Mis juhtub siis, kui sadakond inimest Tartu kesklinnas rehad kätte võtab? Juhtub see, et viie tunni pärast on nad pool Toomemäge ära koristanud. Novembrikuu alguses protestisid tartlased rehadega lärmakate lehepuhurite vastu.

12.05

Ühisriisumine on ametlikult kestnud viis minutit, aga Rotundi kohviku ja Inglisilla ümbruses on töö juba täies hoos. 70 rehast, mille linnavalitsus talgulistele laenuks andis, on alles vaid lasterehad. Hea, et taipasin isikliku töövahendi kaasa võtta. Aga esimeste hoogsamate rehatõmmete ajal saan aru, et nullilähedase temperatuuri kartuses selga pandud talvejope on küll täiesti üleliigne.

Rehad sahisevad vilkalt. Kaastalguline Toomas avaldab lootust, et aktiivselt õues tegutsedes jääb osalejatele teadmine, et selline ongi mõnus viis aega veeta. Eriti arvestades seda, kui palju rehitsejate seas lapsi on.

Toomas räägib, et tuli ühisriisumisele seetõttu, et lehepuhumine häirib teda. Oma koduümbruses kuuleb ta seda igal varahommikul ja on seetõttu pidanud varem ärkama hakkama. “Mis on iseenesest positiivne, tänu lehepuhurile sain positiivse harjumuse,” ütleb Toomas. 

 12.30

Koos tütre Paulaga riisuma saabunud Hanna Linda leiab, et oma koduaias ja naabreid mitte segades võivad inimesed oma parima äranägemise järgi toimetada. Sealhulgas ka puhuriga lehti koristada, aga mitte nii, et müra juba teisi häirima hakkab.

Küsin Hanna Lindalt, kas tema arvates saab ühiselt riisudes midagi muuta. 

“Kindlasti! Igal juhul parem, kui lihtsalt protesteerida. Pluss sa näitad ette, et kõik on võimalik,” vastab Hanna Linda. 

Ilmselt ei tule inimesed igal aastal massiliselt riisuma, aga ühist panust on raske alahinnata. “See plats sai 20 minutiga puhtaks,” ütleb Hanna Linda käega selja taha viibates.

13.00

Esimene tund on pea märkamatult mööda saanud. Kringlitüki ja kohvitassi kõrvalt silmnähtavalt puhtamaks muutunud pargialust silmitsedes tekib päris uhke tunne. Inglisilla ja Rotundi juurest on rehitsejad  jõudnud peaaegu Toomkiriku tornideni.

Korraldusmeeskond kutsub talgulisi ühispildile. Märgin mõttes üles, et kui kunagi peaks tekkima vajadus kamp riisumisentusiaste fotol naeratama panna, siis saab traditsioonilise “hernesupi” asemel edukalt kasutada ka teemakohaseid alternatiive, nagu “lehed!” ja “reha!”

13.15

“Kui inimesed vastu peavad, siis meil on lootust edukalt see asi lõpuni viia,” räägib riisumisaktsiooni algataja Kaspar Kruup. Ta hindab, et tunni ajaga on juba kolmandik tööst tehtud (ideaalplaan on jõuda Musumäe taha ja Krooksuni välja). Ilm läheb küll tuulisemaks ja jahedamaks, kuid paljud osalejad on lubanud lõpuni kohal olla.

Ja osalejate huvi on suur olnud. “Registreerumised kasvasid hüppeliselt viimase 48 tunni jooksul, inimesed panid ennast veel täna hommikul kirja,” ütles Kruup. Hetkel on kohal umbes 60 inimest.

Üleskutse lehepuhurite kasutamist piirata ja koos riisuma tulla on saanud valdavalt positiivset tagasisidet. Vaid üksikud veebikommentaatorid on pahameelt avaldanud.

Uurin Kaspar Kruubilt, miks me just Toomemäel riisume. “No vaata. See on kõige sümboolsem ja nähtavam objekt siin! Siin on lootust, et linn saab aru, et meil on tõsi taga,” vastab Kruup. 

13.30

Töö käib kiiresti ja peaaegu sõnatult. Kõigil on oma tööstiil – ühed rehitsevad lehed sirgetesse vaaludessse, teised lükkavad need kärmelt labidatega teeserva koristusmasinaid ootama.

Kogu perega riisuma tulnud Maiken räägib, et tema jaoks on lehepuhurid ebameeldivalt varajased äratajad. Lisaks teevad masinad tihti üsna tarbetut tööd. “Seda on hästi õudne vaadata, kuidas lehepuhur kahte lehte taga ajab, oleks lihtsam kas või niisama üles võtta,” sõnab Maiken.

Maikeni meelest sõltub selliste ühisalgatuste kasu suuresti eestvedamisest ja sellest, kui palju kohalik omavalitsus ideega kaasa tuleb. Ja teistpidi, kui toimuksid ülelinnalised heakorratööpäevad, leiduks sinna ka ilmselt huvilisi ja nii saaks päris palju ära teha.

Küsin Maikenilt veel, kuidas koosriisumine seni tundub. Maiken vastab, et lõbus on! “Paistab, et kõigil on. Et linnainimestel on okei vahepeal käia liigutamas ennast. Võib-olla see aktsioon võiks olla varem, kui lehed on kuivad ja kohevad, praegu on nad osaliselt juba huumuseks saanud,” räägib Maiken. 

14.00

Algab riisumine edasijõudnutele, sest tööjärg on jõudnud Musumäe nõlvadele. Koristusautod sinna ei pääse ja lehed tuleb ise ülesmäge vinnata. Paras katsumus on järsul ja libedal nõlval püsida ja samal ajal veel midagi riisuda. Keegi soovitab lehepuhurid appi võtta. Osa talgulisi püüab orupõhjast rehaga maksimaalselt kõrgele susida, mõned aga turnivad osavalt kõrgematel servadel, teenides Kaspar Kruubilt välja tabava võrdluse kaljukitsega.

“Huvitav, millised lihased homme valutavad,” mõtiskleb naaber. Pakun, et kõik.

15.00

Musumäe servale ilmub talguline Pärt koos kamba isiklike ja muidu tuttavate lastega ja teatab õhinaga, et viimased poolteist tundi on möödunud riisudes, käruga sõites ja lehehunnikuid tõstes. “Väga vahva on olnud! Ma ei ole otseselt lehepuhurivastane, aga see algatus on äge. Kui sa näed korraga nii palju inimesi rehadega unisoonis töötamas…Ja kringlit saab, teed saab,” räägib Pärt. 

Ta kiidab, et isegi juhuslikul möödakäijal on aktsiooniga lihtne liituda. “Tuled niisama siia, kaks kätt taskus ja saad ise reha! Teinekordki!” rõõmustab Pärt. 

15.30

Pärast pooltteist tundi orus müttamist tekib kergelt postapokalüptiline tunne, et muud maailma nagu ei olekski. Et ongi ainult Musumägi, lõputuna näiv tammelehtede voog – tõsiselt, kas neid imbub salaja kusagilt juurde? – ja viimased visad rehitsejad. Korraldajate sõnul aga on teisel pool mäge veel kaasvõitlejaid.

Riisujatega liitub Tartu abilinnapea Raimond Tamm, kes räägib, et ka linnavalitsuse meelest ei pea koristades iga viimast lehte taga ajama. Võimalusel püütakse üldse koristamata jätta või lehed kohapeal purustada, aga puhuritest ei ole seni pääsu olnud.

“Omavalitsuste poolt on problemaatiline see, et me ei saa keelustada ühtegi tööriista, meil ei ole sellist võimalust. Me saame seada mingisuguseid reegleid näiteks kasutusaegade osas, et kui parkides lehti kokku puhutakse, siis seda ei pea tegema kell seitse, seda võib teha ka kell üheksa ja hiljem,” selgitab Tamm. Aga kõnniteed peavad ohutuse huvides olema puhtad selleks ajaks, kui inimesed hommikul liikuma hakkavad. Sealt ka need varased puhumisäratused.

“Üks asi on keelamine, keeldudega sageli maailma paremaks ei muuda. Kui oleks selline mõistupärane kasutus, mitte nii, et ühte lehekest aetakse puhuriga taga… Selge see, et puhurimüra on ju väga häiriv,” tõdeb ka Tamm. Abilinnapea lisab, et töövõtjal on üsna keeruline lehekoristust ja muid lihtsamaid töid mehitada. Pole lihtsalt inimesi, kes oleksid nõus pidevalt riisumas käima.

“Loodan, et oleme selle aktsiooniga suutnud demonstreerida ka seda, et selline puhurivastane aktsioon ei ole kiusust,” ütleb Kruup.

“Loomulikult,” vastab abilinnapea.

 16.00

Ürituse ametliku lõpuni on jäänud tund aega ja talgulisi on Toomemäel veel paarkümmend. Kuid suurem osa tööst ongi juba tehtud. Kui ma läbi hämarduva pargi Inglisilla suunas jalutan, on enamik lehekuhjadest juba autokastidesse maandunud.

Koju jõudes loen Facebookist, et viimased vaprad rehabiliteerijad lõpetasid just töö. Väljas on täiesti pime ja sajab paduvihma. Järgmisel hommikul valutavad oodatult kõik lihased.

 

Kommenteerib korraldaja Kaspar Kruup

 

Kas Tartu on nüüd REHAbiliteeritud? Milline on sinu meelest selle päeva kõige olulisem tulemus või mõju (lisaks sellele, et ilmselgelt sai suur osa Toomemäest väga hästi korda)?

Saime demonstreerida, et paljudel tartlastel on lehekoristuse teemal väga tugevad arvamused, mille väljendamiseks on nad valmis ka pingutama. Linnavalitsusel ja -volikogul on seda sümbolit edaspidi väga raske eirata ning kui nad seda üritavad, siis võivad nad arvestada sellega, et kogukond ei jäta seda asja niisama. Aga reformierakondlik võim on väga umbusklik eraomandiga seotud piirangute seadmisel, seega neid tuleb heakorraeeskirja muutmisel ohtralt motiveerida.

Kui kaua ühisriisumine kestis, kui palju oli osavõtjaid ja kui suur ala korda tehti?

Inimesi käis üle 120. Jagasime välja 110 rinnamärki märki ning mitmed riisujad, kes hiljem tulid, ei tulnud märki küsima. Riisusime kokku veidi üle 5 tunni ning ning üle 25 000m2. See teeb umbes neli 50m2 korterit inimese kohta. 

Mida riisujad ise sündmusest arvanud on?

Kõik tagasiside, mis minuni jõudis, oli ülimalt positiivne. Lihased olid kanged, aga meeled olid rõõmsad. Delfi kommentaariumis saime kõvasti vihkamist, et mingi lumehelbekeste teema, aga tegelikult oli meil seal nii vanu kui noori, kes olid valmis oma seisukoha kaitseks rasket tööd tegema ja mitmed kirjutasid, et järgmisel aastal uuesti. 

Kuidas mõjutab sündmus Tartu linnavalitsuse edasisi plaane heakorratööde planeerimisel?

Loodetavasti positiivselt. Hetkel tundub, et nad on Tallinna sammude osas äraootaval positsioonil. Kui Tallinn puhurid tänavatel ära keelab, siis Tartu tuleb tõenäoliselt järgi. 

Kas Facebooki algatusel “Lõpp leheföönitamisele!” on nüüd lõpp? Mis saab edasi?

Facebooki lehekülg tegutseb edasi ja kajastab lumeföönitamisi. Vastavalt omavalitsuste (mitte ainult Tartu) sammudele tuleb meilt ka edasine kommunikatsioon. Kuna REHAbiliteerimise tiim tegutses aktsiooni korras, siis tõenäoliselt oleme natuke vaiksemad kui septembris-oktoobris. Kordusaktsiooni plaanide kohta veel midagi ütlema ei hakka.

Toimetas Anna Tisler.

Artikkel on valminud ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistrantide õppeaine “Projektipraktika” raames.