Meie endised ajakirjanikud keset koroonat

Published On: June 28, 2020By

Anna Teele Orav

Kuidas infovoo keskel seismine sulle mõjunud on? 

Alguses, kui tajusin, et oht on päris, tekkis intuitiivselt vajadus oma lähedasi ja tuttavaid hoiatada, mida ma näiteks sotsiaalmeedia vahendusel ka tegin. Mõnele mõjus minu käitumine paanika õhutamisena, aga alguses olingi päriselt paanikas. Pärast seda olen olnud märksa rahulikum ja ratsionaalsem, isegi koroonauudistest väsisin mõnda aega tagasi.

Kuidas on eriolukord mõjutanud allikatega suhtlemist?

Eriolukorras uudiste kirjutamine on olnud mõnevõrra sürreaalne: kirjutad uudiseid maailmast, mida ise näha ei saa. Istud kodus, kuskil on mingi nähtamatu kriis ja helistad nähtamatutele allikatele. Ükskord sõitsin linnavalitsuse pressikonverentsile jalgrattaga nii, et ühest kõrvaklapist mängis juba alanud konverents. Otsus sinna minna sündis viimasel hetkel nagu ikka. Intervjuud linnapeaga jõudsin teha planeeritud 30 minuti asemel neli. 

Kodu või toimetus – kus on parem töötada? 

Kodus on parem keskenduda: siin on rahulik, vaikne, oma tuba ja kirjutuslaud. Toimetuses on avatud kontor ja muud häirivad faktorid. Samas on seal rohkem meeskonnatunnet, kolleegide tagasisidet ning teemade üle arutamist. Vahepeal ma väga igatsen seda kodus töötades. Ajakirjandust on pingeline teha, ja kui tunnen, et olen selles veel üksi kah, siis on eriti raske. Aga kodukontori võimalus võiks edaspidigi säilida. Lugude kirjutamiseks on kodu kordades parem koht kui avatud kontor. 

Kas tunned end eesliinitöötajana? 

Ma ise ütlesin, et ma ei taha käia pressikonverentsidel, kui viirus veel täiesti teadmata ulatuses Eestis möllas. Seega ma ei tunne end eesliinitöötajana nii palju kui mõned mu kolleegid, kes käisid vabatahtlikult pressikonverentsidel. 

 

Heleri All

Kuidas on sulle mõjunud infovoo keskel tegutsemine?

Alguses oli keeruline. Kõike tuli igalt poolt nii palju, ei teadnud, mida uskuda, mida mitte ning kust üldse kinni hakata. Pikapeale tekkis justkui „eriolukorra rutiin“. Et nii nüüd ongi, keskpäevane pressikonverents on kohustuslik ja kõik liigub täiesti teises tempos. Mingil hetkel hakkasime järjest rohkem otsima uusi ja huvitavaid nurki, kuidas viirust kajastada, sest inimesed hakkasid selgelt sellest kõigest ära väsima.

Kuidas on eriolukord mõjutanud allikatega suhtlemist?

Minul on paljud lood ära jäänud. Kuna pean tihti võttegrupiga inimestel kodus käima, on minu jaoks arusaadav, et mööda Eestit ringi tuhisevaid inimesi oma koju ei taheta. Sama kehtis ka väljaspool kodu tehtavate lugudega – inimesed ei tahtnud kodust välja tulla, eelistasid telefoni või näiteks Zoomi teel tehtavaid intervjuusid. 

Kodu või toimetus – kus on parem töötada?

Kindlasti toimetuses. Kodukontor ei sobi mulle üldse. Õnneks on mul ainult toimetuses olemas montaažitarkvara, nii et põhimõtteliselt olin sunnitud ikkagi pool tööd toimetuses ära tegema. Käisin siis hilisõhtuti ja öösiti, et võimalikult väheste inimestega kokku puutuda.

Kas oled juba väsinud ka koroonauudistest?

Kuigi ma jälgin siiani iga päev terviseameti ja maailma statistikat koroonast, olen nüüdseks juba väsinud küll. Õnneks on neid vähem ka. 

Mingi põnev seik, vahejuhtum koroona ajal:

Sain mitu kirja, kus televaatajad kiitsid, et kõndisime intervjueeritavaga nii tublilt kahemeetrise vahega – üks ühes, teine teises tänava ääres.

 

Indrek Ojamets

Kodu või toimetus – kus on parem töötada?

Panin enda puhul tähele, et ma olen kodus kaks korda närvilisem. Mul peab olema ju tulemusi, et keegi ei arvaks, et ma niisama tšillin ja ei tegele tööasjadega. Kodused tulevad tüütama, et tee see pärast tööd ära. Õnneks nad said üsna kiiresti aru, et kui Indrek on tööl, siis pigem hoia eemale.

Kuidas on eriolukord mõjutanud allikatega suhtlemist?

Enne eriolukorda sain inimestega kokku nii palju kui võimalik. Nüüd ma ei ole kellegagi kokku saanud. Olen teinud intervjuud Skype’i või telefoni teel. Meiliintervjuud mulle ei meeldi, sest siis ma tean, et see läheb aia taha. Räägitakse hoopis teisest asjast ja ma ei saa lisaküsimusi esitada. Mulle ikka meeldib inimestega näost näkku rääkida. Olen ka maskiga intervjuul käinud. Pärast seal desinfitseeriti kõike: mikrofoni, kaamerat, ennast. 

Mingi põnev seik, vahejuhtum koroona ajal:

Läksin meditsiinitöötajaga intervjuud tegema ja mul oli mask tagurpidi ees. Mõtlesin, mis seal siis nüüd valesti saab teha, aga seal on palju detaile. Ma ei saanud algul aru, mispidi see mask oli. Kuidagi veider oli hingata, aga jumal tänatud, et selle ära vahetasin. Samamoodi peab oskama kindaid käest ära võtta. Seal on täiesti oma tehnika. 

Kas tunned end eesliinitöötajana?

Ei. Kindlasti mitte. Minu jaoks on eesliinitöötaja päevatoimetaja või „Aktuaalse kaamera“ ankur. Mina tunnen ennast väikese mutrina. Ma ei ole ka nende teemadega iga päev tegelenud, aga ma kujutan ette, et on ajakirjanikke, kes on reaalselt iga päev koroonaasju kajastanud. Mina olen ainult mõned lood teinud.

 

Henry-Laur Allik

Kas tunned end eesliinitöötajana? 

Jah, sest mul ei ole võimalik kodust töötada. Pean sõna otseses mõttes eesliinilt uudiseid vahendama. Inimestel on õigus faktipõhist informatsiooni saada ja minu töö on seda vahendada. Kui see tähendab ohtu tervisele, tuleb lihtsalt sellega arvestada. 

Kuidas on eriolukord mõjutanud allikatega suhtlemist? 

Eriolukorra alguses hakkasime spekuleerima, et allikad ei ole enam teleintervjuudega nõus. Eesliinitöötajal on nakatumise võimalus suur. Olime valmis, et mõned asjad tuleb videokõne teel teha, ning selleks paigaldati minu toimetamise arvutisse ka salvestusprogramm. Õnneks nii ei läinud ja peale mõne üksiku juhtumi sai intervjuusid kaamera ees teha. 

Mingi põnev seik, vahejuhtum koroona ajal:

Eriolukorra väljakuulutamise päeval olin tegemas kultuurilugu, kui selgus, et Võrus on koroona lahti läinud. Mind komandeeriti Võrru, kus me koos operaatoriga möllama hakkasime. Käisime linnavalitsuses ja ka Lõuna-Eesti haiglas. Vahepeal sai ka väike lülitus raadiouudistesse tehtud. Kohe oli selge, et siit midagi head tulla ei saa. Õhtul kuulutati välja eriolukord. Uudise monteerisin valmis Võru raamatukogus ja pidime kell 21 lülituma eetrisse Võrust. Äkki selgus, et tuleb lülituda hoopis Tartust, ning kihutasime viimasel minutil Tartu raekotta. See päev on hea näide, kuidas me ajakirjanikena ennast nii-öelda kummiks tõmbame. Seda kultuurilugu pole ma siiani valmis saanud.

 

Brent Pere           

Kuidas infovoo keskel seismine sulle mõjunud on?

Huvitavalt. Töökorraldus on jäänud samaks, aga inimestega vahetu suhtlemine on pigem kadunud. Igatsetav. Nüüd on tuttavatega rääkides kui mitte esimene, siis teine või kolmas küsimus: „Mis need viimased koroonauudised siis on?“ Ma ei võta eriolukorda, nagu see oleks nüüd maailma lõpp. See on töö, mida ma teen, ma ei võta seda nii traagiliselt. Võib-olla on hea võrdlus arstide elukutse. Arstide elus ju juhtub ka igasuguseid traagilisi sündmusi, aga kui selle sees oled, siis paratamatult, nii kurb kui see ka ei oleks, lihtsalt harjud ära mingite asjadega.                            

Kuidas on eriolukord mõjutanud allikatega suhtlemist? 

Inimestega näost näkku kohtumist küll ei ole. Igatsus on, tahaks minna välja ja inimestega päriselt kohtuda. Või siis saate juhtimise puhul, et inimesed tuleksid külla ja ei peaks ainult helistama. Pluss, raadio puhul mõjutab see ka kvaliteeti – telefonikõne ei ole sama mis stuudio kvaliteet.

Kas oled juba väsinud ka koroonauudistest?

Mingil määral on see juba loomulik. Ma vahepeal isegi ei mõtle selle peale, et jälle koroonauudis. Aga tõesti, alati, kui ma teen uudiseid, siis ma üritan neid numbreid sisse panna täpselt nii palju, kui on vaja, ja nii vähe kui võimalik. Eks ta ikka väsitab mingil määral, kes jaksab neid nakatunuid lugeda.

Kas tunned end eesliinitöötajana?

Ma ei ole seda niimoodi sõnastanud enda jaoks. Ma olen lihtsalt tavaline tööinimene, kes peab tööl käima.

Fotod: erakogu ja kuvatõmmis „Ringvaatest”

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Meie endised ajakirjanikud keset koroonat

Published On: June 28, 2020By

Anna Teele Orav

Kuidas infovoo keskel seismine sulle mõjunud on? 

Alguses, kui tajusin, et oht on päris, tekkis intuitiivselt vajadus oma lähedasi ja tuttavaid hoiatada, mida ma näiteks sotsiaalmeedia vahendusel ka tegin. Mõnele mõjus minu käitumine paanika õhutamisena, aga alguses olingi päriselt paanikas. Pärast seda olen olnud märksa rahulikum ja ratsionaalsem, isegi koroonauudistest väsisin mõnda aega tagasi.

Kuidas on eriolukord mõjutanud allikatega suhtlemist?

Eriolukorras uudiste kirjutamine on olnud mõnevõrra sürreaalne: kirjutad uudiseid maailmast, mida ise näha ei saa. Istud kodus, kuskil on mingi nähtamatu kriis ja helistad nähtamatutele allikatele. Ükskord sõitsin linnavalitsuse pressikonverentsile jalgrattaga nii, et ühest kõrvaklapist mängis juba alanud konverents. Otsus sinna minna sündis viimasel hetkel nagu ikka. Intervjuud linnapeaga jõudsin teha planeeritud 30 minuti asemel neli. 

Kodu või toimetus – kus on parem töötada? 

Kodus on parem keskenduda: siin on rahulik, vaikne, oma tuba ja kirjutuslaud. Toimetuses on avatud kontor ja muud häirivad faktorid. Samas on seal rohkem meeskonnatunnet, kolleegide tagasisidet ning teemade üle arutamist. Vahepeal ma väga igatsen seda kodus töötades. Ajakirjandust on pingeline teha, ja kui tunnen, et olen selles veel üksi kah, siis on eriti raske. Aga kodukontori võimalus võiks edaspidigi säilida. Lugude kirjutamiseks on kodu kordades parem koht kui avatud kontor. 

Kas tunned end eesliinitöötajana? 

Ma ise ütlesin, et ma ei taha käia pressikonverentsidel, kui viirus veel täiesti teadmata ulatuses Eestis möllas. Seega ma ei tunne end eesliinitöötajana nii palju kui mõned mu kolleegid, kes käisid vabatahtlikult pressikonverentsidel. 

 

Heleri All

Kuidas on sulle mõjunud infovoo keskel tegutsemine?

Alguses oli keeruline. Kõike tuli igalt poolt nii palju, ei teadnud, mida uskuda, mida mitte ning kust üldse kinni hakata. Pikapeale tekkis justkui „eriolukorra rutiin“. Et nii nüüd ongi, keskpäevane pressikonverents on kohustuslik ja kõik liigub täiesti teises tempos. Mingil hetkel hakkasime järjest rohkem otsima uusi ja huvitavaid nurki, kuidas viirust kajastada, sest inimesed hakkasid selgelt sellest kõigest ära väsima.

Kuidas on eriolukord mõjutanud allikatega suhtlemist?

Minul on paljud lood ära jäänud. Kuna pean tihti võttegrupiga inimestel kodus käima, on minu jaoks arusaadav, et mööda Eestit ringi tuhisevaid inimesi oma koju ei taheta. Sama kehtis ka väljaspool kodu tehtavate lugudega – inimesed ei tahtnud kodust välja tulla, eelistasid telefoni või näiteks Zoomi teel tehtavaid intervjuusid. 

Kodu või toimetus – kus on parem töötada?

Kindlasti toimetuses. Kodukontor ei sobi mulle üldse. Õnneks on mul ainult toimetuses olemas montaažitarkvara, nii et põhimõtteliselt olin sunnitud ikkagi pool tööd toimetuses ära tegema. Käisin siis hilisõhtuti ja öösiti, et võimalikult väheste inimestega kokku puutuda.

Kas oled juba väsinud ka koroonauudistest?

Kuigi ma jälgin siiani iga päev terviseameti ja maailma statistikat koroonast, olen nüüdseks juba väsinud küll. Õnneks on neid vähem ka. 

Mingi põnev seik, vahejuhtum koroona ajal:

Sain mitu kirja, kus televaatajad kiitsid, et kõndisime intervjueeritavaga nii tublilt kahemeetrise vahega – üks ühes, teine teises tänava ääres.

 

Indrek Ojamets

Kodu või toimetus – kus on parem töötada?

Panin enda puhul tähele, et ma olen kodus kaks korda närvilisem. Mul peab olema ju tulemusi, et keegi ei arvaks, et ma niisama tšillin ja ei tegele tööasjadega. Kodused tulevad tüütama, et tee see pärast tööd ära. Õnneks nad said üsna kiiresti aru, et kui Indrek on tööl, siis pigem hoia eemale.

Kuidas on eriolukord mõjutanud allikatega suhtlemist?

Enne eriolukorda sain inimestega kokku nii palju kui võimalik. Nüüd ma ei ole kellegagi kokku saanud. Olen teinud intervjuud Skype’i või telefoni teel. Meiliintervjuud mulle ei meeldi, sest siis ma tean, et see läheb aia taha. Räägitakse hoopis teisest asjast ja ma ei saa lisaküsimusi esitada. Mulle ikka meeldib inimestega näost näkku rääkida. Olen ka maskiga intervjuul käinud. Pärast seal desinfitseeriti kõike: mikrofoni, kaamerat, ennast. 

Mingi põnev seik, vahejuhtum koroona ajal:

Läksin meditsiinitöötajaga intervjuud tegema ja mul oli mask tagurpidi ees. Mõtlesin, mis seal siis nüüd valesti saab teha, aga seal on palju detaile. Ma ei saanud algul aru, mispidi see mask oli. Kuidagi veider oli hingata, aga jumal tänatud, et selle ära vahetasin. Samamoodi peab oskama kindaid käest ära võtta. Seal on täiesti oma tehnika. 

Kas tunned end eesliinitöötajana?

Ei. Kindlasti mitte. Minu jaoks on eesliinitöötaja päevatoimetaja või „Aktuaalse kaamera“ ankur. Mina tunnen ennast väikese mutrina. Ma ei ole ka nende teemadega iga päev tegelenud, aga ma kujutan ette, et on ajakirjanikke, kes on reaalselt iga päev koroonaasju kajastanud. Mina olen ainult mõned lood teinud.

 

Henry-Laur Allik

Kas tunned end eesliinitöötajana? 

Jah, sest mul ei ole võimalik kodust töötada. Pean sõna otseses mõttes eesliinilt uudiseid vahendama. Inimestel on õigus faktipõhist informatsiooni saada ja minu töö on seda vahendada. Kui see tähendab ohtu tervisele, tuleb lihtsalt sellega arvestada. 

Kuidas on eriolukord mõjutanud allikatega suhtlemist? 

Eriolukorra alguses hakkasime spekuleerima, et allikad ei ole enam teleintervjuudega nõus. Eesliinitöötajal on nakatumise võimalus suur. Olime valmis, et mõned asjad tuleb videokõne teel teha, ning selleks paigaldati minu toimetamise arvutisse ka salvestusprogramm. Õnneks nii ei läinud ja peale mõne üksiku juhtumi sai intervjuusid kaamera ees teha. 

Mingi põnev seik, vahejuhtum koroona ajal:

Eriolukorra väljakuulutamise päeval olin tegemas kultuurilugu, kui selgus, et Võrus on koroona lahti läinud. Mind komandeeriti Võrru, kus me koos operaatoriga möllama hakkasime. Käisime linnavalitsuses ja ka Lõuna-Eesti haiglas. Vahepeal sai ka väike lülitus raadiouudistesse tehtud. Kohe oli selge, et siit midagi head tulla ei saa. Õhtul kuulutati välja eriolukord. Uudise monteerisin valmis Võru raamatukogus ja pidime kell 21 lülituma eetrisse Võrust. Äkki selgus, et tuleb lülituda hoopis Tartust, ning kihutasime viimasel minutil Tartu raekotta. See päev on hea näide, kuidas me ajakirjanikena ennast nii-öelda kummiks tõmbame. Seda kultuurilugu pole ma siiani valmis saanud.

 

Brent Pere           

Kuidas infovoo keskel seismine sulle mõjunud on?

Huvitavalt. Töökorraldus on jäänud samaks, aga inimestega vahetu suhtlemine on pigem kadunud. Igatsetav. Nüüd on tuttavatega rääkides kui mitte esimene, siis teine või kolmas küsimus: „Mis need viimased koroonauudised siis on?“ Ma ei võta eriolukorda, nagu see oleks nüüd maailma lõpp. See on töö, mida ma teen, ma ei võta seda nii traagiliselt. Võib-olla on hea võrdlus arstide elukutse. Arstide elus ju juhtub ka igasuguseid traagilisi sündmusi, aga kui selle sees oled, siis paratamatult, nii kurb kui see ka ei oleks, lihtsalt harjud ära mingite asjadega.                            

Kuidas on eriolukord mõjutanud allikatega suhtlemist? 

Inimestega näost näkku kohtumist küll ei ole. Igatsus on, tahaks minna välja ja inimestega päriselt kohtuda. Või siis saate juhtimise puhul, et inimesed tuleksid külla ja ei peaks ainult helistama. Pluss, raadio puhul mõjutab see ka kvaliteeti – telefonikõne ei ole sama mis stuudio kvaliteet.

Kas oled juba väsinud ka koroonauudistest?

Mingil määral on see juba loomulik. Ma vahepeal isegi ei mõtle selle peale, et jälle koroonauudis. Aga tõesti, alati, kui ma teen uudiseid, siis ma üritan neid numbreid sisse panna täpselt nii palju, kui on vaja, ja nii vähe kui võimalik. Eks ta ikka väsitab mingil määral, kes jaksab neid nakatunuid lugeda.

Kas tunned end eesliinitöötajana?

Ma ei ole seda niimoodi sõnastanud enda jaoks. Ma olen lihtsalt tavaline tööinimene, kes peab tööl käima.

Fotod: erakogu ja kuvatõmmis „Ringvaatest”