Mida Sa teeksid, kui 24h pärast saabuks maailmalõpp?

Published On: March 10, 2016By

12787315_10205824209230332_1323469751_o

Teele ja Heliis võtsid julguse kokku ning küsisid võhivõõrastelt keset tänavat just niisuguse apokalüptilise küsimuse, mis suurema osa neist mõneks sekundiks mõtlema pani.

Lootes vastustes suuremat kontrasti näha, küsitles Teele inimesi Tallinnas ning Heliis linnast väljas maal, alevikus nimega Roiu, mis paarkümmend kilomeetrit Tartust kagusse jääb.

Inspiratsioon küsitluse läbiviimiseks tuli 4D liikmelt Johanna-Kadrilt, kes kord hääletades ühe pastori auto peale sai. Pastor õpetas koolis usundiõpetust ning rääkis kaasreisijale, et küsib uutelt õpilastelt alati selle sama küsimuse.

Tallinna vanalinn, Tammsaare park ja Balti jaam.

Naine, 32:

“Ma arvan, et ma viiksin ellu nii palju unistusi, kui ma veel saan – nii palju unistusi kui mul on olnud, need, mis ma veel jõuan teha, teeksin veel teoks. Teeksin midagi sellist, mida ma olen edasi lükanud, mida ma ei ole julgenud teha… Ega ma ei tea ka, võib olla ma lähen kuhugi, peidan ennast ära kuhugi (naerab). Ei tee mitte midagi. See on nii kahe otsaga küsimus… Ei oska rohkem midagi vastata.”

Mees, 28:

“I would sit and binge-watch Mad Men. It’s a great show, so… what are we to do? Yeah, I mean, that’s my answer.” („Ma istuksin ja teeksin Mad Men’i maratoni. See on hea seriaal, seega… mis mul ikka teha? Noh, jah, see ongi minu vastus.“ – toim)

Naine, 20:

“Hea küsimus… Ma ei tea. Ei oska öelda… Võib-olla räägin Jumalaga.”

Mees, 48:

“Väga raske öelda. Maailmalõppu ei tule muidugi (naerab). Aga ütleme jaa, praegu on väga rasked ajad, väga muutlik on kõik… Raske aasta. Ahviaasta, veel enam, hakkab nüüd varsti peale… Astroloogia toimib, kusjuures. Ma usun nendesse asjadesse. Algab ahviaasta, mis on väga muutlik, plaane ei saa enam teha. Ma tunnen, et järjest läheb raskemaks (naerab). Kõik on segane (naerab). No noortel võib-olla… No vot, see on, kuidas kellelgi. Praegu on väga raske olukord… Ei ole tööd, elukohamuutused… Segadus on (naerab). Ebastabiilsus. Aga nagu me näeme seal välismaal… Olete ise Saksamaal käinud? Ma olen alati mõelnud, et oleksin tahtnud sakslasena sündida. Sakslasena. Ma ei tea, mulle see saksa kultuur miskipärast meeldib. Ma ei ole Saksamaal ise käinud, aga millegipärast tunnen, et mu hing on sakslasele omane. See nõukaaeg ja see lohakus ja korralagedus on siin ümberringi… Seda on nii palju. Aga ma ei tea, sakslastel on ikka hoopis teine see… Kus riigis muidu ise olete veel käinud? Sest mina ei ole käinud… Ma oleksin tahtnud teises kultuuris sündida.

Ütleme ausalt, Eestis on ikka s*tt elada. Väga raske elada.

Esiteks, siin on nii palju probleeme. Rahaprobleemid… ilma ei ole ka, näete, ilm on meil väga halb. Ja korralagedus. No võib-olla noortel on natuke lihtsam selles suhtes, et keeled suus, aga ma ikkagi ütlen, et kahju, et ei sündinud teises kultuuris. Mulle oleks sobinud palju rohkem. Noortel on muidugi kergem, neil on keeled suus ja energiat rohkem. Õigesti teevad, et siit ära lähevad. Eks neil ongi võimalusi rohkem. Mul on väga raske, keeli ei valda. Internet mulle eriti ei istu, olen rohkem füüsilise tegevuse peal (naerab), ei taha internetis istuda, ei ole seda tüüpi inimene.”

Mees, 29:

“Good question… I guess I’d fly back to my girlfriend in the Netherlands. And then I’d get drunk and have a party.” („See on hea küsimus… Ilmselt lendaksin tagasi Hollandisse enda tüdruksõbra juurde, jooksin end purju ja teeksin peo.“ – toim)

Naine, 30:

“Oleksin oma perega koos… Sööks midagi head. Helistaks vanematele, käiks vanematel külas. Mis ma ikka teeksin.”

Mees, 21:

“Oleksin oma perega.”

Naine, üle 60:

“Elaks edasi nii nagu tavaliselt, sest minust ei olene siin mitte midagi.”

 

Roiu alevik, A&O kaupluse vahetu ümbrus.

Naine, 82:

“Mis mul teha, kui tuleb lõpp, siis on lõpp. Ei oska miskit teha, mina olen juba liiga vana, et selliseid asju teada.”

Mees, 44, koos kahe tütrega:

“Mina tean üsna täpselt, mida mina teeksin. Ma kutsuksin kokku kõik sõbrad, kellega ma elu jooksul suhelnud oleks ja istuks koos laua taha maha. Ütleksin neile kõigile otse näkku, mis ma neist arvan, nii hea kui ka halva. Nii saaksin nii-öelda puhta südamega teispoolsusesse minna.”

Uurin ka tüdrukutelt, mida nemad teeksid. Teises klassis käiv tüdruk noogutab, kui küsin: “Kas magaksid emme kaisus ja ostaksid poest palju kommi?”.

Naine, 35:

“Mitte midagi ei teeks. Kui see on paratamatus, siis mida sa enam rabeled. Lihtsalt oledki oma perega koos ja elad igapäevast elu. Okei, võib-olla õhtusöögi jätaks tegemata, ei viitsi vaeva näha.”

Poiss, 7:

“Kõike! Lennukist hüppaks alla!”

Poiss, 10:

“Igasugu põnevaid asju.”

Mees, 35:

“Midagi ei teeks, siis ei jõuaks enam midagi teha… Veedaks aega pere ja sõpradega.”

Naine, 56, kepikõndija:

“Vist mitte midagi ei teeks, mis siin ikka enam teha oleks. Võib-olla muretseks oma lastelaste pärast, läheksin paanikasse, mis neist küll saab. Iseendast on suva mul juba, ma arvan.”

Kolm meesterahvast, vanuses 50-60:

  1. mees: “Midagi ei teeks, mis siis ikka enam teha.”
  2. mees: “Noh, midagi poleks teha. Ostaks viina (osutab viinapudelitele oma jopetaskus).”
  3. mees: “Jaa, õige, jooksime viina ja teeksime prallet. Mis siin ikka enam kahetseda.”

Kõik mehed kiidavad heaks.

Kaks ema, umbes 15-aastane vanem tütar ja lumememme ehitavad lapsed:

  1. naine: “Mitte midagi ei teeks, aga mida ma teeksin, kuhu ma jookseksin? Kui tulema peab, siis tuleb.”
  2. naine: “Isegi, kui üritaks, siis niikuinii jääks kõik tegemata. Mul lapsed räägivad iga aasta, et nüüd tuleb maailmalõpp, tegelikult pole veel kordagi tulnud.”

Tütar: “Midagi ei oskaks teha.”

Seejärel viitan suurele lumememmele, mis kauguses kerkib.

“Meie lumememm ootab ka maailmalõppu.”

Mees, 40–50 ringis:

“Ehh, mina ei oskaks midagi teha. Jooks seda (kergitab Põltsamaa punast likööri) ja naudiks elu.”

Naine, üle 50:

“Mõtleksin ilusaid mõtteid, mis siis teha. Siis ei ole enam mitte midagi teha.”

Kokkuvõtvalt võib öelda, et paljud täiskasvanud ei oskaks midagi teha, kuid lapsed vastasid, et nad teeksid kõike. Ühel mehel oli kindel plaan sõpradele otse öelda, mida ta neist arvab, ning üks naine arvas, et jätaks äkki õhtusöögi tegemata. Nii mõnigi vastanu veedaks aega perega. Mingisuguseid vanuselisi, soolisi või elukohajärgseid mustreid aga ei tekkinud, mis justkui kinnitaks seda, et maailmalõpu eel oleme me kõik võrdsed.

Foto: Anna Teele Orav

One Comment

  1. Oswald Who March 21, 2016 at 14:09 - Reply

    Ma olen maailmalõpustsenaariumit mitmeid kordi peast läbi lasknud. Kui mul mõni öö und ei tule, siis mõtlen oma peas erinevaid stsenaariume ning mängin läbi erinevaid variante mida ma teeksin.
    Kui see oleks maailmalõpp, kus on võimalik ka ellu jääda, siis ma läheksin rüüstaksin toidupoode konservidest tühjaks, samuti jahipoed jms, ning prooviksin collectida võimalikult palju survival geari, et ellu jääda. Seejärel otsiksin punkri ning prooviksin seal ellu jääda, koos kallite inimestega kelle ma sinna prooviks meelitada.
    Kui aga oleks maailmalõpp, kus tervet Maad ootab kindel häving, siis ma ilmselt läheks sõidaks ringi ja teeks lollusi. Ütleks kõigile kallitele inimestele kuidas ma nende suhtes tunnen. Ning lõpuks, kui saabub häving, siis uuriksin välja kustpoolt või kuidas see tuleb, läheksin kuhugi kõrgele mäe otsa ning naudiksin oma elu ilmselt kõige võimsamat vaatepilti, ühel käel mu tüdruk ning teises pokaal kihisevat(väike shampanja ei tee paha.)

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Mida Sa teeksid, kui 24h pärast saabuks maailmalõpp?

Published On: March 10, 2016By

12787315_10205824209230332_1323469751_o

Teele ja Heliis võtsid julguse kokku ning küsisid võhivõõrastelt keset tänavat just niisuguse apokalüptilise küsimuse, mis suurema osa neist mõneks sekundiks mõtlema pani.

Lootes vastustes suuremat kontrasti näha, küsitles Teele inimesi Tallinnas ning Heliis linnast väljas maal, alevikus nimega Roiu, mis paarkümmend kilomeetrit Tartust kagusse jääb.

Inspiratsioon küsitluse läbiviimiseks tuli 4D liikmelt Johanna-Kadrilt, kes kord hääletades ühe pastori auto peale sai. Pastor õpetas koolis usundiõpetust ning rääkis kaasreisijale, et küsib uutelt õpilastelt alati selle sama küsimuse.

Tallinna vanalinn, Tammsaare park ja Balti jaam.

Naine, 32:

“Ma arvan, et ma viiksin ellu nii palju unistusi, kui ma veel saan – nii palju unistusi kui mul on olnud, need, mis ma veel jõuan teha, teeksin veel teoks. Teeksin midagi sellist, mida ma olen edasi lükanud, mida ma ei ole julgenud teha… Ega ma ei tea ka, võib olla ma lähen kuhugi, peidan ennast ära kuhugi (naerab). Ei tee mitte midagi. See on nii kahe otsaga küsimus… Ei oska rohkem midagi vastata.”

Mees, 28:

“I would sit and binge-watch Mad Men. It’s a great show, so… what are we to do? Yeah, I mean, that’s my answer.” („Ma istuksin ja teeksin Mad Men’i maratoni. See on hea seriaal, seega… mis mul ikka teha? Noh, jah, see ongi minu vastus.“ – toim)

Naine, 20:

“Hea küsimus… Ma ei tea. Ei oska öelda… Võib-olla räägin Jumalaga.”

Mees, 48:

“Väga raske öelda. Maailmalõppu ei tule muidugi (naerab). Aga ütleme jaa, praegu on väga rasked ajad, väga muutlik on kõik… Raske aasta. Ahviaasta, veel enam, hakkab nüüd varsti peale… Astroloogia toimib, kusjuures. Ma usun nendesse asjadesse. Algab ahviaasta, mis on väga muutlik, plaane ei saa enam teha. Ma tunnen, et järjest läheb raskemaks (naerab). Kõik on segane (naerab). No noortel võib-olla… No vot, see on, kuidas kellelgi. Praegu on väga raske olukord… Ei ole tööd, elukohamuutused… Segadus on (naerab). Ebastabiilsus. Aga nagu me näeme seal välismaal… Olete ise Saksamaal käinud? Ma olen alati mõelnud, et oleksin tahtnud sakslasena sündida. Sakslasena. Ma ei tea, mulle see saksa kultuur miskipärast meeldib. Ma ei ole Saksamaal ise käinud, aga millegipärast tunnen, et mu hing on sakslasele omane. See nõukaaeg ja see lohakus ja korralagedus on siin ümberringi… Seda on nii palju. Aga ma ei tea, sakslastel on ikka hoopis teine see… Kus riigis muidu ise olete veel käinud? Sest mina ei ole käinud… Ma oleksin tahtnud teises kultuuris sündida.

Ütleme ausalt, Eestis on ikka s*tt elada. Väga raske elada.

Esiteks, siin on nii palju probleeme. Rahaprobleemid… ilma ei ole ka, näete, ilm on meil väga halb. Ja korralagedus. No võib-olla noortel on natuke lihtsam selles suhtes, et keeled suus, aga ma ikkagi ütlen, et kahju, et ei sündinud teises kultuuris. Mulle oleks sobinud palju rohkem. Noortel on muidugi kergem, neil on keeled suus ja energiat rohkem. Õigesti teevad, et siit ära lähevad. Eks neil ongi võimalusi rohkem. Mul on väga raske, keeli ei valda. Internet mulle eriti ei istu, olen rohkem füüsilise tegevuse peal (naerab), ei taha internetis istuda, ei ole seda tüüpi inimene.”

Mees, 29:

“Good question… I guess I’d fly back to my girlfriend in the Netherlands. And then I’d get drunk and have a party.” („See on hea küsimus… Ilmselt lendaksin tagasi Hollandisse enda tüdruksõbra juurde, jooksin end purju ja teeksin peo.“ – toim)

Naine, 30:

“Oleksin oma perega koos… Sööks midagi head. Helistaks vanematele, käiks vanematel külas. Mis ma ikka teeksin.”

Mees, 21:

“Oleksin oma perega.”

Naine, üle 60:

“Elaks edasi nii nagu tavaliselt, sest minust ei olene siin mitte midagi.”

 

Roiu alevik, A&O kaupluse vahetu ümbrus.

Naine, 82:

“Mis mul teha, kui tuleb lõpp, siis on lõpp. Ei oska miskit teha, mina olen juba liiga vana, et selliseid asju teada.”

Mees, 44, koos kahe tütrega:

“Mina tean üsna täpselt, mida mina teeksin. Ma kutsuksin kokku kõik sõbrad, kellega ma elu jooksul suhelnud oleks ja istuks koos laua taha maha. Ütleksin neile kõigile otse näkku, mis ma neist arvan, nii hea kui ka halva. Nii saaksin nii-öelda puhta südamega teispoolsusesse minna.”

Uurin ka tüdrukutelt, mida nemad teeksid. Teises klassis käiv tüdruk noogutab, kui küsin: “Kas magaksid emme kaisus ja ostaksid poest palju kommi?”.

Naine, 35:

“Mitte midagi ei teeks. Kui see on paratamatus, siis mida sa enam rabeled. Lihtsalt oledki oma perega koos ja elad igapäevast elu. Okei, võib-olla õhtusöögi jätaks tegemata, ei viitsi vaeva näha.”

Poiss, 7:

“Kõike! Lennukist hüppaks alla!”

Poiss, 10:

“Igasugu põnevaid asju.”

Mees, 35:

“Midagi ei teeks, siis ei jõuaks enam midagi teha… Veedaks aega pere ja sõpradega.”

Naine, 56, kepikõndija:

“Vist mitte midagi ei teeks, mis siin ikka enam teha oleks. Võib-olla muretseks oma lastelaste pärast, läheksin paanikasse, mis neist küll saab. Iseendast on suva mul juba, ma arvan.”

Kolm meesterahvast, vanuses 50-60:

  1. mees: “Midagi ei teeks, mis siis ikka enam teha.”
  2. mees: “Noh, midagi poleks teha. Ostaks viina (osutab viinapudelitele oma jopetaskus).”
  3. mees: “Jaa, õige, jooksime viina ja teeksime prallet. Mis siin ikka enam kahetseda.”

Kõik mehed kiidavad heaks.

Kaks ema, umbes 15-aastane vanem tütar ja lumememme ehitavad lapsed:

  1. naine: “Mitte midagi ei teeks, aga mida ma teeksin, kuhu ma jookseksin? Kui tulema peab, siis tuleb.”
  2. naine: “Isegi, kui üritaks, siis niikuinii jääks kõik tegemata. Mul lapsed räägivad iga aasta, et nüüd tuleb maailmalõpp, tegelikult pole veel kordagi tulnud.”

Tütar: “Midagi ei oskaks teha.”

Seejärel viitan suurele lumememmele, mis kauguses kerkib.

“Meie lumememm ootab ka maailmalõppu.”

Mees, 40–50 ringis:

“Ehh, mina ei oskaks midagi teha. Jooks seda (kergitab Põltsamaa punast likööri) ja naudiks elu.”

Naine, üle 50:

“Mõtleksin ilusaid mõtteid, mis siis teha. Siis ei ole enam mitte midagi teha.”

Kokkuvõtvalt võib öelda, et paljud täiskasvanud ei oskaks midagi teha, kuid lapsed vastasid, et nad teeksid kõike. Ühel mehel oli kindel plaan sõpradele otse öelda, mida ta neist arvab, ning üks naine arvas, et jätaks äkki õhtusöögi tegemata. Nii mõnigi vastanu veedaks aega perega. Mingisuguseid vanuselisi, soolisi või elukohajärgseid mustreid aga ei tekkinud, mis justkui kinnitaks seda, et maailmalõpu eel oleme me kõik võrdsed.

Foto: Anna Teele Orav