Kaheksas Quentin Tarantino film. Kaheksas. Mõne režissööri jaoks oleks see üsna väike asi, kuid arvestades Tarantino mõjukust ning hinnatust filmimaailmas, hakkab iga suur austaja kohe rõõmust hüppama. “Reservoir Dogs”, “Pulp Fiction”, “Inglorious Basterds” ja “Kill Billid”. Mis aga pani mind eriti suure huviga filmi ootama, oli osatäitjate nimekiri: Tarantino varasematest filmidest tuttav Samuel L. Jackson (kelle jaoks on see kuues film koostöös Taratinoga), Tim Roth (“Reservoir Dogs” ja “Pulp Fiction”) ja Michael Madsen (“Reservoir Dogs” ja “Kill Bill”), kuid ka teised suured tähed nagu Kurt Russell (kes mängis küll “Death Proofis”, aga seda ma isiklikult arvesse ei võtaks), Walton Goggins ja Channing Tatum. Nagu ütles Calvin Candie eelmises Tarantino filmis “Django Unchained”:

,,Gentleman, you had my curiosity. But now you have my attention.’’

Et hoida inimestes ootusärevust, hoidun spoileritest – mõistlik.

Mitte ühegi rolliga ei tekkinud emotsionaalset sidet

Film võtab aset samas filmiuniversumis mis “Django”. Loon teile pildi: kodusõjajärgne lumine Ameerika, täpsemini Wyoming. John Ruth (Kurt Russell), keda kutsutakse ka Timukaks, on pearahakütt, kes on kinni püüdnud Daisy Domergue’i (Jennifer Jason Leigh) ning püüab jõuda Red Rocki linna, et ta rahaks teha. Saabuva lumetormi eest pelgupaika minnes korjatakse teelt peale musta huumoriga major Marquis Warren (Samuel L.  Jackson) ning Chris Mannix, kes väidab end olevat Red Rocki uus šerif. Pelgupaigas kohtutakse ka ülejäänud härradega, kelle kõigi vahel  on huvitav keemia. Iseenesest rockin’, eks? Probleem on selles, et mitte kordagi ei tekkinud mul mitte ühegi rolliga mingit emotsionaalset sidet. Kõigi lemmikneeger Samuel L. Jackson ei jätnud mulle mitte muljet pearahakütist, vaid näitlejast, kes ei ela oma rolli sisse – Sam Jacksoni aeg gurmeekohvimehe (sest nagu me teame, siis Tarantino “buys only the expensive, gourmee shit’”) filmides on möödunud, nüüd oleks sobilik mantel nagisse riputada. Ka teiste puhul saab öelda, et justkui ei võeta rolli tõsiselt, sest dialoogid, mis on Tarantino filmides suure osakaalu ja tähtsusega, jäid väga kesiseks ning justkui loeti käsikirjast maha. Võib-olla jäi see mulje vaid mulle, aga kes teab. Kui ei teaks, et tegu on Tarantino käekäiguga, oleks tegu võimsa ning üsna jõulise püüdlusega, aga võttes arvesse eelnenud seitset filmi, siis jääb mulje, et see on “Reservoir Dogsi” ja “Django” sohilaps. Filmi lõpp jättis mind rohkemat soovima, kuna kõik lõppes nii kähku ja auklikult.

Võrratu soundtrack, hea visuaal

Samas ei laida ma filmi maha. OST (original soundtrack) Ennio Morricone’i poolt ning oi, kurat, kui võrratu see oli. Sinna lisaks veel visuaalne külg ning ma tõesti tundsin, et olen 19. sajandi Wyomingus paksu lund trotsimas. Ja ei tohi unustada tarantinolikku huumorit, mis on mustem kui öö ning juudikarust vägivaldsem, olles kõige verisem ja naermaajavam vägivald, mida mu silmad on Tarantino filmides näinud.

Ära tuleb mainida, et pilti võeti kõik Ultra Panavision 70mm formaadis, mis võimaldab anda tavaliselt laiema kaadri ning  mida pole mitu aastakümmet laialdaselt kasutatud. Aga mis sest kasu, kui seda näidata kuskil ei saa, sest digitaal ei võrdu analoogiga. Filmi tarbeks varustati mõnikümmend kino vastava varustusega, kuid nagu ikka, Eestisse see ei jõudnud. Meie saame analoogi võludest ainult lugeda ja endale ette kujutada.

“Vihane kaheksa”

“Vihane kaheksa” või kaheksanda peale vihane? Süžee on osaliselt laenatud “Reservoirilt”, maailm “Djangolt” ja mida kõike. Erinevalt IMDb-st kaheksat ma ei annaks, kuid kuhugi sinna kanti küll, sest kui mõne koha peal silm kinni pigistada, oli siiski tegemist meeldiva vaatamisega. Vihane kuus koma viis kümnest.

Foto: kuvatõmmis filmist “The Hateful Eight”