Šokk! Saksamaa suurima tabloidlehe peatoimetaja peenisesuurendusoperatsioon läks halvasti, tõenäoliselt saatuslikult. Umbes nii algab lugu, mida täna enam keegi trükkida ei tohi – selle keelab kohtu otsus. Kuid ühtlasi on see juhtum, millest ei saa mööda minna loost inspireeritud kunstiga silmitsi seistes ega sõnavabaduse, satiiri ja privaatsuse piiridele mõeldes.

2002. aastal avaldas taz. Die Tageszeitung lehe satiiriküljel loo Bildi tollasest peatoimetajast, Kai Diekmannist, kel väidetavalt läks peenisesuurendamise operatsioon Mehhikos üsnagi kehvasti. Kuuldavasti lausa nii kurvalt, et meheau sai parandamatuid vigastusi. Tänapäevases kontekstis võib selle loo liigitada rubriigi „fake news“ alla. Ajaloolises plaanis – ja tazis senini – on see siiski markantseim näide satiirist.

Diekmann ei jäänud aga vastust võlgu ning andis tazi kohtusse, nõudes kompensatsiooniks 30 000 eurot. Tema argument? taz rikkus artikliga räigelt tema privaatsust. Kohus otsustas, et kuigi artikkel on ilmselgelt satiir, on tegemist piiripealse huumoriga ning leht on tegutsenud eetiliselt hallil alal. Siiski ei rahuldatud Diekmanni nõuet. Kohus sedastas, et Diekmann kui tabloidlehe peatoimetaja peab arvestama, et tal on avalikus sfääris privaatsusele väiksem nõudmine. Seda eriti seetõttu, et ta „teenib teadlikult tulu teiste privaatsuse rikkumisega.“

Hetkel, mil kogu skandaal vaid tema ümber keerlema hakkas, ütles ta, et lugu on ebameeldiv ning et ta ei taha end millessegi taolisse segada.

„Diekmanni juhitud Bildis ilmus toona väga palju seksistlikke lugusid ja ka võltsuudiseid,“ asetab Harriet Wolff, tänane tazi satiirikülje toimetaja tollased sündmused konteksti. „Aga hetkel, mil kogu skandaal vaid tema ümber keerlema hakkas, ütles ta, et lugu on ebameeldiv ning et ta ei taha, et ta millessegi taolisse segatud oleks.“

Asi lõppes aga piiranguga mõlemale osapoolele: Diekmann ei saanud valuraha ning taz ei tohi lugu enam kunagi taasavaldada ning pidi selle ka arhiivist kustutama. Kohtukulud läksid jagamisele, pisut suurema osa pidi kandma Diekmann.

Provokatiivne kunst linnaruumis

2009. aastal sai nn peenise kaasus linnaruumis, tazi maja seinal võrdväärse meenutuse. Skulptuuri autor on sakslane Peter Lenk, kes on tuntud teistegi provokatiivsete taieste poolest.

Ta selgitas tööd järgmiselt. Bildi avaldaja Friede Springer istub ülal ning mängib flööti, et meelitada ja suunata Bildi peatoimetaja absurdselt suurt „kobra“-peenist.

Skulptuuri kroonib loosung „Freide sei mit dir“, mille võib tõlkida kui „olgu rahu sinuga“. Loosung kannab aga mitmekihilist tähendust: freide, mis tähendab saksa keeles rahu, on ühtlasi ka viide Bildi ühele omanikule, Friede Springerile.

Friedest ülal (sildi all, paremal) hõljub aga ingli moel Bildi asutaja Axel Cäsar Springer.

Skulptuuri keskosas asuvad figuurid kujutavad aga neid, kelle privaatsusesse on Bild tegutsemises käigus sekkunud. Kunstnik on välja valinud Bildis ilmunud lood, milles pealkiri või teema peenisele viitab. 

Klikka pildile, et avada interaktiivne kaart, millelt saab detailide kohta täpsemalt uurida.

 

Avalikkus toetas tazi

Tazile oli kogu skandaal suurepärane turundus – teema oli kuum väga paljudes väljaannetes, kogu saagast on vändatud ka dokumentaalfilm. Kohtukaasuse tuules tõstatasid tazi ajakirjanikud ka üleüldisema meediakriitilise küsimuse: kui kaua veel saab tolereerida teiste eraelu, piiripealse erootika ja skandaalide arvelt rikastumist? Eriti, mil see pole „kangelastele“ sugugi meeldiv kogemus, nagu tundis ka Diekmann ise. Ülejäänud saksa meedia nõustus taziga.

Seega oli kohtuotsus nn valgetele lehtedele kui õigluse jalule seadmine: esimest korda ajaloos on õigusorgan selgesõnaliselt öelnud, et Saksamaa suurim tabloid teenib teadlikult tulu teiste privaatsusesse sekkumisega.

Esimest korda ajaloos on õigusorgan selgesõnaliselt öelnud, et Saksamaa suurim tabloid teenib teadlikult tulu teiste privaatsusesse sekkumisega.

Kui tazi vürtsikas artikkel pani lugejad ja kolleegid korralikult naerma, siis naerualuseks sai Diekmann avalikkus silmis alles kohtukaasuse algatamisega. „Mõni aasta hiljem tunnistas ta, et kohtusse minek oli tema elu suurim viga,“ meenutas Wolff, „ka taziga said Diekmannil suhted silutud. Ta vormistas end üheks tazi toetajaks ning omab seeläbi tükikest tazist, ilma et me oleks teda seda tegema ärgitanud.“ Leppimisele viitab seegi, et Diekmann käib teinekord sealsamas tazi õues kohvi joomas, püksata ja üle võlli skulptuur temast vaid loetud meetrite kaugusel.

Bild on senini Saksamaa suurim ja väga edukas tabloid, kuid Wolffi hinnangul muutus koos peatoimetajaga ka leht ise – pisut vastutustundlikumaks. Kuigi skandaalidega teenitakse tulu tänagi, võib kindel olla, et fakikontroll on varasemast tihedam.

“Vuajeristidele kogu maailmas” – sellist alapealkirja kannab skulptor Peter Lenki teos tazi toimetuse seinal. Kollaaž: Peter Lenk/Greete Palmiste

Aga milline on tazi või satiiriajakirjanike vastutus?

„Satiiril ei tohiks olla piire, välja arvatud juhul, kui nalja tuumaks on inimesed, kes tõesti on nõrgemas seisus,“ arvas Wolff. See, et inimesed kurdavad varasemast enam tundlikkuse üle, ei tohiks panna satiiritoimetust end tsenseerima. „Enamasti kurdavad liigse kriitika pärast need, kes on lihtsalt liiga laisad, et enda eest seista ja oma arvamust avaldada.“ Nii nagu allikate infosse, tuleks ka etteheidetesse suhtuda kriitilise meelega: lehe satiirinurka satuvad inimesed ja teemad, kes avalikkuses niigi figureerivad ja ühiskonnas rolli mängivad.

„Enamasti kurdavad liigse kriitika pärast need, kes on lihtsalt liiga laisad, et enda eest seista ja oma arvamust avaldada.“ – Harriet Wolff, satiirikülje toimetaja

Wolff on veendunud, et keerulistel aegadel ei tohiks kindlasti huumorile selga keerata. Tõsi, ka tazi satiiritoimetuses arutletakse tihti piiride ja naljatunnetuse üle, kuid töö muutumisest pole kindlasti juttu. „Huumor ja satiir annavad võimaluse sündmusi distantsilt vaadelda ja tajuda. Pelk kirjeldamine või veel enam selle tegemata jätmine välistaks eelneva.“ Rääkimata sellest, et segaduses paistev maailm vajab endiselt nalja ja huumorit, lisas ta.

Harriet Wolff: traditsiooniline satiir võiks olla kui õppevahend praeguses inforuumis orienteerumisel. Videol on ka eestikeelsed subtiitrid, mida näeb, kui vajutada nupule CC.

Tänavu mais saab artikli „Sex-schock! Penis kaputt!“ ilmumisest 15 aastat.

Autorid: Greete Palmiste, Laura Kalam, Kristi Sarap

---

Tartu Ülikooli ajakirjandusmagistrandid sõitsid aprilli viimasel nädalal Saksamaale, et tutvuda sealsete toimetuste ja ülikoolidega. Magistrandid kajastavad reisi Neljandas Dimensioonis nii tekstis, fotos ja videos.