Mul on alati olnud eelarvamused sõna “noortevahetus” suhtes, sest meeletult aktiivsed ja hästi palju ning näilise põhjuseta naeratavad noored on minus tekitanud üsna ebamäärase tunde. Aga kui eelarvamused üldse millekski on, siis selleks, et neist lahti saada ja mõista, et on rumal neil üldse tekkida lasta.

Ma ei arvanud, et ma üldse üheski projektis päriselt osalen, kuni mu trennikaaslane selle meie Facebook’i gruppi postitas. See kõnetas mind kohe – teemaks teater, asukohaks Prantsusmaa, ajavahemikuks üheksa päeva jaanuari lõpust, millega ma ei oleks Eestis peale paari tööpäeva ilmselt midagi tarka peale hakanud, arvestades meie natuke liiga pikka vaheaega. Otsustasin kahe sekundiga, et lähen. Kirjutasin vajaliku meili ja sain vastuse, et võin ka sõpru kaasa võtta. See tundus liiga hea, et tõsi olla, aga pakkusin võimalust sõpradele siiski. Nad ei saanud täpselt aru, millega tegu, aga “tasuta reis” oli piisavalt mõjuv argument ja juba olimegi lennupileteid vaatamas.

Kui reis hakkas lähemale jõudma, saime aru, et me tegelikult väga hästi ei tea, kuhu me läheme ja kes meid seal siis vastu võtab ning majutab. Arvestades aga, et kogu asja taga on Erasmus, oli mul suhteliselt pime usaldus selle suhtes (ja reisides ma alati natuke loodan, et asjad ei lähe päris plaanipäraselt). Mind pani muretsema ainult see, kui külm seal täpselt on ja kas seal leidub äkki lisatekke. Selle peale sain vastuseks:

“Is very cold it will be like -10 so best is that you take worm cloets. I don’t know if there are but best is that you take the warmest cloets”.

See e-mail kinnitas, et meid ootab ees üks seiklus.

Sõitsime sinna lennuki, bussi ja rongiga ning peale 12-tunnist trippimist tuli lõpuks peatus Remiremont, aga ma ei olnud selles kindel, nii et läksin oma prantsuse keele oskuseid tugevalt üle hinnates seda ühelt poisilt üle küsima ning sain aru, et see peatus on järgmine. Muuhulgas küsis ta, kas ma lähen noortevahetusse. Ütlesin “ei”, sest ma ei saanud aru, mida ta küsis. Kui meie peatus saabus, tuli ta koos meiega maha ning istusime rõõmsalt auto peale.

Autot juhtis ninarõnga ja blondeeritud tukaga poiss, kellest me täpselt aru ei saanud. Hiljem aga selgus, et ta on vist grupijuht või midagi sellist. Õnneks olime ühed esimesed saabujad ja saime valida endale mõnusa toa. Kõik oli kena ja järgmisel hommikul läksime kolmekesi (mina ja sõbrad) mägedesse matkama. Tagasi tulles saime aru, et inimesi on juurde tulnud ja midagi on vist natuke ka juhtunud. Me ei jõudnud programmiga alustadagi, kui järsku hakkas kokal halb. Ja siis hakkas tšehhi tüdrukutel halb. Ja keegi ei saanud aru, milles asi. Siis arvas üks meditsiiniõest tšehh, et asi on ilmselt gaasis (köögis oli gaasipliit). Algas nähtus nimega paanika, kutsuti kiirabi, politsei ja muud eksperdid ning juba leidsid kõik asjaosalised end aparaati (nagu alkomeeter, aga tegelikult gaasimeeter) puhumas. Neile, kellel olid halvad näidud või lihtsalt väga halb olla, anti kohapeal hapnikku ja viidi minema.

Meie kolmekesi – tugevad, tuimad ja taluvad eestlased, nagu me end naljatledes nimetasime – jäime sündmuspaigale viimastena, sest meil oli üldiselt üsna okei olla ja mingil tasandil valmistas kogu selle komejandi nägemine meile natuke ka lõbu (kartsime reisile minnes, et äkki hakkab igav ja võtsime raamatuid kaasa). Kiirabiarstid tegid selfie’isid ja grupipilte ning võtsid olukorda väga ladna’lt. Tegelikult oli tegu vingugaasimürgitusega, sest keegi tarkpea oli siibri kinni jätnud. Aga nende tundide jooksul ei teadnud mitte keegi mitte midagi ning kohapeal valitses kaos. Haiglasse pidid minema aga kõik, ka meie, kelle jaoks oli kiirabiautos vilkurite, sireeni ja 150-se tunnikiirusega viibimine täielik lõbusõit. Sõime tagaistmel õuna ja nentisime, et elu on ikka absurd.

Haiglas oli igav, sest vereanalüüside ootamine venis pikale ja õed käskisid hapnikumaski ees hoida, mille suhtes olid mul tegelikult suuremad ootused, sest mul oli meeles tsitaat Fight Clubist: “Oxygen gets you high”. Peale kolmetunnist seanssi käis meil aga pea veel rohkem ringi ja see oli kõik. Ent siis oli pöördeline hetk. Arvasime seni, et peame kõik ööseks haiglasse jääma. Aga mina, mu sõber, grupijuht ja üks itaalia poiss, kes ütles grupijuhile: “I wanna break your arms and legs”, saime vabaks. Astusime öisesse Épinali, mis millegipärast kustutas kõik oma tuled täpselt kell üks. Peale mõningaid sekeldusi leidsime end raekojaplatsilt, terve linna ainsa avatud koha eest, mis kandis helendavat silti “Le Pub”. Kuna pidime ootama üht autot, mis meile järele tuleks ja tagasi viiks, siis me otsustasime Le Pub’i väikse visiidi teha. Haigla käepaelad veel randmel, võtsime kõik ühe õlle. Aga kuna oli neljapäev ja tegu oli täiesti arusaamatu linnaga, siis see baar sulges end üsna ootamatult, hoolimata sellest, et klientuuri oli. Leidsime veel ühe baari, aga ukse peal oli silt “Private club” ning “Jack Daniels 100€”, mistõttu see väga ei tõmmanud. Peale sihitut uitamist järsku nagu maha jäetud linnas saime auto peale ning jõudsime sündmuspaika tagasi, seades end kõrvalmajja õndsalt tukkuma.

Aga mis hakkas edasi saama, oli kino. Enamik inimesi vabanes haiglast hommikul ja nendega oli korras, õieti pidid nad haiglasse jääma profülaktika mõttes. Kauemaks jäi vaid vene rahvusest kokk. Aga paanika ja segadus inimeste seas aina kasvas. Meile hangiti uus majutuskoht, mis oli eelmisest korralikum ja armsam, nii et kõik oleks pidanud justkui ilusti edasi minema. Aga üsna suur osa itaallastest ja tšehhidest nii ei arvanud. Alustasime päeva soojendusharjutustega, mis vähemalt minu ja võib-olla veel mõne arvates toimisid ning tekitasid ruumi teatriks vajaliku energia. Aga pärast, kui tuli paus ja pidime rääkima oma muljetest, hakkas kõik pihta.

“I don’t think I could do this project anymore.” – “I could feel the stress this morning.” Ja siis: “What if it happens again?”

Sellel hetkel kargas mulle pähe Pedigree Dentastixi reklaamist tuntud lööklause “Sa teed vist nalja”, mille ma kohapeal ka tõlkisin, küsides: “How can it happen again?” (uues kohas ei olnud kaminat). Vastuseks sain midagi taolist, et nad ei tunne end turvaliselt ja kogu see asi on halvasti organiseeritud. Tõsi, 23-liikmelise grupi etteotsa oli määratud vaid üks poiss ühe autoga, sest minibuss oli katki läinud. Aga nad tegid kõik, mis suutsid, et kaost lahendada ja meile uus koht leida. Kogu asja teeb veel jaburaks see, et meie venelasest kokk, kes oli kõige kriitilisemas seisus, tuli haiglast tagasi, vaaritas sama rõõmsalt edasi ning vastas kõigile, kes tema toitu kiitsid, “I love you”. That’s the spirit, ma ütleks selle peale. Aga ehk on see vaid vene müstiline duša? Sellises olukorras oleks võinud väga kergelt luua või enesele teatud stereotüüpe kinnitada. Meie, eestlased, olime aruteludes passiivsed kuulajad, seisukohal, et okei, juhtus, lähme edasi, lihtsalt teeme midagi, ärme istu ühe koha peal. Itaallased tahtsid kangesti õiglust jalule seada ning kontakteerusid lausa saatkondade ja juristiga. Aga itaallasi oli kokku seitse ning peamiseks eeskõnelejaks oli neil üks ja sama inimene, kes oma rahvuskaaslasi lihtsalt õhutas ja mõjutas. Ja neli neist läksidki minema, aga kolm tüdrukut jäid, kellest üks ütles mulle: “I think there are only a few normal people here. You… me… them… and that’s it” (By them mõtles ta mu eestlastest kompanjoone).

Ehk teisisõnu, kogu see segadus ja reaktsioonide jälgimine aitasid mul selgusele jõuda, et stereotüübid ei vasta tõele. Ma sain aru, et mul endalgi oli itaallaste suhtes kujunenud välja teatud stereotüüpne nägemus, mis oli peamiselt seotud nende temperamendiga. Nad olid oma seisukohtades väga kangekaelsed ja paindumatud, aga esitasid neid hämmastava rahulikkusega, eriliselt žestikuleerimata. Meenus, et suvel klassiga Itaalias käies veendusime samuti, et itaallased on täiesti “tavalised inimesed” ja hoopis meie olime need, kes oma “temperamenti” igal võimalikul hetkel näitasid.

Ühes itaallastega läks ka tüdruk, kes meiega teatrit tegema pidi, seega oli meil vaja kedagi lisaks. Ning siis ta tuligi, stage director Makedooniast, kes vahepeal ka LA’s töötab. Tema isiksust saaks vist kõige paremini kirjeldada sõnapaariga “absoluutne hedonist”. Iga tema teist lauset saatis naeratus või lausa naer, ta suitsetas, jõi kohvi ning võttis olukorda kui ootamatut puhkust kohas, millest ta alles mitu tundi hiljem aimu sai.“Oh we’re in France? I thought it was Luxembourg”. Prantsuse poissi Guillaume’i [gi’jom] kutsus ta rahulikult “Guan’iks” (meie kutsusime teda esimesed kaks päeva “Jung’iks” ja huvitaval kombel ta reageeris igale variandile).

Kui stage director oli saabunud, proovisime teatriga uuesti pihta hakata, ning me istusime parajasti ringis, kuulates uut ülesannet, kui uks avanes, sisse tuli mossis näoga villatekki mähitud tüdruk ja ütles: “Who wrote this letter? It’s not funny”. Selgus, et tema sõbranna postkasti (kõigil meil olid postkastid) oli pandud kiri “I will kill you”, aga kõnealune tüdruk oli just metsa ära eksinud ja vahetult enne kirja leidmist tagasi jõudnud. Pehmelt öeldes sai ta närvivapustuse. Kirja oli kirjutanud 13-aastane vene poiss, kes ei osanud inglise keelt ning ei saanud seega ühest mängust aru (mäng oli kiss killer, aga see selleks). Tüdruku ümber oli kogunenud grupp, kes teda lohutada püüdis. Kõige rohkem rääkis aga stage director, sest talle väga meeldis rääkida, aga kui ta sai aru, et see on tulutu, ütles ta:

“You know, I’m 32 and I find this funny”.

Enam-vähem sellel hetkel tajusime reisi absurdi tippu. Peale närvivapustust läksid tüdruk ning ülejäänud tšehhid koju. 23-st osalejast oli alles jäänud üheksa. Tegime nalja, et tegu oleks justkui mõne reality showga – iga päev läheb keegi koju.

Reality show jätkus üsna rahulikult. Käisime matkamas, väljasõidul imearmsasse linna ning tegelesime natuke ka teatriga, keskendumata sealjuures draamale või tragikoomikale, sest neid žanreid olime me juba piisavalt tundma õppinud.

—

Fotod: Anna Teele Orav