Kuus lennureisi, kolm mitmetunnist sõitu kiirrongiga ja kümneid kilomeetreid bussisõitu – kõik see kahe nädala jooksul, et saada unustamatu reisikogemus Hiina Rahvavabariigis. 

Mõned kuud tagasi käisime Tütarlastekoor Ellerheinaga kahenädalasel kontsertturneel Hiinas. Juba esimesel päeval ootas meid ees üllatus. Nimelt algsest jutust, et kiirrongiga ei pea me sõitma, ei olnud enam midagi alles. Otse lennujaamast suundusime rongijaama, et siis mitu tundi rongiga sõita ja lõpuks jõuda oma esimesse sihtkohta, Taiyuani.

Turvalisus ennekõike… või siiski mitte?

Lennukile või rongile pääsemiseks peab Hiinas läbima range turvakontrolli. Tihti on turvakontrolle lausa rohkem kui üks ja isegi ninaspreid võetakse ära. Kui sellest jääb mulje, et turvalisust peetakse väga tähtsaks, siis mõni muu aspekt sellega kooskõlas ei ole. Bussides oli mitmel korral mõned turvavööd katki ning kuna kohvrid pagasiruumi ei mahtunud, pandi need bussi vahekäiku, nii et mingit liikumisruumi polnud. Et oma kohale saada, tuli ette võtta akrobaatilisi trikke täis teekond. 

Hiina inimesed kasutavad transpordiks väga palju elektrirollereid, millega sõidetakse nii auto-  kui ka kõnniteedel. Tihti üll veel omapärane tekk, et sõitmine soojemalt mööduks. Jäi mulje, et rolleritel on igal pool eesõigus, sest just jalakäijad olid need, kes pidid seisma jääma või eest ära minema, kui roller lähenes. See oli rollerite vaikse heli tõttu üsna raske ülesanne ja nii mõnelgi korral olid juhtide kurjad pilgud üheks päeva osaks. Mis aga rohkem minu tähelepanu köitis, oli see, kuidas rolleritega sõideti. Sageli jäi silma, kuidas ühel rolleril istus kolm inimest: juht, üks laps tema taga ja teine süles. Keegi neist ei olnud sõiduvahendile kuidagi kinnitatud ega kandnud kiivrit. Roller ilmselgelt kolmele inimesele mõeldud ei olnud ja tihedas liikluses jättis selline liiklemine üsna ohtliku mulje. Politseinikud sellele aga tähelepanu ei pööranud. 

Jalakäijate elu tegid veelgi keerulisemaks reguleerimata ülekäigurajad nendel samadel kuuerealistel tiheda liiklusega teedel. Ilmselt on kohalikud sellega harjunud, kuid mina ületasin ülekäiguraja iga kord kiire sammuga, peas mõte “loodetavasti autod ikka jäävad seisma”. 

Rollerid on väga populaarsed. Autor: Liisbeth Rats.

Tänavatel jäi silma sealne elektrisüsteem. Kaablid on kinnitatud postidele, need ripuvad ja on osaliselt rulli keritud – tegemist on ühe suure segadusega. Tundus, et juba väiksema tuulega võivad need alla kukkuda, seega ei pane imestama, et mõne suurema tormi ajal on Hiinas tuhanded majapidamised ilma elektrita. Rääkimata sellest, kui ohtlik selline elektrisüsteem juba niisama on. 

 

Elektrisüsteem Hiina tänavatel. Autor: Liisbeth Rats.

Säravad kuulsused või loomad puuris?

Kohe reisi alguses saime aru, et me oleme erinevad. Oleme kohalikest pikemad, sageli heledate ja lokkis juustega ning ka meie näojooned on teistsugused. Seepärast tabas meid tohutu pildistamise ja filmimise laviin. Ei möödunud ühtegi päeva, kui inimesed poleks tahtnud meiega pilti teha. Oli neid, kes küsisid pildi tegemiseks luba, kuid oli väga palju ka neid, kes salaja pildistasid ja filmisid. Muigan, kui kirjutan, et seda tehti salaja. Sala-paparatsod küll üritasid märkamatuks jääda, kuid nende veidrad viisid telefoni hoidmiseks ja kahtlust äratav käitumine spionaažile kaasa ei aidanud.

Oli neid, kes küsisid pildi tegemiseks luba, kuid oli väga palju ka neid, kes salaja pildistasid ja filmisid

Kui alguses mõjus pildistamine uue ja huvitava kogemusena, siis lõpuks muutus see tähelepanu üsna tüütuks ja väsitavaks. Oli ka olukordi, kus ma panin käe näo ette, kuid inimesed olid nii järjekindlad, et ootasid kuni ma ühel hetkel käe taas eest ära võtan ja pilt sai siiski tehtud. Tekkis tunne, et oleme loomaaias, kuid meie ei ole külastajad, vaid hoopis loomad, keda vaatama on tuldud. Õhku jäi ka küsimus, mida nad nende piltidega teevad? Kas me tõepoolest oleme nii teistsugused ja huvitavad, et see on jäädvustamist väärt? 

Vaimustus meist ei piirdunud ainult piltidega. Kontsertidel olime kui tõelised staarid ja lisaks tavapärasele pildistamisele jagasime autogramme. Vahepeal andsime ühiselt plaatidele autogramme, kuid oli ka õhtuid, kus pärast kontserti läksid mõned kooriliikmed kohtusid publikuga eraldi. Valmis oli pandud pikk laud ja toolid ning kuulajatel oli võimalik lauljatelt eraldi autogramme küsida. Saime aimduse, milline on kuulsuste elu ja tuleb tõdeda, et ei ole kerge.

Tegelikult olid kohalikud inimesed sõbralikud ja tahtsid suhelda. Suhtlemist takistas keelebarjäär. Mida väiksem linn, seda vähem osati inglise keelt. Ka küsimus “Coffee?” oli võõras ja jäi vastuseta. Suuremates linnades asi nii hull ei olnud, kuid tavaliselt pidi suurema osa oma tahtmisest piltide ja kehakeele abil selgeks tegema. Tundus, et keelebarjäär ei olnud ainuke takistus. Ka meie kontsertide korraldaja kommunikatsioon meie abilistest reisikaaslastega oli vähene ja segane. Seetõttu saime mitmel korral alles päeva keskel teada, et peame taas oma kohvrid pakkima ja uude hotelli reisima. Ühel õhtul saime ka teada, et lendame järgmisel hommikul Shanghaisse, kusjuures lennupiletid osteti sel samal õhtul kahe tunni jooksul. Kahe tunniga lennupiletid 41le inimesele ei tundunud mingi probleem. Pidime alati valmis olema, et plaanid võivad ootamatult muutuda. 

 

Mineviku tagasitulek

Ühel kontserdil esitasime laulu koos kohaliku lastekooriga. Lavale sammusid väiksed lapsed, kellel olid kaelas punased rätid ja kes pidid liikumatult käed kõrval seisma. See jättis väga ebaloomuliku mulje, kuna mitmed lapsed tahtsid muusika rütmis kõikuda ja laulmist nautida. Selle peale aga said nad oma õpetajalt kurjustada. Kuigi mina ei ole elanud sellel perioodil, kui Eestis punaseid rätte kanti, tekitas juba selle nägemine ebameeldiva tunde ja muidu rõõmsatena näivatest lastest hakkas veidi kahju.

Oli ka muid nähtusi, mis Eestis on juba unustuste hõlma vajunud. Kui Eestis jäi siseruumides suitsetamise komme pigem möödunud sajandisse, siis Hiinas on see ka tänapäeval normaalne. Buss, rongijaam, lennujaam – kõik need on suitsetamiseks sobivad kohad ja eraldi suitsuruumiks pole vajadust. Ja tõepoolest on see nende jaoks tavaline, sest ainukesed, kes sellele tähelepanu pöörasid, olime meie, turistid. 

Milleks me kindlasti valmis ei olnud, olid sealsed tualetid. Tavapäraste tualettpottide asemel ootasid ees augud. Jah, mitte küll päris sellised, mis mõnes vanas talus olid, vaid veidi uuema ja viisakama välimusega. Meie jaoks siiski harjumatu. Veel oli omapärane ka see, et üsna tihti ei olnud tualettides paberit. Sellised olid tingimused igal pool – nii suurtes kui väikestes linnades ja nii kaubanduskeskustes kui ka kontserdimajades. Ilma naljata, reisile minnes tasub rull tualettpaberit kohvrisse pista!

 

Parim hind ainult sulle!

Hiina on tuntud Made-in-China poolest, mispärast on reisi lahutamatuks osaks turgude külastamine. Mida sügavamal maa sees turg asub, seda rohkem võltskaupa seal pakutakse. Iga boks oli lõputu, laeni ulatuvate riiulitega ja kaupa nii täis kui vähegi mahtus. Müügil oli kõike alates suveniiridest kuni jalanõudeni. Üheks domineerivamaks kaubaks olid käekotid. Esindatud olid kõik tuntud brändid nagu Louis Vuitton, Prada, Michael Kors jne jne. Kuhugi boksi sisenedes järgneb sinna ka müüja, kes terve aja kliendi kannul kõnnib. Müüjad on väga pealetükkivad. Mõned üritavad hiina keeles vestlust alustada või korrata sõnu, mida nad võõras keeles kuulevad. Oli ka selliseid, kes pool turgu mõne potentsiaalse ostja selja taga käisid ja muudkui rääkisid: “What you want? Bag? Shoes? Watch? I  have everything. Prada? Gucci? Louis Vuitton? Good price just for you!” Enamasti jäi see vestlus ühepoolseks ja mõne aja pärast leidis müüja uue “ohvri”. 

Mõned müüjad üritavad hiina keeles vestlust alustada või korrata sõnu, mida nad võõras keeles kuulevad

Kui mõne toote hinda küsida, siis öeldi esmalt ilmselgelt liiga kõrge hind. Ostmisest keeldudes hakkasid müüjad tohutu kiirusega hinda langetama, et kaup saaks müüdud. “Ei” öeldes muutusid kaubitsejad vahel pahaseks ja kõndisid solvunud näoga minema. Mina küsisin turul ühe väikse käekoti hinda. Vastuseks sain, et hind on 750 jüaani ehk ligikaudu 98 eurot. Keeldusin viisakalt ja hakkasin lahkuma, kui müüja hakkas mulle aina madalamaid hindu pakkuma. Isegi, kui olin veelkord öelnud, et ma ei soovi, jätkus hinna langetamine, nii et naine lausa hüüdis erinevaid hindu, kui olin juba kaugemale kõndinud. Lõpuks oli koti hind langenud 100 jüaanile ehk umbes 13le eurole. Selline allahindlus tekitas minus mitmeid teistsuguseid küsimusi. Kui kaupa müüakse nii odavalt, siis kui palju see tegelikult üldse väärt on ja palju teenivad need, kes seda valmistavad? Sellest on meedias palju juttu olnud ja tagatubades toimuv ei ole teatavasti ilus. 

Lõputuna näiv ööturg. Autor: Anni-Liis Prangli.

Võib-olla jääb siit kõlama rohkem negatiivset kui positiivset. Reis oli tegelikult tohutult silmaringi laiendav ja meeldejääv. Alati ei pruugi kõik plaanipäraselt minna, kuid see mõningane stress ja kultuurišokk olid seda kogemust täielikult väärt. Kas läheksin Hiina ka teist korda? Ilmselt mitte kohe. Hea on nautida kindlalt paika pandud elu Eestis, kuid kunagi ei tea, kuhu elu veel viia võib.