Peale 33. tegutsemisaastat lasi Red Hot Chili Peppers välja uue stuudioalbumi, mis on järjekorras juba üheteistkümnes.  Alates 1989. aastast, mil hakkas RHCP suurem tähelend, on olnud nende loomingu lahutamatuteks osadeks kitarrist John Frusciante ja produtsent Rick Rubin.
Frusciante lahkus lõplikult seitse aastat tagasi enne eelviimast plaati ja arvestades, milliseks massiks tegi Rick Rubin eelviimase albumi, ei üllatu, et bänd otsis uut produtsenti – pöörduti Danger Mouse’i ja Radioheadi kuuenda liikme, Nigel Godrichi poole.

Funk ja melanhoolsed meloodiad on üksteist jälle leidnud ning seda uue soundiga. Mahlane kõla on asendunud pigem kõledate ning nokturnsete helidega. Lahkuminek on albumi läbiv teema, millele kohati viitab ka albumi pealkiri „The Getaway“. Muidugi on kadunud rock out with your cock out suhtumine, sest torgatavad veenid saavad üks päev otsa.

Muidugi on kadunud rock out with your cock out suhtumine, sest torgatavad veenid saavad üks päev otsa.

2009. aastal bändiga ühinenud Josh Klinghoffer on vahepealse ajaga hulga enesekindlust leidnud ja on toonud RHCP-i loomingusse hunniku värskust. Tegemist on fantastiliselt andeka kitarristiga, kes on alles vallandamas oma täit potentsiaali. See poeetliku käitumisega noorhärra, kes tunneb end promovideos uskumatult ebamugavalt, kasutab oma pühalikku hääletämbrit saatmaks kohti, kus Kiedis üksi hätta jääb. Õnneks on ka kitarrivõimu volüüminuppu juurde keeratud, sest “I’m With You” ajal jäi see eos liiga vaikseks.  Mulle siiralt meeldib ta mängimisstiil ja seda juba aegadest, kui ta Frusciante sooloprojektides kaasa lõi. Suurmeister Frusciante on leidnud endale väärilise järeletulija.

Parim üllatus albumilt on järjekorras seitsmes lugu „Go Robot“. Ehtne Red Hot Chilli Peppersi lugu. Flea ja Chad Smith annavad loole tugeva funkise ja rütmika selgroo ja Klinghoffer kitarriga mängleb nende ümber haldja kombel. Lugu hakkab käreda bassikäiguga, paar ägedat kulminatsiooni ja efekti, kaasahaarav refrään ja kosmosse saatev outro jam. Üldiselt mõnusa vibe‘iga. Kõige kõvem lugu albumilt. Albumiversioonist veel paremad on selle loo laivesitlus Le Grand Journalis .

Üks mõnusamaid lugusid albumilt on „Encore“, mis jääb meelde oma külmade salmidega, kuid paitavalt sooja refrääniga. Minimaalse kitarrikäiguga antakse väga palju edasi. Kiedis tabab oma lüürikaga refrääni kulgevat iseloomu sõnadega: „I wanna listen to the radio/Driving down the Calexio highway“. Kui mind ei usu, siis soovitan ilusa ilma ja lahtise aknaga ringi sõita ja ise järele proovida.

Loos „Goodbye Angels“ on kuulda lahkumineku kibedam pool:  „Say goodbye my love/ Thought that I could make you whole/ Let your lover sail/ Death was made to fail“. Tõsiselt äge  ja mehine küte, kus Klinghoffer painutab oma soologa aegruumi.  Lugu hakkab 80 sekundilise kulminatsiooniga, mis isegi peale kümneid kuulamiskordi tõmbab endaga kaasa ning tekitab minus hämmeldust. Inimesed võiksid tihemini lahku minna – sellest sünnib tõsiselt hea muusika.

Inimesed võiksid tihemini lahku minna – sellest sünnib tõsiselt hea muusika.

Albumil on veel ägedaid lugusid: “We Turn Red”, “Detroit” ja “This Ticonderooga” meenutavad oma toorusega ja kiirema küttega RHCP-i algusaastaid. Popikad “The Getaway” ja “Dark Necessities” on igatigi mahedad ja funkised (loe: head) lood. Poprock ei ole alati just halva tähendusega.

Kahtlemata on tegemist parema albumiga, kui seda on “Stadium Arcadium” ja kohati sama hea kui “By the Way”. Kõik kolm albumit immitsevad pop-funkrock‘ist, kuid neid tasakaalustavad alternatiivse kõlaga lood, mis lähevad pigem hinge kui raadiojaamadesse. Üldpildis moodustuvad lood ilusa terviku, kus igal palal on oma teatud koht ja eesmärk. Kriitikana võib välja tuua liiga steriilse ja üleprodutseeritud soundi, mis ei tundu elavat.

Mis mulle meeldib Chilli Peppersite ajaloo puhul, on nende kolm legendaarset kitarristi (Hillel Slovak, John Frusciante ja Josh Klinghoffer), kes kõik on uskmatult andekad ja järgnevale kitarristile olnud nooruspõlves eeskujuks, samal ajal kui ülejäänud bändi on jäänud samaks. Mis teeb albumi puhul tuju eriti heaks, on Josh Klinghofferi areng viimase albumiga võrreldes, kus Dave Navarro „One Hot Minute“ tasemelt on liigutud Frusciante „Mother’s Milki“ tasemele. Ma ei taha uskuda, et tegemist on uue koosseisu tipphetkega – kindlasti on nad võimelised veel paremaks muusikaks.

Pilt: Red Hot Chili Peppers – The Getaway albumi kaas