… kui ma aasta aega pea iga päev teatris käies aina vingusin eraldatuse tunde üle, mis oli tingitud klassikalisest publikupositsioonist – ainuke roll on olla pealtvaataja, ei tohi tekitada ühtegi heli, tuleb istuda võimalikult liikumatult ja mõelda, mida enne teatrietendust süüa, sest vale valiku puhul haisen üle saali  – siis nüüd on kätte jõudnud veelgi huvitavam aeg. 

Meil siin Maa peal on pandeemia, rahvasuus leviva nimetusega koroona. Kõik peavad istuma kodus, õues ja avalikes siseruumides kandma maske ning hoidma vähemalt kahemeetrist distantsi. Haiguse sümptomitega on poodides viibimine keelatud. Korraks tundus, et lihtrahvaga manipuleerimist soodustav hirmu ajudesse valamine on piisavalt läbinähtav, aga ära hõiska enne hommikut, nagu öeldakse.

Meelelahutus reageeris olukorrale väga kiiresti. Põhiargument oli, et ka üksteisest eemal olles oleme kõik koos. Teatrit sai siiski kogeda ja üldsegi mitte vähem, aga vaid kvantitatiivses mõttes. Küll sai vaadata teiste riikide suurte teatrite etendusi online’is, küll olid rahvusvahelised teatrifestivalid neti teel kättesaadavad. Eestiski korraldati teatrit. Kõigi lemmiku, Zoomi vahendusel tehti nii nalja kui kunstiloomekatseid. Nüüd, viimasel nädalal toimus suurejooneliselt kõlav “Eesti teatri päästmine”.

Istudes tugitoolis ükskõik millises poosis, viilides küüsi või nokkides varbaid, arvuti laua peal, võid tegelikult üldse mitte tähele panna, mis virtuaallaval toimub, hoides seda ehk lausa eraldi aknas tagataustal. Aga mina vaatasin. Viisakalt ja pühendunult. Ilmselt ikka selle pärast, et olen ise töötamas lavastuse struktuuri kallal, mis peab etenduma arvutiekraani vahendusel. Seepärast olin väga huvitatud sellest, mida päästmiseks välja pakutakse.

Etendus oli iseenesest lihtne – ettekirjutatud tekst jagati paljude Eesti teatrite vahel ära. Umbes 12–16 Zoomi aknakest oli kohal. Aga inspiratsiooni mina ei saanud ja päästmine ka väga hästi ei töötanud. Päästis ehk vaid armas-irooniline lauluke lõpus.

Kuid teatritunne on tegelikult vägagi saavutatav. Paar nädalat tagasi toimus online’is  e¯lektroni „Festival of Spooky Action at a Distance“. Sellega tegelesid mulle hingepidi lähedasemad inimesed, mistõttu stiili poolest ja mingisuguse huvitava aususega läks see palju rohkem peale. Tunde võimsus sõltub muidugi vastuvõtja retseptiivsusest ja igatsusest ja tujust üldse. 

Ekraanil oli peale lava ruumi ka piltidele publikust, samuti koht chat’timiseks. Täitsa nagu aus teater. Tekkis tõepoolest tunne ja mõte, et ikka oleme koos selles ja leiame lahendusi ja ei löö käega ja ei anna alla. Istud vaikselt kodus, jood teed ja mõtled, et kõik need teised publikus olijad istuvad täpselt samamoodi kodus, istuvad ja vaatavad. Või teevad hoopis muid asju. 

Mõned vaatajad jäid pildil jube kahtlased, ja kas pole rõõm veidi igavaks kiskuva stseeni ajal vaadelda seda veidrat publikut. Ja mõne aja tagant teha see sügav hingetõmme ning mõelda, et kui me midagi tõepoolest armastame, siis peab ju ometi olema võimalus seda armastada igas olekus. Ja kui on nii palju inimesi, kes tahavad üksteist toetada nende tegemises ja armastamises. Selle peale tekib küll kuhugi sinna seedetrakti piirkonda mõnus särin.

Oli juhuseid julgematest, kes mõnel etendusel, kui ka publikul oli võimalus häälega osaleda, kommenteerisid ja astusid lausa diskussiooni. Ka chat’is tuli mõnelt karmi kriitikat, kuid pigem siiski labast nõmedust. Eks inimesed muutuvad distantsil julgemaks ja vast veel enam sunnitud eraldatuses. Võib-olla see katsetatav maailmakord hoopis tugevdab kõike seda, mis oli muidu vaikselt sees istumas ja hiilis välja vaid hilisõhtutel hämarate tänavanurkade tagant. Ehk tekib näitlejatel ja niisama näitajatel võimalus võtta sõna ja internetihämarustest hakata sosinal maapealsete reaalsustaju ümber kujundama. 

Internetipealike eesmärgid lähitulevikuks on tuua virtuaalsus suuremal määral igapäeva ja võimaldada kõiksugusel tegevusel olla internetipõhine. Paralleelselt mõtlen ise seepeale psühholoogide jutule, et eraldatus muudab inimesed agressiivsemaks, umbusklikumaks ja üldse loomasarnasemaks. Need kaks süsteemi toidavad teineteist väga edukalt: inimesed kardavad õue minna, lähevad siis internetti elu elama. Mida rohkem nad seal elavad, seda kontaktivõimetumaks muutuvad, rääkimata füüsilise läheduse olulisusest. Teatri päästmist ja võib-olla sellega terve inimkonna päästmist tuleb veel pikemat perspektiivi arvesse võttes arutada.

Autor: Alissija-Elisabet Jevtjukova