Kui üldise tendentsi järgi tullakse ülikooli vahetult peale gümnaasiumi lõppu ja väikese erialase kogemustepagasiga, siis sel aastal alustasid AKIs õppimist kaks asjaarmastajat, kes on kahe peale kokku üle 20 aasta meediavaldkonnas juba töötanud. Uurisime neilt, miks nad peale eduka karjääri saavutamist uuesti koolipinki otsustasid nühkima tulla.

Henri Laumets kogus ajakirjandusmaastikul tuntust ETV ilmateadustajana. Tema teekond algas hoopis Lennuakadeemias ning enne meediasse tulekut töötas ta lennudispetšerina. See polnud aga tema kutsumus ning 2013. aastal kandideeris ta paljude tuntud nimede kõrval ETVsse ilmateadustajaks. Nüüd, kuus aastat hiljem töötab Laumets saatejuhina raadios Elmar.

Mihkel Uiboleht hakkas juba algklassides klassi ajalehte toimetama, õige pea asus ta tegutsema ka koolilehe juures. 15-aastasena pakkus ta end Soccernet.ee portaali lugusid kirjutama, proovitööga jäädi rahule ning ta asus seal tööle. 2003. aastal astus ta Eesti spordiajakirjanike liidu liikmeks. Aasta hiljem, olles vaid 17-aastane, kommenteeris ta oma elu esimest jalkamängu. Samal aastal kutsuti teda ka Eesti jalgpalli liitu, kus ta töötab tänaseni avalike- ja koostöösuhete osakonna juhatajana.

 

Mis ajendas sind ajakirjandust õppima tulema?

“Tulin professionaalsust taga ajama,” ütles Laumets lühidalt. “Praktikat olen saanud, saan praegugi. Koolist ootan aga teooriat, kuidas näiteks mingit lugu uudisväärtuslikumaks teha, kuidas olla professionaalsem. Ma ei taha jätta nii-öelda puusalt tegija muljet.” Ta rääkis, et Eestis on praegu väga palju isehakanuid, näiteks blogijaid, juutuubereid, mõned on isegi mastaapsesse väljaandesse jõudnud, kuid nende mitte-nii-hea tase on näha näiteks siis, kui nad oma intervjueeritavatega liiga familiaarselt suhtlevad.

Uibolehe ülikoolitee sai alguse juba 2006. aastal, kui ta peale gümnaasiumit astus Tartu Ülikooli ajalugu õppima, kuid kuna ta juba toona täiskohaga töötas, jäid õpingud pooleli. “Hiljem olen korduvalt mõelnud, et tahaks õppida ja tahaks lõpetada. Ja kui 15 ja pluss aastat oled ühes kohas töötanud, siis tekib see tunne, et tahaks ennast proovile panna, tahaks enda tööd kõrvalt vaadata, tahaks natuke sellist ebamugavat tunnet tunda, mida kahtlemata tunneb uues keskkonnas. Ja siis ma paar aastat mõtlesin, mida teha. Proovisin kõigepealt eelmisel suvel Tallinna Ülikooli ajakirjandust,“ rääkis Uiboleht. Sinna teda vastu ei võetud, hiljem sai ta teada, et põhjuseks olid tema liigsed kogemused. Järgmisel aastal tegi Mihkel avalduse lausa neljale erialale: ajalugu Tartus, ajakirjandus nii Tartus kui Tallinnas ning suhtekorraldus Tallinnas. “Uuel vestlusel Tallinnas anti mulle mõista, et ei usuta, et mul on perspektiivi kooli lõpetada,” meenutas Uiboleht.

Ajakirjandusest on Uiboleht mõelnud kogu aeg. “Mul kuidagi on see ajakirjaniku hing,“ sõnas ta.

 

Kas sa tundsid tööpostil erialasest haridusest puudust?

Laumets sõnas: “Jah, praktika on see koht, kus sa kõige paremini õpid. Sul tuleb soravus, mugavus intervjuusid teha, lisaks õpid ära tabama intervjueeritava laine.” Seda, millest ta puudust tunneb, Laumets öelda ei oska. Ta ütles, et seda, mida ta koolist juurde saab, ta nüüd avastabki.

Uiboleht rääkis: “Ma tundsin, et selles pusles on mingid akadeemilised lüngad puudu. Ja ikkagi, kui sa teed midagi praktikas, sa oled selles kogu aeg pead-jalad sees. Olukord, kus sa saad seda kõrvalt vaadata, see tundus väga oluline.“ Ta lisas, et tema eesmärk ei olnud paberi pärast siia tulla, sest tal ei ole seda paberit vaja. „Selles mõttes, et ma ei kandideeri kuskile riigiametisse, kus mul oleks vaja kõrgharidust tõendavat diplomit. Vaid ikkagi, kuna ma tulin enda pärast siia, siis võtsin natukese raskema tee, et ma siis sõidan Tallinn-Tartu vahet,“ sõnas Uiboleht.

 

Kas sa tunned, et sul on koolis erialaste kogemuste tõttu lihtsam?

Laumets sõnas: “Nii ja naa, mul pole näiteks kodutööde tegemise harjumust ja neid on palju. Tänu oma kogemusele ma võib-olla näen õpitut pisut teise pilguga, kõik ei ole nii must ja valge. Päris elu on palju kirjum, kui koolis õpetatakse. Elu on raskem, ebaõiglasem – nii ka ajakirjandus. Tihti ei soovita teha koostööd, välditakse teemasid, vastuseid ja nii edasi.”

Uibolehe arvates on gümnaasiumist tulnud õppijatel puudu enesekindlusest ning nad ei tea paljusid asju, mida tegelikult teha oskavad. 15-aastase töökogemusega tunneb ta end selle koha pealt mugavalt. Siiski leiab ta, et on keeruline anda oma tööle hinnangut.

 

Kus sa ennast paari aasta pärast näed?

Laumets lausus kindlal häälel, et see on vastus, mida me temalt ei saa. Ta põhjendas: “Elmaris on tegelikult väga tore ja mõnus. Ma tajun siin arengut, tuleb jälgida, millal minu areng seisma jääb ja seejärel vaadata, kas uued väljakutsed tulevad siit samast Eesti Meediast või mujalt.”

Uiboleht näeb ennast endiselt AKI tudengina või lõpetava AKI tudengina, lisades: “Ja hetke seisuga ka samas organisatsioonis töötamas, see on selline pikk püsisuhe. See vastab minu loomusele. Loomulikult ei tea, mida elu ette toob. Mina sõltun ikkagi organisatsiooni juhtkonnast, aga ütleme laiemalt öeldes kindlasti kuskil missiooni põhiliselt tegutsemas.”

 

Mõned soovitused teistele AKI tudengitele?

Laumets soovitas kaastudengitele: “Olge hästi julged! Olge hästi ambitsioonikad! Mida suuremad teemad ja nimed teiega läbi käivad, seda parem.” Veel lisas ta, et tuleb olla nii aktiivne kui võimalik, sest me kujundame iseenda visiitkaarti. “Tehke asju oma nüansiga, et teie käekiri eristuks. Ennast tuleb huvitavaks teha,” sõnas ta.

Uiboleht soovitas mitte vigu karta, sest üheks suurimaks tugevuseks ongi julgus oma vigu tunnistada. “Kindlasti proovige leida selline asi, mis teid sisemiselt käivitab. See tegelikult kajastub väga teie töö kvaliteedis,” lisas ta. Ta leidis ka, et mõned asjad tuleb ära kannatada ning teinekord tulebki teha nüri enesearendamistööd. Viimase soovitusena ütles Mihkel: “Inimlikkus, see ei tohi kaduda mitte kuhugi. Ükskõik, keda te intervjueerite või keda te kommunikeerite. Inimlikkust peaks maailmas olema võimalikult palju, sest mida kõrgemale sa kuskile ronid, seda rohkem on konkurentsi ja ka rahale ning edule orienteeritust. Seal võibki kaduda ära see inimlikkus.”