Neljas Dimensioon Sillamäel ‒ Eesti oma Broadways

Published On: May 31, 2018By

Sillamäe-nimelist linna Nõukogude liidu ametlikel kaartidel ei olnud. Seal olid eri aegadel linnad nagu Moskva nr 4, Leningrad nr 1 ja hiljem ka Narva nr 1, mis kõik viitasid tol ajal lihtinimesele suletud linnale. Sillamäe on linn, mille ehitasid 1940. ja 1950. aastatel sõjavangid. Linn oli suletud, sest seal rikastati uraani. Tänapäeval leidub muust Eestist selgelt eristuval 14 000 elanikuga Sillamäel nii Nõukogude Eestile kui kunagise keelatud Lääne american dream‘ile omaseid ilminguid, alustades Desjatka letipoest ja lõpetades kohvik-baari Brodveyga.

Sillamäe promenaad mõned minutid pärast lampide süttimist. Foto: Anna Teele Orav

 

“Ma mõtlesin ka plätud panna, aga tõsist ajakirjandust ei saa plätudes teha,” ütleb peatoimetaja Laur autosse istudes. Ilm on meeldivalt suvine. Autoga Tartust välja sõites tundub meile, nagu läheks klassiekskursioonile.

Teel Sillamäele helistab Laur meie võõrustajale Olgale ning saab aru, et peab verbid ära kaotama, et võimalikult primitiivselt talle selgeks teha, et saabume lõuna paiku. Olga, kelle T-särgil on kirjas “Break the rules”, ei räägi eesti ega inglise keelt (majutuse lehel oli inglise keele oskus välja toodud). Linna sisse sõites vaatavad meile vastu stalinistliku arhitektuuriga alleed. Kõikidel majadel on sepistatud rõdud, kus saab pesu kuivatada ja tobi teha. Kui möödub esimene kohalik, ütleme kõik pooleldi omaette “see on küll üks jube mees”. Mehel on habe, mustad riided ja hirmutav soeng. Mees ületab teed suvalises kohas. 

 

Peatoimetaja Sillamäelt meelerahu otsimas. Foto: Kiur Kaasik

 

Ööbime neljakesti suures avatud korteris (aadressil Ranna 4), mis on paneelmaja kohta üllatavalt kena. Kõikide mugavustega korter, mis asub ühe minuti kaugusel (“one minute from beach”) rannast ja viie minuti kaugusel kesklinnast, läheb nelja peale maksma 45€ (11.25€ inimese kohta). Booking.com reiting 9/10 ei ole kõigest lihtne turundustrikk – korter meie arvates just nii palju vääribki. Ühe punkti kümnest kaotab ta võõrustaja keelebarjääri tõttu. “Muidu on kõik ilus, aga sisse ei saa,” kommenteerib olukorda Laur. Keha- ja pudikeeles kõneledes saame siiski sisse. Viies korrus, päikesesoe valge avatud ruum, modernne kodukataloogi tüüpi sisustus. Ühel hetkel heliseb telefon. See on Olga, kes ütleb, et vaataksime Wi-fi parooli televiisori kõrvalt stendilt. “Sergei2217”. Sisestame parooli arvutisse – Wi-fi ühendus on parem kui kodus!

Et näiteks kartulivareenikuid osta, tuleb eestlane endas unustada ning leti tagant keerulisi vene nimesid veerides paluda.

Sillamäe tuntuim element on ilmselt hiljuti renoveeritud promenaad, mis meenutab mõnda Musta mere äärset kuurorti (või Maltat, ütleb multimeedia spetsialist Kiur, kes on sealt just tulnud). Rand ei vasta küll Vahemere standardile, kuid mahe mereõhk ja ere päike loovad õige tunde. Ka kohalikud naudivad ilma. Märkame üht pereisa, kes mere ääres Katjuuša viina lahendab ning hiljem oma pealtnäha viieaastasel pojal tühja taara prügikasti palub panna.

Sillamäe eristub ülejäänud Eestist, nii esmapilgul kui süvenedes. Tudengitena tajume 150 kilomeetrise vahemaaga Tartu ja Sillamäe erinevust eriti tugevalt. Suhtlus käib ainult vene keeles. Sillamäe elanikud ei räägi ka inglise keelt (k.a noored). Kesklinnas ei ole Rimisid ega Konsumeid. Iga nurga tagant võib leida mõne huvitava nimega nii-öelda letipoe nagu näiteks Galina, Desjatka ja Nika kauplus. Esimene pood, mida külastame, on Desjatka. Märkame meest, kes ostab pudeli viina. Hind 10.50.

Vene nimedega letipoodide kaup pärineb suures osas Venemaa Föderatsioonist. Nika kauplus, mis Neljanda Dimensiooni toimetusele eriti armsaks saab, pakub suures valikus tooteid, mida mujal Eestis ei leia. Poehinnad samas ülejäänud Eestist oluliselt ei erine. Et näiteks kartulivareenikuid osta, tuleb eestlane endas unustada ning leti tagant keerulisi vene nimesid veerides paluda. Adin seda ja adin toda (näiteks “adin twix ice cream pašhalusta”). Pašhalusta ja spassiiba! Ostetud!

 

Nika toidupood. Foto: Kiur Kaasik

 

Meie kortermaja ees ootab meid üleni verise kaela ja näoga mees.

Kui meil pärast pikka tänavaretke kõht tühjaks läheb, mõtleme külastada eimidagiütleva välimusega kohvik-baari nimega Randevuu. Muusika mängib, kuid rauduks on lukus. Kedagi näha ei ole. Otsustame edasi minna ja leiame eest kohvik-baar Brodvey (Sillamäel on ka Broddway-nimeline tänavapuhastusauto). Sisenedes märkame tahvlit, kuhu on valge kriidiga kirjutatud “Mojito 1+1=3”. Brodvey tundub kohalike noorte seas populaarne olevat – see on mõõdukalt ebatervisliku valikuga ja taskukohane söögikoht. Pool liitrit õlut saab kätte hinnaga 2,8€. Vaadis pakutakse ka kohalikus õlletehases toodetud Münchenit. Sillamäe au ja uhkus München, mille kraad on 6,2, mekib alguses liialt vaskselt. Hiljem jõuab õlle mõte kohale ning algab täiel rinnal nautimine. Nagu nimest arvata, pakub Brodvey üldtuntud lääne kiirtoite. Toidud ei ole mikrolaineahjus soojaks lastud, vaid tehakse värskelt (seda kinnitab pika ooteajaga ja säravate silmadega lauda toodud šašlõkk). Brodvey’s tuleb sisestada arvutisse parool “Originaal” ja rüperaale valdab adekvaatne internet.

Sillamäe tänavatel on märgata palju prügi. Ei ole kindel, kas see tuleb kohalike elanike kommetest või on see lihtsalt juhus. Näiteks on märgata keset alleed tühja kolmeliitrist veinipakki ja jäätisepabereid. Paljud majaseinad (v.a ilusamate ja vanemate kesklinnamajade seinad) on värvilisi graffiteid täis. Pärast tervet päeva Sillamäel rändamist otsustame 9/10 reitinguga majutuspaika naasta. Meie kortermaja ees ootab meid üleni verise kaela ja näoga mees. Minuti pärast saabub kiirabiauto, mille ust läheb verine kohalik lahti kangutama. Ukse avavad aga parameedikud, kes mehe autosse tõmbavad ja tema haavu lappima hakkavad.

Prügi Sillamäe tänavatel. Foto: Kiur Kaasik

 

Lisaks verisele mehele ja prügile on Sillamäel palju hulkuvaid kasse, kes julgevad inimesele väga lähedale tulla (vaata ka: vastutava väljaandja kassi Instagrami konto).

Hulkuvad kassid Sillamäel. Foto: Kiur Kaasik

Punastest telliskividest ehitatud maja tagahoovis on kõhe rauduks, mille avamisel tungib ninasõõrmetesse tugev rasvalõhn. Vist õige koht?

Huvitav on tõsiasi, et Sillamäe linnavalitsusehoone on ehitatud luteri kiriku stiilis aastal 1949 (see on muuseas kirjas infotahvlil hoone kõrval). Hoone ehitati riigis, kus jumalat ametlikult ei tunnistatud, salajases linnas, mis oli tavainimestele suletud. 

Naasnud majutuspaika, on aeg parajaks teha eelnevalt Nika poest soetatud vareenikud. Eki (Eesti õigekeelsussõnaraamatu) järgi tähendab vareenik väikest keedupirukat. Tegelikkuses on vareenik pelmeen, mille sees on liha asemel kartul. Eesti hapukoorega on vareenikud kõhtu täitev aare. Koos Vene õlu Starõi Melnikuga (“vana veskimölder”) on vareenikud tudengi jaoks nagu semestri lõpp – aasta oodatuim hetk.

Järgmise päeva hommikul otsustame, et soovime hommikust süüa kõige ehedamas Sillamäe sööklas. Lähme sööklasse “Perenaine”, mille pilt Google’i otsingus kinnitab, et tegemist on erilise kohaga. Punastest telliskividest ehitatud maja tagahoovis on kõhe rauduks, mille avamisel tungib ninasõõrmetesse tugev rasvalõhn. Vist õige koht? Sööklas pakuti harilikku Ida-Euroopa toitu: frikadellisupp, kartulisalat, kapsapirukas ja rabarberikompott. Fotograaf Kiur tellib endale riisisalati, tassi lahustavat kohvi (veekeetjat ei ole – põllega tädi keedab vett pliidil ja tõstab kulbiga lahustuvale kohvile) ja kapsapiruka, Laurile frikadellisupi ja samuti kapsapiruka. Arve läheb kokku 3.20€. “Ma ei ole kunagi nii odavalt söönud,” ütleb Kiur imestades.

 

Perenaise söökla köök. Foto: Anna Teele Orav

 

Sööklas ei mängi muusika. Einestame vaikuses ja rasvalõhna sees. 25 aastat tegutsenud Perenaise söökla juhataja, Sillamäel sündinud Valje, räägib, et Sillamäe puhul meeldib talle kõige rohkem linnapilt. “Sillamäe on väga ilus koht, eriti selle arhitektuur,” ütleb Valje vene keeles. Valje esindab muuseas tüüpilist Sillamäe 45+ naisterahvast, kelle põhiline soeng on meie hinnangul “välja kasvanud potikas” (tukk on siiski enam-vähem tasandatud). Potikale vaatamata õhkub Valjest eriline vene duša – soe, avatud ja armas. 

Reporterid Karoliina, Teele ja Laur sööklas hommikueinel. Foto: Kiur Kaasik

 

Pärast sööklakäiku meenub, et artikkel vajab ühte korralikku Sillamäe üldplaani. Eelmisel päeval nägime Ranna tänava korteri aknast, kuidas ühed kohalikud sellid ühe maha jäetud maja katusel aega surnuks lõid. Suundume sinnapoole, lootuses takistuseta katusele saada. Hoonet ümbritseb kõrge kivimüür ning värava ees valvavad mingisugused kahtlased pässid. Tuleb leida teine tee. Kõnnime mööda kitsast käiku maja taha, kust Kiur koos peatoimetajaga üle aia ronib. Ülejäänud toimetus jääb asju valvama. Hiilime vaikselt majja sisse ning mööda treppi üles katusele, kust selgub, et vaade ei ole kuigi avar. Puud varjavad silmapiiri. Paistavad soojuselektrijaam, sinine taevas ja punased majad. Vaade on, aga mitte piisavalt hea kaamerasilmale. Põrumine. Lähme kiiresti tagasi alla, üle müüri ja hiilime tänavale, nagu me ei oleks midagi valesti teinud.

Enne Sillamäelt lahkumist saab viimast korda Nika poest läbi käidud (soovitus lugejale) ja paremat naaberriigis toodetud kraami kaasa ostetud. Seejärel jätame hüvasti kohaga, mille sarnast teist Eestis ei eksisteeri. Nõukogude Eesti hõnguga Sillamäe on nii Ida-Euroopa stiilis paradiis kui ka urgas. Eesti oma Brodvey. Tuleb tõdeda, et Nõukogude Eesti ühel salajasemal linnal on oma võlu.

 

Neljas Dimensioon Sillamäel. Foto: Kiur Kaasik

 

 

– – – – – – – – – – – – –

Galerii fotod: Kiur Kaasik

https://www.instagram.com/p/BjUDj5pla76/?taken-by=kiurkaasik

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Neljas Dimensioon Sillamäel ‒ Eesti oma Broadways

Published On: May 31, 2018By

Sillamäe-nimelist linna Nõukogude liidu ametlikel kaartidel ei olnud. Seal olid eri aegadel linnad nagu Moskva nr 4, Leningrad nr 1 ja hiljem ka Narva nr 1, mis kõik viitasid tol ajal lihtinimesele suletud linnale. Sillamäe on linn, mille ehitasid 1940. ja 1950. aastatel sõjavangid. Linn oli suletud, sest seal rikastati uraani. Tänapäeval leidub muust Eestist selgelt eristuval 14 000 elanikuga Sillamäel nii Nõukogude Eestile kui kunagise keelatud Lääne american dream‘ile omaseid ilminguid, alustades Desjatka letipoest ja lõpetades kohvik-baari Brodveyga.

Sillamäe promenaad mõned minutid pärast lampide süttimist. Foto: Anna Teele Orav

 

“Ma mõtlesin ka plätud panna, aga tõsist ajakirjandust ei saa plätudes teha,” ütleb peatoimetaja Laur autosse istudes. Ilm on meeldivalt suvine. Autoga Tartust välja sõites tundub meile, nagu läheks klassiekskursioonile.

Teel Sillamäele helistab Laur meie võõrustajale Olgale ning saab aru, et peab verbid ära kaotama, et võimalikult primitiivselt talle selgeks teha, et saabume lõuna paiku. Olga, kelle T-särgil on kirjas “Break the rules”, ei räägi eesti ega inglise keelt (majutuse lehel oli inglise keele oskus välja toodud). Linna sisse sõites vaatavad meile vastu stalinistliku arhitektuuriga alleed. Kõikidel majadel on sepistatud rõdud, kus saab pesu kuivatada ja tobi teha. Kui möödub esimene kohalik, ütleme kõik pooleldi omaette “see on küll üks jube mees”. Mehel on habe, mustad riided ja hirmutav soeng. Mees ületab teed suvalises kohas. 

 

Peatoimetaja Sillamäelt meelerahu otsimas. Foto: Kiur Kaasik

 

Ööbime neljakesti suures avatud korteris (aadressil Ranna 4), mis on paneelmaja kohta üllatavalt kena. Kõikide mugavustega korter, mis asub ühe minuti kaugusel (“one minute from beach”) rannast ja viie minuti kaugusel kesklinnast, läheb nelja peale maksma 45€ (11.25€ inimese kohta). Booking.com reiting 9/10 ei ole kõigest lihtne turundustrikk – korter meie arvates just nii palju vääribki. Ühe punkti kümnest kaotab ta võõrustaja keelebarjääri tõttu. “Muidu on kõik ilus, aga sisse ei saa,” kommenteerib olukorda Laur. Keha- ja pudikeeles kõneledes saame siiski sisse. Viies korrus, päikesesoe valge avatud ruum, modernne kodukataloogi tüüpi sisustus. Ühel hetkel heliseb telefon. See on Olga, kes ütleb, et vaataksime Wi-fi parooli televiisori kõrvalt stendilt. “Sergei2217”. Sisestame parooli arvutisse – Wi-fi ühendus on parem kui kodus!

Et näiteks kartulivareenikuid osta, tuleb eestlane endas unustada ning leti tagant keerulisi vene nimesid veerides paluda.

Sillamäe tuntuim element on ilmselt hiljuti renoveeritud promenaad, mis meenutab mõnda Musta mere äärset kuurorti (või Maltat, ütleb multimeedia spetsialist Kiur, kes on sealt just tulnud). Rand ei vasta küll Vahemere standardile, kuid mahe mereõhk ja ere päike loovad õige tunde. Ka kohalikud naudivad ilma. Märkame üht pereisa, kes mere ääres Katjuuša viina lahendab ning hiljem oma pealtnäha viieaastasel pojal tühja taara prügikasti palub panna.

Sillamäe eristub ülejäänud Eestist, nii esmapilgul kui süvenedes. Tudengitena tajume 150 kilomeetrise vahemaaga Tartu ja Sillamäe erinevust eriti tugevalt. Suhtlus käib ainult vene keeles. Sillamäe elanikud ei räägi ka inglise keelt (k.a noored). Kesklinnas ei ole Rimisid ega Konsumeid. Iga nurga tagant võib leida mõne huvitava nimega nii-öelda letipoe nagu näiteks Galina, Desjatka ja Nika kauplus. Esimene pood, mida külastame, on Desjatka. Märkame meest, kes ostab pudeli viina. Hind 10.50.

Vene nimedega letipoodide kaup pärineb suures osas Venemaa Föderatsioonist. Nika kauplus, mis Neljanda Dimensiooni toimetusele eriti armsaks saab, pakub suures valikus tooteid, mida mujal Eestis ei leia. Poehinnad samas ülejäänud Eestist oluliselt ei erine. Et näiteks kartulivareenikuid osta, tuleb eestlane endas unustada ning leti tagant keerulisi vene nimesid veerides paluda. Adin seda ja adin toda (näiteks “adin twix ice cream pašhalusta”). Pašhalusta ja spassiiba! Ostetud!

 

Nika toidupood. Foto: Kiur Kaasik

 

Meie kortermaja ees ootab meid üleni verise kaela ja näoga mees.

Kui meil pärast pikka tänavaretke kõht tühjaks läheb, mõtleme külastada eimidagiütleva välimusega kohvik-baari nimega Randevuu. Muusika mängib, kuid rauduks on lukus. Kedagi näha ei ole. Otsustame edasi minna ja leiame eest kohvik-baar Brodvey (Sillamäel on ka Broddway-nimeline tänavapuhastusauto). Sisenedes märkame tahvlit, kuhu on valge kriidiga kirjutatud “Mojito 1+1=3”. Brodvey tundub kohalike noorte seas populaarne olevat – see on mõõdukalt ebatervisliku valikuga ja taskukohane söögikoht. Pool liitrit õlut saab kätte hinnaga 2,8€. Vaadis pakutakse ka kohalikus õlletehases toodetud Münchenit. Sillamäe au ja uhkus München, mille kraad on 6,2, mekib alguses liialt vaskselt. Hiljem jõuab õlle mõte kohale ning algab täiel rinnal nautimine. Nagu nimest arvata, pakub Brodvey üldtuntud lääne kiirtoite. Toidud ei ole mikrolaineahjus soojaks lastud, vaid tehakse värskelt (seda kinnitab pika ooteajaga ja säravate silmadega lauda toodud šašlõkk). Brodvey’s tuleb sisestada arvutisse parool “Originaal” ja rüperaale valdab adekvaatne internet.

Sillamäe tänavatel on märgata palju prügi. Ei ole kindel, kas see tuleb kohalike elanike kommetest või on see lihtsalt juhus. Näiteks on märgata keset alleed tühja kolmeliitrist veinipakki ja jäätisepabereid. Paljud majaseinad (v.a ilusamate ja vanemate kesklinnamajade seinad) on värvilisi graffiteid täis. Pärast tervet päeva Sillamäel rändamist otsustame 9/10 reitinguga majutuspaika naasta. Meie kortermaja ees ootab meid üleni verise kaela ja näoga mees. Minuti pärast saabub kiirabiauto, mille ust läheb verine kohalik lahti kangutama. Ukse avavad aga parameedikud, kes mehe autosse tõmbavad ja tema haavu lappima hakkavad.

Prügi Sillamäe tänavatel. Foto: Kiur Kaasik

 

Lisaks verisele mehele ja prügile on Sillamäel palju hulkuvaid kasse, kes julgevad inimesele väga lähedale tulla (vaata ka: vastutava väljaandja kassi Instagrami konto).

Hulkuvad kassid Sillamäel. Foto: Kiur Kaasik

Punastest telliskividest ehitatud maja tagahoovis on kõhe rauduks, mille avamisel tungib ninasõõrmetesse tugev rasvalõhn. Vist õige koht?

Huvitav on tõsiasi, et Sillamäe linnavalitsusehoone on ehitatud luteri kiriku stiilis aastal 1949 (see on muuseas kirjas infotahvlil hoone kõrval). Hoone ehitati riigis, kus jumalat ametlikult ei tunnistatud, salajases linnas, mis oli tavainimestele suletud. 

Naasnud majutuspaika, on aeg parajaks teha eelnevalt Nika poest soetatud vareenikud. Eki (Eesti õigekeelsussõnaraamatu) järgi tähendab vareenik väikest keedupirukat. Tegelikkuses on vareenik pelmeen, mille sees on liha asemel kartul. Eesti hapukoorega on vareenikud kõhtu täitev aare. Koos Vene õlu Starõi Melnikuga (“vana veskimölder”) on vareenikud tudengi jaoks nagu semestri lõpp – aasta oodatuim hetk.

Järgmise päeva hommikul otsustame, et soovime hommikust süüa kõige ehedamas Sillamäe sööklas. Lähme sööklasse “Perenaine”, mille pilt Google’i otsingus kinnitab, et tegemist on erilise kohaga. Punastest telliskividest ehitatud maja tagahoovis on kõhe rauduks, mille avamisel tungib ninasõõrmetesse tugev rasvalõhn. Vist õige koht? Sööklas pakuti harilikku Ida-Euroopa toitu: frikadellisupp, kartulisalat, kapsapirukas ja rabarberikompott. Fotograaf Kiur tellib endale riisisalati, tassi lahustavat kohvi (veekeetjat ei ole – põllega tädi keedab vett pliidil ja tõstab kulbiga lahustuvale kohvile) ja kapsapiruka, Laurile frikadellisupi ja samuti kapsapiruka. Arve läheb kokku 3.20€. “Ma ei ole kunagi nii odavalt söönud,” ütleb Kiur imestades.

 

Perenaise söökla köök. Foto: Anna Teele Orav

 

Sööklas ei mängi muusika. Einestame vaikuses ja rasvalõhna sees. 25 aastat tegutsenud Perenaise söökla juhataja, Sillamäel sündinud Valje, räägib, et Sillamäe puhul meeldib talle kõige rohkem linnapilt. “Sillamäe on väga ilus koht, eriti selle arhitektuur,” ütleb Valje vene keeles. Valje esindab muuseas tüüpilist Sillamäe 45+ naisterahvast, kelle põhiline soeng on meie hinnangul “välja kasvanud potikas” (tukk on siiski enam-vähem tasandatud). Potikale vaatamata õhkub Valjest eriline vene duša – soe, avatud ja armas. 

Reporterid Karoliina, Teele ja Laur sööklas hommikueinel. Foto: Kiur Kaasik

 

Pärast sööklakäiku meenub, et artikkel vajab ühte korralikku Sillamäe üldplaani. Eelmisel päeval nägime Ranna tänava korteri aknast, kuidas ühed kohalikud sellid ühe maha jäetud maja katusel aega surnuks lõid. Suundume sinnapoole, lootuses takistuseta katusele saada. Hoonet ümbritseb kõrge kivimüür ning värava ees valvavad mingisugused kahtlased pässid. Tuleb leida teine tee. Kõnnime mööda kitsast käiku maja taha, kust Kiur koos peatoimetajaga üle aia ronib. Ülejäänud toimetus jääb asju valvama. Hiilime vaikselt majja sisse ning mööda treppi üles katusele, kust selgub, et vaade ei ole kuigi avar. Puud varjavad silmapiiri. Paistavad soojuselektrijaam, sinine taevas ja punased majad. Vaade on, aga mitte piisavalt hea kaamerasilmale. Põrumine. Lähme kiiresti tagasi alla, üle müüri ja hiilime tänavale, nagu me ei oleks midagi valesti teinud.

Enne Sillamäelt lahkumist saab viimast korda Nika poest läbi käidud (soovitus lugejale) ja paremat naaberriigis toodetud kraami kaasa ostetud. Seejärel jätame hüvasti kohaga, mille sarnast teist Eestis ei eksisteeri. Nõukogude Eesti hõnguga Sillamäe on nii Ida-Euroopa stiilis paradiis kui ka urgas. Eesti oma Brodvey. Tuleb tõdeda, et Nõukogude Eesti ühel salajasemal linnal on oma võlu.

 

Neljas Dimensioon Sillamäel. Foto: Kiur Kaasik

 

 

– – – – – – – – – – – – –

Galerii fotod: Kiur Kaasik

https://www.instagram.com/p/BjUDj5pla76/?taken-by=kiurkaasik

+ posts
+ posts