma reaalsusega, et ma ei saa edasi õppida?“ No fakk, ma päriselt kardan. Jään vanemate juurde elama, ärkan 40-aastaselt üles ja mõtlen: „Kuhu küll kõik see aeg kadus?“ Suure tõenäosusega nii ei lähe. Ma teadvustan endale seda, teen kõik selleks, et oma plaan B ellu viia. Proovin kohaneda täiesti tundmatus olukorras, aga see pidev värin mu sees ei taha vaibuda. 

Noorus on ilus aeg, aga ma ei valeta, kui ütlen, et ma pole iial nii stressis olnud kui sel aastal. Ma tean, et asjad kulgeks ladusamalt, kui ma ei muretseks ja laseks elul oma korrektiivid teha, nagu tavaliselt seda luban, aga mul on tunne, et seekord ma lihtsalt ei saa vooluga kaasa minna. Nüüd pean päriselt ohjad enda kätte võtma. Mind rebitakse lahti kõigest vanast ja tuttavast ning ainus viis kõike kontrolli all hoida on see, kui ma teen omale MINGIGI plaani. Vist. Ma ei tea. Teaduslikult on küll tõestatud, et kõige targem inimene on just gümnaasiumi lõpetanud noor, aga mul on tunne, et ma ei tea reaalselt sittagi. Ma pole eales olnud nii sassis, segamini kui praegu. 

Ma ei hakka sellest isegi rääkima, et meie kooli lõpetamine oli kardinaalselt erinev kõikidest varasematest, sest see on täiesti ilmselge, et 2020 kevad jääb kõigile meelde. Kogu selle segasummasuvila vahel on mul olnud isegi pisut aega, et kurvastada oma ärajäänud tutipeo ja klassireisi pärast. Mõelda, mis saab inimestest, kellega kolm aastat iga päev koos käisime, kuid nüüd laiali läheme, ja juurelda selle üle, „kas mul tegelt ka on seda trigo vaja“. Igal asjal on omad head ja vead. Ma kardan ja mul on kurb, sest ma ei saa enam oma jalga gümnaasiumisse tõsta, aga teine osa minust pole vist eales nii rõõmus olnud. Kuigi mu sõbrad, kes kinkisid mulle lõpuaktusel kaks liiliat, ütlesid: „Siit edasi läheb kõik allamäge,“ on minus mingisugune hääl, mis korrutab, et kõik saab korda. Aga selleks, et kõik korda saaks, on esmalt vaja pasarahest läbi käia. Ma ei ütle, et mulle see meeldib, aga ma saan aru, miks seda vaja on. Hirm mu sees on suur, aga see peab seal olema, sest ainult nii õpin ma päriselt hakkama saama ja kõigega toime tulema.  

Vastuseks kõikidele vanaemadele, ema sõbrannadele, uudishimulikele sõpradele ja juhututtavatele: ma ei tea, mis minust saab. Mina tahaks ka teada, aga tõde on see, et mu plaan A ei läinud läbi, seega olen ma samasuguses teadmatuses nagu teie. On see halb? Kindlasti. On see hea? Kindlasti. Ma olen segapundar, mul on palju, mille üle mõelda, aga mul on ka palju, mida hakata nautima. Just seda kavatsen ma praegu teha. Kuigi karta pole mõtet, on hirm mu sees. Samas, selle asemel, et seda eemale peletada, peame ehk lihtsalt sõbralikult koos eksisteerima. 

Nii leian ma võib-olla vastuse painavale küsimusele, mille esitas Laura Põldvere: „Mis meist saab, kuhu edasi?“ Ma ei tea, mis minust saab ja kuhu edasi, aga ma tean, et kõik saab korda. See lihtsalt võtab veel pisut aega.