Eesti intellektuaalse roki areng ja kujunemine

Published On: March 3, 2016By

grünberg

Isegi Nõukogude Liidu karmi okupatsiooni all ranget tsensuuri trotsides levis Eestis 1970ndatel tugevate proge-rock’i mõjutustega intellektuaalrokikultuur. Muusikakriitik Margus Kiisi sõnul peab Eestis rääkima proge-rock’i asemel ikkagi intellektuaalrokist, sest žanripuhast proge-rock‘i on Eestis väga vähe toodetud. Vastena ingliskeelsele mõistele progressive rock võttis Valter Ojakäär esimesena kasutusele intellektuaalroki mõiste 1970. aastate lõpus oma raamatus “Popmuusikast”.

Ehtsat progressiivset rokki võiks iseloomustada kui muusikastiili, mille lood kestavad kümneid minuteid. Neis on kuulda ülepaisutatud arranžeeringuid ning klassikalise muusika mõjutusi. Laulusõnad on eskapist-fantastiliste tekstidega, mis on kõik koos kontseptuaalsetel plaatidel. Eestis levis rohkem intellektuaalne rokk: leidlikud muusikalised lahendused, 4–9-minutilised lood ja intelligentsete sõnumiga laulusõnad. Kui otsida põhjust, miks hakati Eestis rohkem tegelema intellektuaalse, mitte progressiivse rokiga, siis põhjus peitub psühhedeeliakultuuri puudumises. Näiteks nii ameeriklastel kui inglastel oli väga tugev psühhedeeline alus, millele progressiivset rokki hakati tootma.

Eestis tegid 1960. aastate lõpus psühhedeelse sound‘iga muusikat vaid ansambel Kristallid, kuhu kuulusid Jaak Joala ja Olav Ehala, ning Lüürikud. Kuid nende psühhedeelsus ei olnud taotluslik ega inspireeritud oma teadvuse avardamisest, vaid pigem uute kõlavärvide otsimisest. Intelligentset lüürikat hakkasid Eestis esimesena rokkmuusikas kasutama folk-rokk bänd Peoleo, kuhu kuulusid Henno Käo, Taivo Linna, Eino Mäelt ja Lauri Nebel, ning bänd nimega Virmalised, kuhu kuulusid Toivo Kurmet, Paavo Soots, Kalju Oppi, Jaak Joala ning Ülo Kurmet. Virmalised arendasid 70ndate alguses välja iseloomuliku barokliku stiili keeruliste klaveripartiide ja mitmeosaliste laulustruktuuridega, millega oldi hiljem eeskujuks legendaarsele Rujale.

1971. aastal pianist-helilooja Rein Rannapi eestvedamisel alustanud Rujat peetakse Eesti intellektuaalse roki algkujuks. Ansambli 17 tegevaasta jooksul muutus nende koosseis pidevalt. Selle ainsaks püsivaks liikmeks jäi vokalist Urmas Alender. Ansamblis vahetusid alatasa loomingulis-ideoloogilised liidrid: aastatel 1971–75 oli selleks Rein Rannap, 1976–80 Jaanus Nõgisto ja Margus Kappel, 1980–84 Rein Rannap, 1985–86 Urmas Alender ja Jaanus Nõgisto ning aastatel 1986–88 klahvpillimängija Igor Garsnek. Loominguliste liidritega ühes muutus ka bändi muusikaline väljund: alustati hard-rock’iga, 1970ndate keskpaigal katsetati eelmainitud „ehtsat” progressiivrokki, millest arendati välja oma karge klassitsismi mõjudega stiil. 1980ndatel hakati järsult tegema lihtsakoelist powerpop’i esteetikale ja iroonilistele tekstidele. Sama kümnendi keskpaigal mindi üle naivistlikule uusromantismile. Sellest kujunes hiljem välja sünteetiliste kõlavärvide ja raudsete struktuuride rohke kasutamine, et bändi karjääri lõpus jälle rohkem heavy rock’iga eksperimenteerida. Sümboolselt lõpetas Ruja seal, kus ta ka alustas. Ruja tähtsus on Eesti intellektuaalse roki identiteedis juba 35 aastat väga oluline olnud ning bändi kultus on peale laialiminekut ainult tugevnenud.

Helilooja, süntesaatorispetsialist ja laulja Sven Grünberg peab enda 1974. aastal algatatud gruppi Mess esimeseks õigeks progressiivrokiansambliks Nõukogude Liidus. Kuigi aasta varem katsetas samasugust sound’i tegelikult ka ansambel nimega Positron, mille pool koosseisu moodustasid hiljem Messi. Neile lisandus Grünbergi, kitarrist Elmu Värk ning heliinsener Härmo Härm, kes ehitas mitmed elektriinstrumendid ise valmis. Mess’i sound’is kõlasid nii isetehtud analoogsüntesaatori mürad, puhkpillid kui ka kirikuorel. Mess’i lähenemine rokile oli sünteesiv. Sellega taotleti sidet teiste žanride ja kunstiliikidega. Seda tõestasid juba Grünbergi esimesed kompositsioonid Mess’i ridades. Lood nagu „Rohelised leed”, „Valged hommikud” ja „Tiik” kõlasid traditsioone trotsivalt ning vabadena kommertstaotlustest. Neile on iseloomulik dünaamiline vorm, kus oli oluline roll instrumentaalsel arendusel, mis eeldas kuulajapoolset mõtteaktiivsust.

Grünbergi kompositsioonid olid sellel ajal harjumatult pikad (enamasti 10 minuti kandis), ebaloogilised, kuid samas mitte liiga keerulised. Pigem olid need majesteetlikult pirtsakad ning valdavalt loodusetemaatiliste tekstidega varustatud. Mess’i värske kõlapartituur, kus olid ühendatud nii elektrooniliste klahvpillide, elektrikitarride kui ka naturaalpillide võimalused, inspireeris kunstnik Kaarel Kurismaad otsima seoseid kunstiliste kujunditega, mida kasutati ka Mess’i kontsertidel. Kontserdid, mis toimusid suhteliselt harva,  kujunesid huvitavateks ja ainulaadseteks etendusteks, mille intellektuaalsusest oskas üliõpilasauditoorium lugu pidada. Võrreldes teiste sama ajastu ansamblitega tegi Mess neile silmad ette ka oma uhke pillipargiga. Niinimetatud klassikaline Mess tegutses 1976. aasta lõpuni. 1977. aastal moodustas Grünberg uue koosseisu, kuid sellel polnud pikka iga. Edaspidi ja siiani on Grünberg tegutsenud edukalt üksi. Võib spekuleerida, et Mess’i edu andis hoogu pikkade arendatud rokk-kompositsioonide jaoks nii Rujale kui Erkki-Sven Tüüri „In Spe”’le ja paljudele teistele.

Intellektuaalse roki kultuur sai vahepeal uue sõõmu värsket õhku Progressi albumi (terve album on Spotify’s olemas) näol, kuid ajalugu kordub taas – nagu Mess omal ajal, läks ka Progress peale oma esimest albumit loomingulisele puhkusele. Eesti intellektuaalrokil on suurepärane omadus looduses kuulates võtta hoopis teistsugused mõõtmed ning ellu ärgata viisil, mil muu muusika seda ei tee.

Foto: Kuvatõmmis allolevast videost

Leave A Comment

Sarnased artiklid

Eesti intellektuaalse roki areng ja kujunemine

Published On: March 3, 2016By

grünberg

Isegi Nõukogude Liidu karmi okupatsiooni all ranget tsensuuri trotsides levis Eestis 1970ndatel tugevate proge-rock’i mõjutustega intellektuaalrokikultuur. Muusikakriitik Margus Kiisi sõnul peab Eestis rääkima proge-rock’i asemel ikkagi intellektuaalrokist, sest žanripuhast proge-rock‘i on Eestis väga vähe toodetud. Vastena ingliskeelsele mõistele progressive rock võttis Valter Ojakäär esimesena kasutusele intellektuaalroki mõiste 1970. aastate lõpus oma raamatus “Popmuusikast”.

Ehtsat progressiivset rokki võiks iseloomustada kui muusikastiili, mille lood kestavad kümneid minuteid. Neis on kuulda ülepaisutatud arranžeeringuid ning klassikalise muusika mõjutusi. Laulusõnad on eskapist-fantastiliste tekstidega, mis on kõik koos kontseptuaalsetel plaatidel. Eestis levis rohkem intellektuaalne rokk: leidlikud muusikalised lahendused, 4–9-minutilised lood ja intelligentsete sõnumiga laulusõnad. Kui otsida põhjust, miks hakati Eestis rohkem tegelema intellektuaalse, mitte progressiivse rokiga, siis põhjus peitub psühhedeeliakultuuri puudumises. Näiteks nii ameeriklastel kui inglastel oli väga tugev psühhedeeline alus, millele progressiivset rokki hakati tootma.

Eestis tegid 1960. aastate lõpus psühhedeelse sound‘iga muusikat vaid ansambel Kristallid, kuhu kuulusid Jaak Joala ja Olav Ehala, ning Lüürikud. Kuid nende psühhedeelsus ei olnud taotluslik ega inspireeritud oma teadvuse avardamisest, vaid pigem uute kõlavärvide otsimisest. Intelligentset lüürikat hakkasid Eestis esimesena rokkmuusikas kasutama folk-rokk bänd Peoleo, kuhu kuulusid Henno Käo, Taivo Linna, Eino Mäelt ja Lauri Nebel, ning bänd nimega Virmalised, kuhu kuulusid Toivo Kurmet, Paavo Soots, Kalju Oppi, Jaak Joala ning Ülo Kurmet. Virmalised arendasid 70ndate alguses välja iseloomuliku barokliku stiili keeruliste klaveripartiide ja mitmeosaliste laulustruktuuridega, millega oldi hiljem eeskujuks legendaarsele Rujale.

1971. aastal pianist-helilooja Rein Rannapi eestvedamisel alustanud Rujat peetakse Eesti intellektuaalse roki algkujuks. Ansambli 17 tegevaasta jooksul muutus nende koosseis pidevalt. Selle ainsaks püsivaks liikmeks jäi vokalist Urmas Alender. Ansamblis vahetusid alatasa loomingulis-ideoloogilised liidrid: aastatel 1971–75 oli selleks Rein Rannap, 1976–80 Jaanus Nõgisto ja Margus Kappel, 1980–84 Rein Rannap, 1985–86 Urmas Alender ja Jaanus Nõgisto ning aastatel 1986–88 klahvpillimängija Igor Garsnek. Loominguliste liidritega ühes muutus ka bändi muusikaline väljund: alustati hard-rock’iga, 1970ndate keskpaigal katsetati eelmainitud „ehtsat” progressiivrokki, millest arendati välja oma karge klassitsismi mõjudega stiil. 1980ndatel hakati järsult tegema lihtsakoelist powerpop’i esteetikale ja iroonilistele tekstidele. Sama kümnendi keskpaigal mindi üle naivistlikule uusromantismile. Sellest kujunes hiljem välja sünteetiliste kõlavärvide ja raudsete struktuuride rohke kasutamine, et bändi karjääri lõpus jälle rohkem heavy rock’iga eksperimenteerida. Sümboolselt lõpetas Ruja seal, kus ta ka alustas. Ruja tähtsus on Eesti intellektuaalse roki identiteedis juba 35 aastat väga oluline olnud ning bändi kultus on peale laialiminekut ainult tugevnenud.

Helilooja, süntesaatorispetsialist ja laulja Sven Grünberg peab enda 1974. aastal algatatud gruppi Mess esimeseks õigeks progressiivrokiansambliks Nõukogude Liidus. Kuigi aasta varem katsetas samasugust sound’i tegelikult ka ansambel nimega Positron, mille pool koosseisu moodustasid hiljem Messi. Neile lisandus Grünbergi, kitarrist Elmu Värk ning heliinsener Härmo Härm, kes ehitas mitmed elektriinstrumendid ise valmis. Mess’i sound’is kõlasid nii isetehtud analoogsüntesaatori mürad, puhkpillid kui ka kirikuorel. Mess’i lähenemine rokile oli sünteesiv. Sellega taotleti sidet teiste žanride ja kunstiliikidega. Seda tõestasid juba Grünbergi esimesed kompositsioonid Mess’i ridades. Lood nagu „Rohelised leed”, „Valged hommikud” ja „Tiik” kõlasid traditsioone trotsivalt ning vabadena kommertstaotlustest. Neile on iseloomulik dünaamiline vorm, kus oli oluline roll instrumentaalsel arendusel, mis eeldas kuulajapoolset mõtteaktiivsust.

Grünbergi kompositsioonid olid sellel ajal harjumatult pikad (enamasti 10 minuti kandis), ebaloogilised, kuid samas mitte liiga keerulised. Pigem olid need majesteetlikult pirtsakad ning valdavalt loodusetemaatiliste tekstidega varustatud. Mess’i värske kõlapartituur, kus olid ühendatud nii elektrooniliste klahvpillide, elektrikitarride kui ka naturaalpillide võimalused, inspireeris kunstnik Kaarel Kurismaad otsima seoseid kunstiliste kujunditega, mida kasutati ka Mess’i kontsertidel. Kontserdid, mis toimusid suhteliselt harva,  kujunesid huvitavateks ja ainulaadseteks etendusteks, mille intellektuaalsusest oskas üliõpilasauditoorium lugu pidada. Võrreldes teiste sama ajastu ansamblitega tegi Mess neile silmad ette ka oma uhke pillipargiga. Niinimetatud klassikaline Mess tegutses 1976. aasta lõpuni. 1977. aastal moodustas Grünberg uue koosseisu, kuid sellel polnud pikka iga. Edaspidi ja siiani on Grünberg tegutsenud edukalt üksi. Võib spekuleerida, et Mess’i edu andis hoogu pikkade arendatud rokk-kompositsioonide jaoks nii Rujale kui Erkki-Sven Tüüri „In Spe”’le ja paljudele teistele.

Intellektuaalse roki kultuur sai vahepeal uue sõõmu värsket õhku Progressi albumi (terve album on Spotify’s olemas) näol, kuid ajalugu kordub taas – nagu Mess omal ajal, läks ka Progress peale oma esimest albumit loomingulisele puhkusele. Eesti intellektuaalrokil on suurepärane omadus looduses kuulates võtta hoopis teistsugused mõõtmed ning ellu ärgata viisil, mil muu muusika seda ei tee.

Foto: Kuvatõmmis allolevast videost