Kui tõde meedias enam ei maksa

Published On: January 20, 2017By

Kõik, kes on vähegi kursis Eesti meediaruumiga, on tähele pannud viimase kvartali trendiväljendeid nagu desinformatsioon, libauudised ning veel sisutühjemat „peavoolumeedia objektiivsus“. Aitäh, Uued Uudised ja Objektiiv!

Aastanumbri vahetumise paiku lugesin läbi juba 2013. aastal ilmunud Dave Eggersi romaani „Ring“, mis kevadel ka Hollywoodi kassahitina kinolinale jõuab, peaosas Emma Watsoniga. Kui sisu poolest vaatama ei jõua, siis Watsoni pärast vast ikka. Kuigi raamat on seotud privaatsusega infoühiskonnas, mitte libauudistega, siis sellegipoolest on siin pidepunkte. Neist peamine – inimesed on lõpetanud oma mõistuse kasutamise analüüsimiseks.

Kardashianite ajastul on infovool kasvanud üle igasuguste võimalike piiride, mida inimene suudaks hoomata ja läbi töödelda. Infomaht on suurenenud mitmekordselt ajal, mil generatsioone on peale kasvanud vaid üks või kaks. Seetõttu pean totraks meediagurude nõuannet objektiivsete uudiste lugemiseks hoida silma peal mitmel uudisportaalil.

Väljaannete veebitoimetustes kehtib põhimõte, et kõik uudisväärtuslik tuleb võimalikult kiiresti veebi panna. Ajakirjanikke ei koolitata enam uudist looma, vaid kiirelt pressiteadete sisu toimetama ning artiklilaadseks toodeteks vorpima. Ideaalis peaks üks maailmaasjadega kursis olev Eesti inimene lugema igapäevaselt Postimeest, Eesti Päevalehte, sirvima Delfit, kaema ERRi, piidlema välisportaale nagu BBC või Spiegel, kuid kõike seda tehes jumala pärast hoidma eemale Sputnikust, Kesknädalast ja seesamusest Objektiivist.

Ebapopulaarne arvamus on aga see, et lugema peaks lisaks „peavoolule“ ka alternatiivmeediat, et tekiks mitmekülgne ning tasakaalustatud maailmavaade. Tõde peitub just nende kahe vahel. Portaali Uued Uudised lugemine on minu jaoks samavõrd humoorikas kui Delfi reklaamides orienteerumine. Üks meediaväljaanne kirjeldab läbi paremäärmusliku spektri pagulasi, teine pakub keskmisele Eesti mehele a) seksinippe või b) otseülekannet naiste rannavollelt.

Piir hea ja halva vahel ähmastub. Lugeja kipub tarbima meediat, mis ühtib tema maailmavaatega. Kui peavoolu poliitkorrektne käsitlus „rätipeadest“ ei ole sobiv, leiab ta mujalt oma seisukohtadega ühtiva artikli. Kui tundlikest teemadest rääkimist välditakse, siis tuleb keegi ja räägib sellest nii, nagu tema tahab. Loodus tühja kohta ei salli. Seejuures ma ei õigusta Objektiivi ja Uute Uudiste eksistentsi, vaid üritan lahti mõtestada nende levikut.

Siinkohal võib keegi mulle vastu vaielda, et pehmed teemad ja clickbait pealkirjad saavad nii suure osakaalu tänu liberalistlikule turumajandusele, kus pakkumise määrab nõudlus, seega järelikult nõuavad lugejad just vooditrikke. Väljaanne ei tohi toimida sarnasel ärimudelil nagu kingapood. Selliste uudiste tootmisega on ajaga kadunud analüüsivõime, sest sisu jagamine stiilis „13 võimalust saledama kõhuni“ võtab ära igasuguse funktsionaalse lugemisoskuse ning tähelepanuvõime. Ja siis meie gümnaasiumide vaesed kirjandusõpetajad on hädas noorte meelitamisega lugemaks sadu lehti tekstimassiivi sookuivendusraamatust „Tõde ja õigus“.

Tahan rõhutada, et mündi mõlema küljega tutvumine on vajalik avalike debattide puhul – kui ühiskonda lõhestavad arutelud, seisukohad ning ettepanekud. Et vastata, tuleb kõigepealt kuulata. Need ei ole üksikud äärmuslikud oma keldris, need on inimmassid, kes hääletasid Brexiti ja Trumpi poolt.

Miks ma siis üldse sellest raamatust pihta hakkasin? Raamat manitseb avama silmi enda ümber toimuva osas. Meie traditsiooniliste meediakanalite agenda on nihkunud ja mitte ilmtingimata läbipaistvuse kasuks, niisamuti ei kajasta tegelikkust ka sotsiaalmeedia. On aeg suhtuda kriitiliselt tarbitavasse meediasse ning põlve otsas loodud alternatiivportaalidesse, kaasaarvatud ühismeedia sisusse. Nagu ütleb 21. sajandi rahvasõna: „Enne mõtle, siis sheeri“.

 

+ posts

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Kui tõde meedias enam ei maksa

Published On: January 20, 2017By

Kõik, kes on vähegi kursis Eesti meediaruumiga, on tähele pannud viimase kvartali trendiväljendeid nagu desinformatsioon, libauudised ning veel sisutühjemat „peavoolumeedia objektiivsus“. Aitäh, Uued Uudised ja Objektiiv!

Aastanumbri vahetumise paiku lugesin läbi juba 2013. aastal ilmunud Dave Eggersi romaani „Ring“, mis kevadel ka Hollywoodi kassahitina kinolinale jõuab, peaosas Emma Watsoniga. Kui sisu poolest vaatama ei jõua, siis Watsoni pärast vast ikka. Kuigi raamat on seotud privaatsusega infoühiskonnas, mitte libauudistega, siis sellegipoolest on siin pidepunkte. Neist peamine – inimesed on lõpetanud oma mõistuse kasutamise analüüsimiseks.

Kardashianite ajastul on infovool kasvanud üle igasuguste võimalike piiride, mida inimene suudaks hoomata ja läbi töödelda. Infomaht on suurenenud mitmekordselt ajal, mil generatsioone on peale kasvanud vaid üks või kaks. Seetõttu pean totraks meediagurude nõuannet objektiivsete uudiste lugemiseks hoida silma peal mitmel uudisportaalil.

Väljaannete veebitoimetustes kehtib põhimõte, et kõik uudisväärtuslik tuleb võimalikult kiiresti veebi panna. Ajakirjanikke ei koolitata enam uudist looma, vaid kiirelt pressiteadete sisu toimetama ning artiklilaadseks toodeteks vorpima. Ideaalis peaks üks maailmaasjadega kursis olev Eesti inimene lugema igapäevaselt Postimeest, Eesti Päevalehte, sirvima Delfit, kaema ERRi, piidlema välisportaale nagu BBC või Spiegel, kuid kõike seda tehes jumala pärast hoidma eemale Sputnikust, Kesknädalast ja seesamusest Objektiivist.

Ebapopulaarne arvamus on aga see, et lugema peaks lisaks „peavoolule“ ka alternatiivmeediat, et tekiks mitmekülgne ning tasakaalustatud maailmavaade. Tõde peitub just nende kahe vahel. Portaali Uued Uudised lugemine on minu jaoks samavõrd humoorikas kui Delfi reklaamides orienteerumine. Üks meediaväljaanne kirjeldab läbi paremäärmusliku spektri pagulasi, teine pakub keskmisele Eesti mehele a) seksinippe või b) otseülekannet naiste rannavollelt.

Piir hea ja halva vahel ähmastub. Lugeja kipub tarbima meediat, mis ühtib tema maailmavaatega. Kui peavoolu poliitkorrektne käsitlus „rätipeadest“ ei ole sobiv, leiab ta mujalt oma seisukohtadega ühtiva artikli. Kui tundlikest teemadest rääkimist välditakse, siis tuleb keegi ja räägib sellest nii, nagu tema tahab. Loodus tühja kohta ei salli. Seejuures ma ei õigusta Objektiivi ja Uute Uudiste eksistentsi, vaid üritan lahti mõtestada nende levikut.

Siinkohal võib keegi mulle vastu vaielda, et pehmed teemad ja clickbait pealkirjad saavad nii suure osakaalu tänu liberalistlikule turumajandusele, kus pakkumise määrab nõudlus, seega järelikult nõuavad lugejad just vooditrikke. Väljaanne ei tohi toimida sarnasel ärimudelil nagu kingapood. Selliste uudiste tootmisega on ajaga kadunud analüüsivõime, sest sisu jagamine stiilis „13 võimalust saledama kõhuni“ võtab ära igasuguse funktsionaalse lugemisoskuse ning tähelepanuvõime. Ja siis meie gümnaasiumide vaesed kirjandusõpetajad on hädas noorte meelitamisega lugemaks sadu lehti tekstimassiivi sookuivendusraamatust „Tõde ja õigus“.

Tahan rõhutada, et mündi mõlema küljega tutvumine on vajalik avalike debattide puhul – kui ühiskonda lõhestavad arutelud, seisukohad ning ettepanekud. Et vastata, tuleb kõigepealt kuulata. Need ei ole üksikud äärmuslikud oma keldris, need on inimmassid, kes hääletasid Brexiti ja Trumpi poolt.

Miks ma siis üldse sellest raamatust pihta hakkasin? Raamat manitseb avama silmi enda ümber toimuva osas. Meie traditsiooniliste meediakanalite agenda on nihkunud ja mitte ilmtingimata läbipaistvuse kasuks, niisamuti ei kajasta tegelikkust ka sotsiaalmeedia. On aeg suhtuda kriitiliselt tarbitavasse meediasse ning põlve otsas loodud alternatiivportaalidesse, kaasaarvatud ühismeedia sisusse. Nagu ütleb 21. sajandi rahvasõna: „Enne mõtle, siis sheeri“.

 

+ posts
+ posts