„Noormees, kas teil oleks mulle bussipileti raha laenata,“ sõnab mulle Pärnu bussijaamas üks põskhabeme ja maani ulatuva nahkmantliga vanahärra. Suurest lummusest “Matrixi” vastu avan enda rahakoti münditasku ja poetan abivajaja peopesale kõik enda sendid, mida polnud palju. Vanake tänas mind sügava kummardusega, poetas sendid oma palitu taskusse ja lahkus.

Pean tunnistama, et see elufilosoof tekitas minus huvitunnet ja mõne minuti pärast vaatasingi paarikümne meetri kaugusele, kus ta juba järgmise bussipileti raha mangus – loomulik asjade käik, kuidagi on vaja pärast bussijaama tagasi ka saada, sest ilmselgelt on töömehel palk tükitöö pealt ja pikalt ei saa puhkama jääda.

Tartu bussini oli veel paar minutit aega, aga minu igavust tuli peletama Pärnu vaieldamatult kõige kuulsam mees Pudeli-Vovka, kes sõnas lähenedes enda kuulsa loosungi: “Senti on?“. Vastasin, et ei ole ja näitasin nahkmantlis mehe poole ning lisasin: „Aga temal on.“.

Pudeli-Vovka silmitses pingsalt kolleegi, kuid tõenäoliselt oleks tema käest sendi küsimine käinud püksikandja tööeetika koodeksi pihta ja ta lahkus mujale sente jahtima. Vovka pettumust jäi saatma vaid riidekotist kostuv plastikpudelite kõlin ja vihane mõmin, mida ma dešifreerida ei suutnud.

Lõpuks sain bussi peale ja jõudsin ilusasti ülikoolilinna. Oh seda imestust ja ehmatust, kui bussijaamas üks mustlasnaine käest haaras. „Noormees, teil on aus nägu, ma ennustan teile,“ kõlasid tema pehmed sõnad. Mõtlesin, et aega veidike on ja istusin bussijaama kõrval olevale pingile. „Äkki on teil kaks eurot anda,“ ütles pruunide silmadega naisterahvas. Vastasin, et isegi ühte ei ole anda, ainult aus nägu. See vastus kustutas mustlanna ennustamise soovi. Ta manas ette ükskõikse näo ja läks järgmise ausa näoga inimese juurde. Sel hetkel sain aru, et aitab, ja kiirustasin ühiselamusse.

Pean tunnistama, et järgmiste päevade jooksul ei küsitud minu käest peaaegu ühtegi senti almust, mis oli tore vaheldus. Tõsi, üks mereröövli mütsiga härrasmees hakkas mulle spontaanselt Raekoja platsil viktoriini korraldama. Küsimused olid enamasti seotud Tartu ajalooga. Kaotuse korral pidin piraadile – vähemalt nii ta ennast kutsus – õlleraha andma. Kuid Tartu raekoja mereröövel ei suutnud mind küsimustega murda. Viimase pähkliga oleksin peaaegu õnge läinud ja alistunud, sest ei teadnud Tartu kaarsilla kõrgust. Muidugi ei teadnud seda ka küsimuse esitaja ise ja see mind õlle ostmisest päästiski.

Mõne päeva pärast ootasin Tartu bussijaamas bussi. Bussijaam oli rahvast triiki täis ja mis seal salata, see muidugi meelitas kohalikku rändrahvastki. Jällegi tekkis mul seletamatult üllas võimalus ühega nendest rääkida, kuigi üritasin seda täies tükis kehakeele abiga vältida. Ennustamise teenuse asemel esitleti seekord hoopis ühte käsitöölaadset eset, mis meenutas hobust.

Pakkumine oli oksjoni vormis, aga selle vahega, et tõusmise asemel hind hoopis vähenes. Alghinnaks ütles kaupleja viis eurot, kuid lõpuks nõustus ta selle ära andma koguni kahega. Kahjuks ei köitnud isegi küllaltki mõistlik hind mind enda kukrut avama ja keeldusin viisakalt. Naisterahvas silmitses mind veidike aega, kuid minu õnneks hakkas bussijuht juba reisijaid peale võtma ja nii ma hetkelisest süütundest pääsesin.

Lõpuks sain enda õppereisiga ühele poole ja astusin Pärnu bussijaamas maha. Aeg oli hiline ja ilm ebameeldivalt tuuline. Paistis, et kõik bussijaama FIE-d olid oma tööpäeva juba lõppenuks lugenud. Siiski eksisin. Taamalt kaugustest märkasin endale liginevat paberossi popsutavat Pudeli-Vovkat. Ta tuli minu juurde nagu paar päeva varem ja seekord ei pidanud ta pettuma. „Senti on?“ küsis ta ja ma vastasin: „On, Vovka, ma hoidsin neid sulle,“ ja asetasin mõnikümmend senti ausa töömehe peopesale.

Foto: Kaspar Lind