EKSPERIMENT: päeva pealt suitsetajaks

Published On: February 1, 2016By

cigarettes-83571_960_720

Ma ei ole mitte kunagi suitsetaja olnud. Purjus peaga on mulle pakutud, olen mõelnud, et „fuck it“ ja teinud. Ja nii mõnigi kord. Minu vähene kogemus muutis mind suurepäraseks katsejäneseks järgnevaks eksperimendiks. Nimelt on minu eesmärk välja uurida, kui lihtsalt hakkab sigareti suitsetamine külge.

Oma elu esimese tobi sain purjus peaga sõbra käest küsides. See oli aastaid tagasi – ajal, mil muretsesin põhikooli eksamite pärast. Ülikoolis hakkas suitsukurat uuesti ligi ronima. Esimesed paar kuud möödusid täitsa rahulikult. Käisin pidudel, nautisin seltskonda ning tundsin end vabana. Oktoobri lõpus jõudis kätte hetk, mil küsisin sõbra käest suitsu. Täpselt sama olukord, nagu oli aastate eest. Ma ei olnud kaugeltki veel sealmaal, et tahaksin endale oma esimese paki osta või rohkem teha. Aga igal peol tegin ma ühe või kaks suitsu. Peol oli mul suva, sest olen ju täiskasvanud inimene ja minu keha on minu rikkuda. Peojärgsetel hommikutel valdas mind aga süütunne, sest mul on selgelt meeles aeg, mil olin kategooriliselt suitsetamise vastu. Iga kord lubasin, et see kord jääb viimaseks. Ma arvasin, et olen halb inimene. Siiani arvan.

Kuna mu kopse võib sellest hoolimata pidada võrdlemisi puhasteks, otsustasin vastu võtta pakkumise ning teada saada, kuidas saab ühest inimesest regulaarne suitsetaja. Pidin tõmbama kolm või neli tobi päevas ja vaatama, mis minuga juhtub. „Ajakirjanduse heaks!“, nagu mulle öeldi. Naljakas lause. Nagu oleksin mingi kangelane, kui sellest kirjutan. Tundsin isegi, et mul on kohustus jagada oma kogemusi ja enda lugu. Ma olin nõus enda tervist rikkuma, et saada hea lugu. Ma olin nõus, sest ma tahtsin, et teised teaksid paremini. Poleks osanud arvatagi, et mina ise võin sellest hulganisti abi saada. No pain, no gain, I guess.

Eksperimendi algus 

Eksperimendiga alustasin tublisti ühe jaanuarikuu nädala keskel, neljapäeval. Läksin poodi, ostsin paki. LM Link click’iga, hea kraam, väga populaarne. Lahkusin poest, avasin paki ja hakkasin suitsu välja võtma, kuid toppisin selle üsna kiirelt pakki tagasi. Ma polnud eales päevavalguses ja kainena suitsu teinud. Olen iga kord olnud pimeduse varjus või koos sõpradega, tundes end tänu sellele turvaliselt. Mitte kunagi pole ma seisnud keset päeva kusagil Rimi ees ja tahtnud tobi teha. Kartsin jõhkralt. Tundsin, kuidas inimesed mind jõllitavad ja hukka mõistavad. Lõpuks julgesin suitsu kodu lähistel põlema panna. Seal tundsin end paremini, sest olin pärast ringivaatamist veendunud, et keegi mind ei näe. Tegin ära ja läksin tuppa. Sel päeval ei teinud rohkem suitsu enne, kui väljas oli juba pimedaks läinud. Pärast läksin jalutama ja tegin veel paar tükki. Siis tundsin end turvalisemalt. Pimedus oli mu parim sõber.

Juba järgmisel päeval seisin väljas, tõmbasin rahulikult mürki kopsudesse ja jälgisin möödakäijaid. Sel hetkel avastasin, et eilne häbi ja süütunne olid justkui asjata, sest keegi ei vaadanud mind kordagi. Kedagi ei huvitanud. Absoluutselt mitte kedagi. Juba siis hakkasin ma avalikult, kaine peaga ja valges suitsu tegema. Ja mul oli täiesti pohh*i. Päeval tegin ühe veel, kuid minu värskest enesekindlusest hoolimata oli õhtul pimedas ikkagi parem ja mugavam tõmmata.

Laupäeva õhtul sain sõbraga kokku. Teda oodates jõudsin poole tunni jooksul teha neli suitsu. Pärast tegin veel ühe.

Justkui iseenesest hüppasid tõrvapulgad pakist välja, sest ma ei pannud absoluutselt tähele, et ma nii palju korraga tegin.

Keel kipitas pärast paar minutit, aga muidu oli okei. Süütunne puudus. Ma olin nagu tavaline suitsetaja, kellel ei saa küllalt.

Pühapäev möödus sarnaselt. Läksin õhtul välja ja tegin siis kolm korda. Korra koos sõbraga ka. Kõik teised korrad tõmbasin üksinda, ka eelmistel päevadel. Mulle meeldis üksinda suitsu teha. Ma olingi jõudnud sinna punkti, kus mulle lõpuks meeldis suitsu teha. See muutus minu jaoks aina loomulikumaks. Ma olin valmis uut pakki ostma. Ja see kõik juhtus nelja päevaga.

Esmaspäeval hakkas pakk otsa saama. Täitsa mitu suitsu oli alles, aga pidin ikkagi säästma, kuna muidu oleksin kuival. Seega piirdusin kahega päevas. Teisipäev ja kolmapäev möödusid samamoodi. See oli rutiin, et vähemalt üks suits päevas, aga mingit erilist emotsiooni sinna juurde enam ei kuulunud. Pigem üksnes see, et tahaks juurde ja juurde. Lõpuks valdas pakis peaaegu tühjus. Ainult kaks suitsu oli alles. Lõpp lähenes.

Neljapäeval planeerisin oma kaks viimast suitsu nii, et üks päeval ja teine õhtul. Mõlemat korda ootasin nagu oma sünnipäeva. Käitusin kui väike laps, kes saab üle pika aja kommi. See aeg, kui tegin suitsu, oli kuidagi eriline. Õhtul umbes seitsme ajal tegin oma viimase suitsu. Kui see otsa sai, ootasin seletamatul kombel mingit suurt ja dramaatilist reaktsiooni, kuid ei midagi. Ainult kuulsin enda sisemist häält, mis vaikselt nõudis veel mürki. Veel tõrva. Kui ma natuke hiljem oma viimaseid mõtteid kirja panin, siis ma otsustasin terve „päeviku“ üle lugeda. Ma tahtsin näha, missugune loom minust välja kasvas.

F*ck.

Rohkem ma mõelda ega öelda väga ei osanud. Ma arvasin, et mina ei ole see, kellest saab sõltlane. Ma arvasin, et ma suudan  sellele vastu võidelda. Siiralt lootsin. Öelda, et olin endas pettunud, on liiga leebe. See oli hale. Mina olin hale. Sisemiselt olin iseend juba mõrvanud, kuigi ma ei teinud nii palju kui kõvemad suitsetajad, kes teevad paki päevas. Sellest hoolimata langesin ma sõltuvuse küüsi ja see pole vabandatav. Minu jaoks oli üks pakk ja sellest saadud tulemus piisav, et näha, milliseks võib sõltuvus inimesi muuta. See väike hääl, mida ma enne mainisin? See läks iga tunniga aina valjemaks. Ma olin valmis minema uut pakki ostma. Võitlesin iseendaga mitu minutit, aga lõpuks otsustasin kindlalt, et seda kraami enam ei tarbi. Aitab. Sest edasi saab ainult hullemaks minna ja tagasi pöörata võib olla võimatu. Tõeline katsumus on siiski alles ees ehk katsun nüüd välja nuputada viisi, kuidas sõltuvusest jäädavalt vabaneda.

„Ajakirjanduse nimel“ – nii ma ennast lohutan.

 —

Foto: Pixaby fotopank

4 Comments

  1. S. Köök February 2, 2016 at 00:57 - Reply

    Tume, sünge, äärmuslik nihilism. Ma imestan, et sellest eluga väljusid.

    • 4dimensioon February 2, 2016 at 16:48 - Reply

      Sul on täiesti õigus, see polnud lihtsamate killast. Hoidsime toimetusega terve eksperimendi toimumise aja hinge kinni, aga vot – huvitaval kombel õnnestus tal sellest välja rabeleda!

  2. Suitsetaja February 6, 2016 at 19:15 - Reply

    Ise kui suitsetaja, oli seda natuke nukker lugeda. Mul on ülim austus inimeste vastu, kes on võitnud selle lahingu suitsunäljaga. Ise alustasin kui olin nooruk kes lõpetas parasjagu põhikooli. Tol hetkel oli see ju “lahe”, aga praegu 10 aastat hiljem kahetsen, et alustasin üldse. Kui suitsetamine on muutunud üheks su päeva rutiiniks, siis on pea võimatu sellest lahti saada.
    Minu see “quittimis” periood on piirdunud 2 nädalaga, kus viimastel päevadel oli suitsunälg nii hull, et pea hakkas valutama, väga kergesti ärritusin ja ja olin üldiselt selline väga väga närviline. Lõpuks kui alla andsin siis oli jälle hea olla, tundsin ennast kui inimesena.

    • massa February 7, 2016 at 17:03 - Reply

      Kuid kas oma probleemi tõsidusest arusaamine ei motiveerinud veel rohkem seda maha jätma? Peavalu võis terav ja väljakannatamatu olla, kuid võrreldes teiste sõltuvuste võõrutusnähtudega, on peavalu ja närvilisus täitsa leebed. Mahajätmine ei ole kindlasti võimatu, ainult endasse uskumise küsimus. Kui end lõplikult suitsust vabaks murrad, siis tunne on kindlasti parem, kui relapse’misest saadud nauding. Asjakohane klipp ka sulle: https://youtube.com/watch?v=SE-QQdUbbPk

Leave A Comment

Sarnased artiklid

EKSPERIMENT: päeva pealt suitsetajaks

Published On: February 1, 2016By

cigarettes-83571_960_720

Ma ei ole mitte kunagi suitsetaja olnud. Purjus peaga on mulle pakutud, olen mõelnud, et „fuck it“ ja teinud. Ja nii mõnigi kord. Minu vähene kogemus muutis mind suurepäraseks katsejäneseks järgnevaks eksperimendiks. Nimelt on minu eesmärk välja uurida, kui lihtsalt hakkab sigareti suitsetamine külge.

Oma elu esimese tobi sain purjus peaga sõbra käest küsides. See oli aastaid tagasi – ajal, mil muretsesin põhikooli eksamite pärast. Ülikoolis hakkas suitsukurat uuesti ligi ronima. Esimesed paar kuud möödusid täitsa rahulikult. Käisin pidudel, nautisin seltskonda ning tundsin end vabana. Oktoobri lõpus jõudis kätte hetk, mil küsisin sõbra käest suitsu. Täpselt sama olukord, nagu oli aastate eest. Ma ei olnud kaugeltki veel sealmaal, et tahaksin endale oma esimese paki osta või rohkem teha. Aga igal peol tegin ma ühe või kaks suitsu. Peol oli mul suva, sest olen ju täiskasvanud inimene ja minu keha on minu rikkuda. Peojärgsetel hommikutel valdas mind aga süütunne, sest mul on selgelt meeles aeg, mil olin kategooriliselt suitsetamise vastu. Iga kord lubasin, et see kord jääb viimaseks. Ma arvasin, et olen halb inimene. Siiani arvan.

Kuna mu kopse võib sellest hoolimata pidada võrdlemisi puhasteks, otsustasin vastu võtta pakkumise ning teada saada, kuidas saab ühest inimesest regulaarne suitsetaja. Pidin tõmbama kolm või neli tobi päevas ja vaatama, mis minuga juhtub. „Ajakirjanduse heaks!“, nagu mulle öeldi. Naljakas lause. Nagu oleksin mingi kangelane, kui sellest kirjutan. Tundsin isegi, et mul on kohustus jagada oma kogemusi ja enda lugu. Ma olin nõus enda tervist rikkuma, et saada hea lugu. Ma olin nõus, sest ma tahtsin, et teised teaksid paremini. Poleks osanud arvatagi, et mina ise võin sellest hulganisti abi saada. No pain, no gain, I guess.

Eksperimendi algus 

Eksperimendiga alustasin tublisti ühe jaanuarikuu nädala keskel, neljapäeval. Läksin poodi, ostsin paki. LM Link click’iga, hea kraam, väga populaarne. Lahkusin poest, avasin paki ja hakkasin suitsu välja võtma, kuid toppisin selle üsna kiirelt pakki tagasi. Ma polnud eales päevavalguses ja kainena suitsu teinud. Olen iga kord olnud pimeduse varjus või koos sõpradega, tundes end tänu sellele turvaliselt. Mitte kunagi pole ma seisnud keset päeva kusagil Rimi ees ja tahtnud tobi teha. Kartsin jõhkralt. Tundsin, kuidas inimesed mind jõllitavad ja hukka mõistavad. Lõpuks julgesin suitsu kodu lähistel põlema panna. Seal tundsin end paremini, sest olin pärast ringivaatamist veendunud, et keegi mind ei näe. Tegin ära ja läksin tuppa. Sel päeval ei teinud rohkem suitsu enne, kui väljas oli juba pimedaks läinud. Pärast läksin jalutama ja tegin veel paar tükki. Siis tundsin end turvalisemalt. Pimedus oli mu parim sõber.

Juba järgmisel päeval seisin väljas, tõmbasin rahulikult mürki kopsudesse ja jälgisin möödakäijaid. Sel hetkel avastasin, et eilne häbi ja süütunne olid justkui asjata, sest keegi ei vaadanud mind kordagi. Kedagi ei huvitanud. Absoluutselt mitte kedagi. Juba siis hakkasin ma avalikult, kaine peaga ja valges suitsu tegema. Ja mul oli täiesti pohh*i. Päeval tegin ühe veel, kuid minu värskest enesekindlusest hoolimata oli õhtul pimedas ikkagi parem ja mugavam tõmmata.

Laupäeva õhtul sain sõbraga kokku. Teda oodates jõudsin poole tunni jooksul teha neli suitsu. Pärast tegin veel ühe.

Justkui iseenesest hüppasid tõrvapulgad pakist välja, sest ma ei pannud absoluutselt tähele, et ma nii palju korraga tegin.

Keel kipitas pärast paar minutit, aga muidu oli okei. Süütunne puudus. Ma olin nagu tavaline suitsetaja, kellel ei saa küllalt.

Pühapäev möödus sarnaselt. Läksin õhtul välja ja tegin siis kolm korda. Korra koos sõbraga ka. Kõik teised korrad tõmbasin üksinda, ka eelmistel päevadel. Mulle meeldis üksinda suitsu teha. Ma olingi jõudnud sinna punkti, kus mulle lõpuks meeldis suitsu teha. See muutus minu jaoks aina loomulikumaks. Ma olin valmis uut pakki ostma. Ja see kõik juhtus nelja päevaga.

Esmaspäeval hakkas pakk otsa saama. Täitsa mitu suitsu oli alles, aga pidin ikkagi säästma, kuna muidu oleksin kuival. Seega piirdusin kahega päevas. Teisipäev ja kolmapäev möödusid samamoodi. See oli rutiin, et vähemalt üks suits päevas, aga mingit erilist emotsiooni sinna juurde enam ei kuulunud. Pigem üksnes see, et tahaks juurde ja juurde. Lõpuks valdas pakis peaaegu tühjus. Ainult kaks suitsu oli alles. Lõpp lähenes.

Neljapäeval planeerisin oma kaks viimast suitsu nii, et üks päeval ja teine õhtul. Mõlemat korda ootasin nagu oma sünnipäeva. Käitusin kui väike laps, kes saab üle pika aja kommi. See aeg, kui tegin suitsu, oli kuidagi eriline. Õhtul umbes seitsme ajal tegin oma viimase suitsu. Kui see otsa sai, ootasin seletamatul kombel mingit suurt ja dramaatilist reaktsiooni, kuid ei midagi. Ainult kuulsin enda sisemist häält, mis vaikselt nõudis veel mürki. Veel tõrva. Kui ma natuke hiljem oma viimaseid mõtteid kirja panin, siis ma otsustasin terve „päeviku“ üle lugeda. Ma tahtsin näha, missugune loom minust välja kasvas.

F*ck.

Rohkem ma mõelda ega öelda väga ei osanud. Ma arvasin, et mina ei ole see, kellest saab sõltlane. Ma arvasin, et ma suudan  sellele vastu võidelda. Siiralt lootsin. Öelda, et olin endas pettunud, on liiga leebe. See oli hale. Mina olin hale. Sisemiselt olin iseend juba mõrvanud, kuigi ma ei teinud nii palju kui kõvemad suitsetajad, kes teevad paki päevas. Sellest hoolimata langesin ma sõltuvuse küüsi ja see pole vabandatav. Minu jaoks oli üks pakk ja sellest saadud tulemus piisav, et näha, milliseks võib sõltuvus inimesi muuta. See väike hääl, mida ma enne mainisin? See läks iga tunniga aina valjemaks. Ma olin valmis minema uut pakki ostma. Võitlesin iseendaga mitu minutit, aga lõpuks otsustasin kindlalt, et seda kraami enam ei tarbi. Aitab. Sest edasi saab ainult hullemaks minna ja tagasi pöörata võib olla võimatu. Tõeline katsumus on siiski alles ees ehk katsun nüüd välja nuputada viisi, kuidas sõltuvusest jäädavalt vabaneda.

„Ajakirjanduse nimel“ – nii ma ennast lohutan.

 —

Foto: Pixaby fotopank