Need vanad armastuskirjad — ainult 30 senti

Published On: April 26, 2018By

Ühel aprillikuu laupäeval seisan keset Eesti väikelinna taaskasutuskeskust. Võru elanikud on äsja avatud poodi uudistama tulnud: näen kümneid pensionieas prouasid ja mõnda lapsega ema ärevalt kaubas tuhnimas. Riidehordide vahelt paistavad silma portselannõude riiulid ja nurgake raamatute jaoks. Ühes nurgas istub suur ja mitte-enam-nii-valge mullivann.

Kuna riiete poolel tundub õhuruumi vajaka jäävat, lähen uudistan raamaturiiulit. Olles parasjagu sirvimas raamatut “NSV Liidu ravimtaimed”, toksab õde mind musta võltsnahast märkmikuga. “Näe, päris lahe,” pistab ta märkmiku mulle kätte ja läheb ise vanaaegset köögitehnikat vaatlema. Katsun märkmiku kollakaid ja karedaid lehti ning mõtlen, et mis ma ikka sellest ostan, mul ju märkmikke niigi. Veel enne, kui selle tagasi riiulisse asetan, märkan aga lehtede taga olevast märkmikutaskust midagi välja paistmas.

Pistan käe taskusse ja tõmban sealt välja viis kolletunud ümbrikku. Kõigile ümbrikele on eesti keeles peale kirjutatud saaja nimi ja aadress ning ümbrikud paistavad ka midagi sisaldavat. Mu süda hakkab põnevusest puperdama. Lükkan ümbrikud kiiresti tagasi märkmikusahtlisse, haaran märkmiku tugevalt kätte ning otsin pikast ostujärjekorrast üles ema, kellele õde on oma leiud — Converse’i ketsid ja veidra vanaaegse kohvikannu — juba kätte pistnud. Pistan enda aarde ema sülle, ülejäänud kaltsukasaagi sekka, ja ütlen:

“Ainult 30 senti. Märkmikku läheb ju ikka vaja.”

Autoga koju sõites räägin oma avastusest ka pereliikmetele. Ema arvab, et ilmselt on seal mingid mõttetud paberid ning õde üritab vaielda, et tegelikult leidis märkmiku üldse ju tema. Mina aga mõtlen, kas ehk oleksin pidanud kirjad ikkagi poemüüjatele andma, samal ajal muidugi lootes, et ümbrikes on “Tuulepealse maa” laadsete tegelaste vahelised armastuskirjad.

 

Täpselt samasuguse vestluse võib ilmselt tänapäeval leida iga teismelise tüdruku telefonist, kes pidžaamapeol sõbrannadega vaheldumisi mõne poisiga on chat’inud.

 

Kohe, kui oleme koju jõudnud, istun köögilaua taha ning tõmban ümbrikud märkmiku vahelt välja. Avan ettevaatlikult esimese ümbriku. Leian postkaardi, Siguldast. Saatmise kuupäev – 6. juuli, 1983. 

“Hei, Olf! Tervitused Lätimaalt. Muide, ma ei sõitnudki too kolmapäev hommikul vara ära, vaid alles neljapäeval. Püüdsin sind päeva jooksul kätte saada, aga see ei õnnestunud. Kui viitsid, võiksid kirjutada, kuidas läheb. Muide, Kadri tuleb tagasisõidul siit läbi. Siis saadame sulle kaardi.”

Kõik. Olen ilmselgelt pettunud, see 35 aastat tagasi kirjutatud kiri sisaldas vähem informatsiooni, kui minu igapäevased Facebooki sõnumid. Kes siis ainult selleks postkaardi saadab, et küsida sõbralt, kuidas tal läheb ja öelda, et noh, kui viitsid, siis võiksid kirjutada?

 

Olles lootusrikkalt järgmise, kõige paksema ümbriku avanud, leian 12 lehekülje pikkuse kirja. Kiri on saadetud Olavile, tüdrukutelt nimedega Jaanika ja Kadri. Alustan kirja lugemist veidra tundega, umbes nagu oleks ma kellegi e-maili kasutajasse sisse häkkinud, võib-olla midagi veel hullemat. Uudishimu võtab siiski võimust.

“Tere, Olavi!

Me otsustasime sulle Kadriga kirjutada siit kaugest Ihastest ühe kirja. 

Mõtle vaid – Kadri elab praegust täitsa üksi suures pruunis majas Koidutähe tänavas ja Kevade kooperatiivis. (s.o. sa võiksid teda vaatama tulla). Ise ta õmbleb praegust minu pluusile varrukaäärt ja laulab makiga võidu “Tšikale, tšikale, tšikale”. 

Kiri jätkub Jaanika uitmõtetega, alates küsimustest nagu “mida sa ise teed kah?” kuni laulusalmideni, mida sõbranna tema kirjutamise ajal laulab. Teise lehekülje lõpus vahetub aga käekiri — paistab, et Kadri võttis kirjutamise üle:

“Jaanikale on täitsa lahe vaim peale tulnud. Nojah, elu siin on täitsa lahe jne. Ei mingeid esivanemaid, terve aed täis marju, herneid, porgandeid jne.”

Kadri kirjutab seni, kuni nad neljanda lehekülje lõpus ujuma otsustavad minna. Viiendal leheküljel jätkab jälle Annika:

“Okey! Jätkame! Tulime ujumast tagasi ja nüüd on nahk märg nagu sulul, aga Kadril pole midagi, (muide, praegu ta röögatas, sest lõi jala ära). Ta on nagu naisamatsoon (praegu pani küünalt põlema ja kõrvetas näpu ära ja röökis) ja nüüd teeb ta endale soengut.” 

Niimoodi hetkeolukorda ja enda mõtteid kirjeldades kirjutavad tüdrukud vaheldumisi kokku 12 lehekülge. Kuuendal leheküljel kirjutab Annika:

“Kuule – kas sa pead Anuga plaani või?! Moku, ära pea, Kadri on hulga toredam, ainult et see koht ei lähe vist siin kirjas läbi ühe revidendi silme alt..” ning seitsmendal Annika vastu “Nojah, pool Jaanika tekstist on vale, aga lasen siiski läbi.”

 

Sellest kohast alates läheb asi juba päris segaseks, kuna tüdrukud hakkavad üksteise kirjutisi alla joonima ja kommentaare lisama. Jaanika pidi ju ikkagi juurde kirjutama, et “üldse ei ole, ausõna!”. Kirjal puudub igasugune loogiline struktuur – tüdrukud kirjutavad õues lärmavast äikesest, sellest, kuidas nad küünlaga oma sõrmed kõrvetasid ning kõige vahele lisavad ka oma lemmikuid laulusalme. Täpselt samasuguse vestluse võib ilmselt tänapäeval leida iga teismelise tüdruku telefonist, kes pidžaamapeol sõbrannadega vaheldumisi mõne poisiga on chat’inud. 

Järgmises ümbrikus on taas postkaart, mis on saadetud 1983. aasta detsembris.

 

“Olavi! Uus aasta õnne toogu, vanast vaid kaunis meelde jäägu!
Soovib: Terje.”

Viimane paberileht on ilma ümbrikuta. Paistab, et see polegi mitte kiri ega postkaart, vaid pigem väike teade, mis on kunagi Olavi lauanurgale jäetud. Erinevalt teistest kirjadest on sellel lehel kasutatud rohelist tinti.

 Armsad, kallid poikad! Ärge pahandage, et me teid ära ei oodanud. Pidime minema linna ja kella kuue paiku juba lennujaamas olema. Ärge väga kurvastage. Peatse kohtumiseni! Musi kalli!!! Elle ja Elina”

Ei teagi, kas selleks on erinevate neidude nimed kirjade all, roheline tint, kolm hüüumärki või fraas “kallid poikad”, aga miski paneb mind pärast viimase kollaka lehekese lugemist muigama. 

Kas tegemist oligi Olavi “kirjad tüdrukutega” märkmikuga? Hoidis ta neid kirju alles mingil erilisemal põhjusel? Sattusid need ümbrikud sinna taskusse juhuslikult? Kas Olavi unustas kirjad kogemata vana märkmiku vahele? Vastuseid ma ei tea ja ilmselt ei saagi teada. Tean vaid, et see oli üks tavalisest põnevam kaltsukakülastus, tänu millele sain mõtetes lennata aega, kui polnud e-maile ega Facebooki, vaba Eestit, ega ammugi mitte mind.

Väitele “internet on tänapäeva noorte kirjaoskuse ära rikkunud” julgen vastu vaielda – ka Olavile saadetud kirjades oli grammatika- ja komavigu, tüdrukud kirjutasid oma mõtted otse paberile, mõni lause algas väikse tähega ja mõni lõik oli (tänapäeva mõistete järgi) caps lock’is. Noored (kirjade sisust tuleb selgesti välja, et tegemist on noortega) suhtlesid omavahel samamoodi, nagu vestlevad noored praegu. Ainus erinevus on selles, et nende vestlused on paberil, mitte nutitelefonis. 

Sellegipoolest hakkas mul mingil põhjusel pärast kirjade lugemist kurb, et mina ei ela paberkirjade saatmise ja saamise ajastul.

—————————-

Fotod: Ode Maria Punamäe

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Need vanad armastuskirjad — ainult 30 senti

Published On: April 26, 2018By

Ühel aprillikuu laupäeval seisan keset Eesti väikelinna taaskasutuskeskust. Võru elanikud on äsja avatud poodi uudistama tulnud: näen kümneid pensionieas prouasid ja mõnda lapsega ema ärevalt kaubas tuhnimas. Riidehordide vahelt paistavad silma portselannõude riiulid ja nurgake raamatute jaoks. Ühes nurgas istub suur ja mitte-enam-nii-valge mullivann.

Kuna riiete poolel tundub õhuruumi vajaka jäävat, lähen uudistan raamaturiiulit. Olles parasjagu sirvimas raamatut “NSV Liidu ravimtaimed”, toksab õde mind musta võltsnahast märkmikuga. “Näe, päris lahe,” pistab ta märkmiku mulle kätte ja läheb ise vanaaegset köögitehnikat vaatlema. Katsun märkmiku kollakaid ja karedaid lehti ning mõtlen, et mis ma ikka sellest ostan, mul ju märkmikke niigi. Veel enne, kui selle tagasi riiulisse asetan, märkan aga lehtede taga olevast märkmikutaskust midagi välja paistmas.

Pistan käe taskusse ja tõmban sealt välja viis kolletunud ümbrikku. Kõigile ümbrikele on eesti keeles peale kirjutatud saaja nimi ja aadress ning ümbrikud paistavad ka midagi sisaldavat. Mu süda hakkab põnevusest puperdama. Lükkan ümbrikud kiiresti tagasi märkmikusahtlisse, haaran märkmiku tugevalt kätte ning otsin pikast ostujärjekorrast üles ema, kellele õde on oma leiud — Converse’i ketsid ja veidra vanaaegse kohvikannu — juba kätte pistnud. Pistan enda aarde ema sülle, ülejäänud kaltsukasaagi sekka, ja ütlen:

“Ainult 30 senti. Märkmikku läheb ju ikka vaja.”

Autoga koju sõites räägin oma avastusest ka pereliikmetele. Ema arvab, et ilmselt on seal mingid mõttetud paberid ning õde üritab vaielda, et tegelikult leidis märkmiku üldse ju tema. Mina aga mõtlen, kas ehk oleksin pidanud kirjad ikkagi poemüüjatele andma, samal ajal muidugi lootes, et ümbrikes on “Tuulepealse maa” laadsete tegelaste vahelised armastuskirjad.

 

Täpselt samasuguse vestluse võib ilmselt tänapäeval leida iga teismelise tüdruku telefonist, kes pidžaamapeol sõbrannadega vaheldumisi mõne poisiga on chat’inud.

 

Kohe, kui oleme koju jõudnud, istun köögilaua taha ning tõmban ümbrikud märkmiku vahelt välja. Avan ettevaatlikult esimese ümbriku. Leian postkaardi, Siguldast. Saatmise kuupäev – 6. juuli, 1983. 

“Hei, Olf! Tervitused Lätimaalt. Muide, ma ei sõitnudki too kolmapäev hommikul vara ära, vaid alles neljapäeval. Püüdsin sind päeva jooksul kätte saada, aga see ei õnnestunud. Kui viitsid, võiksid kirjutada, kuidas läheb. Muide, Kadri tuleb tagasisõidul siit läbi. Siis saadame sulle kaardi.”

Kõik. Olen ilmselgelt pettunud, see 35 aastat tagasi kirjutatud kiri sisaldas vähem informatsiooni, kui minu igapäevased Facebooki sõnumid. Kes siis ainult selleks postkaardi saadab, et küsida sõbralt, kuidas tal läheb ja öelda, et noh, kui viitsid, siis võiksid kirjutada?

 

Olles lootusrikkalt järgmise, kõige paksema ümbriku avanud, leian 12 lehekülje pikkuse kirja. Kiri on saadetud Olavile, tüdrukutelt nimedega Jaanika ja Kadri. Alustan kirja lugemist veidra tundega, umbes nagu oleks ma kellegi e-maili kasutajasse sisse häkkinud, võib-olla midagi veel hullemat. Uudishimu võtab siiski võimust.

“Tere, Olavi!

Me otsustasime sulle Kadriga kirjutada siit kaugest Ihastest ühe kirja. 

Mõtle vaid – Kadri elab praegust täitsa üksi suures pruunis majas Koidutähe tänavas ja Kevade kooperatiivis. (s.o. sa võiksid teda vaatama tulla). Ise ta õmbleb praegust minu pluusile varrukaäärt ja laulab makiga võidu “Tšikale, tšikale, tšikale”. 

Kiri jätkub Jaanika uitmõtetega, alates küsimustest nagu “mida sa ise teed kah?” kuni laulusalmideni, mida sõbranna tema kirjutamise ajal laulab. Teise lehekülje lõpus vahetub aga käekiri — paistab, et Kadri võttis kirjutamise üle:

“Jaanikale on täitsa lahe vaim peale tulnud. Nojah, elu siin on täitsa lahe jne. Ei mingeid esivanemaid, terve aed täis marju, herneid, porgandeid jne.”

Kadri kirjutab seni, kuni nad neljanda lehekülje lõpus ujuma otsustavad minna. Viiendal leheküljel jätkab jälle Annika:

“Okey! Jätkame! Tulime ujumast tagasi ja nüüd on nahk märg nagu sulul, aga Kadril pole midagi, (muide, praegu ta röögatas, sest lõi jala ära). Ta on nagu naisamatsoon (praegu pani küünalt põlema ja kõrvetas näpu ära ja röökis) ja nüüd teeb ta endale soengut.” 

Niimoodi hetkeolukorda ja enda mõtteid kirjeldades kirjutavad tüdrukud vaheldumisi kokku 12 lehekülge. Kuuendal leheküljel kirjutab Annika:

“Kuule – kas sa pead Anuga plaani või?! Moku, ära pea, Kadri on hulga toredam, ainult et see koht ei lähe vist siin kirjas läbi ühe revidendi silme alt..” ning seitsmendal Annika vastu “Nojah, pool Jaanika tekstist on vale, aga lasen siiski läbi.”

 

Sellest kohast alates läheb asi juba päris segaseks, kuna tüdrukud hakkavad üksteise kirjutisi alla joonima ja kommentaare lisama. Jaanika pidi ju ikkagi juurde kirjutama, et “üldse ei ole, ausõna!”. Kirjal puudub igasugune loogiline struktuur – tüdrukud kirjutavad õues lärmavast äikesest, sellest, kuidas nad küünlaga oma sõrmed kõrvetasid ning kõige vahele lisavad ka oma lemmikuid laulusalme. Täpselt samasuguse vestluse võib ilmselt tänapäeval leida iga teismelise tüdruku telefonist, kes pidžaamapeol sõbrannadega vaheldumisi mõne poisiga on chat’inud. 

Järgmises ümbrikus on taas postkaart, mis on saadetud 1983. aasta detsembris.

 

“Olavi! Uus aasta õnne toogu, vanast vaid kaunis meelde jäägu!
Soovib: Terje.”

Viimane paberileht on ilma ümbrikuta. Paistab, et see polegi mitte kiri ega postkaart, vaid pigem väike teade, mis on kunagi Olavi lauanurgale jäetud. Erinevalt teistest kirjadest on sellel lehel kasutatud rohelist tinti.

 Armsad, kallid poikad! Ärge pahandage, et me teid ära ei oodanud. Pidime minema linna ja kella kuue paiku juba lennujaamas olema. Ärge väga kurvastage. Peatse kohtumiseni! Musi kalli!!! Elle ja Elina”

Ei teagi, kas selleks on erinevate neidude nimed kirjade all, roheline tint, kolm hüüumärki või fraas “kallid poikad”, aga miski paneb mind pärast viimase kollaka lehekese lugemist muigama. 

Kas tegemist oligi Olavi “kirjad tüdrukutega” märkmikuga? Hoidis ta neid kirju alles mingil erilisemal põhjusel? Sattusid need ümbrikud sinna taskusse juhuslikult? Kas Olavi unustas kirjad kogemata vana märkmiku vahele? Vastuseid ma ei tea ja ilmselt ei saagi teada. Tean vaid, et see oli üks tavalisest põnevam kaltsukakülastus, tänu millele sain mõtetes lennata aega, kui polnud e-maile ega Facebooki, vaba Eestit, ega ammugi mitte mind.

Väitele “internet on tänapäeva noorte kirjaoskuse ära rikkunud” julgen vastu vaielda – ka Olavile saadetud kirjades oli grammatika- ja komavigu, tüdrukud kirjutasid oma mõtted otse paberile, mõni lause algas väikse tähega ja mõni lõik oli (tänapäeva mõistete järgi) caps lock’is. Noored (kirjade sisust tuleb selgesti välja, et tegemist on noortega) suhtlesid omavahel samamoodi, nagu vestlevad noored praegu. Ainus erinevus on selles, et nende vestlused on paberil, mitte nutitelefonis. 

Sellegipoolest hakkas mul mingil põhjusel pärast kirjade lugemist kurb, et mina ei ela paberkirjade saatmise ja saamise ajastul.

—————————-

Fotod: Ode Maria Punamäe

+ posts
+ posts