Netflixi efekt ehk kuidas bingewatching televisiooni mõjutab
Kas silmapilkselt saabuvat rahulolu saab üldse rahuloluks pidada?
Selliste striimimisteenuste nagu Spotify, Netflix ja Lovefilm massiliseks muutumisega on justkui meile antud šokolaadivabriku võtmed. Ja oi, kuidas me seda võimalust ära kasutame, trallides selles vabrikus ringi nagu paks laps, kes kõike suhu topib.
Kätte on jõudnud uus ajastu, mida iseloomustavad kaks põhilist märksõna: info kiire levimine ja tehnoloogia tõhusus. Niisiis – kui vaataja ainult soovib, on tal võimalik sellised auhinnatud hittsarjad nagu näiteks „House of Cards“ või „Orange Is the New Black“ ühe korraga otsast lõpuni ära vaadata.
Striimimisteenused on traditsioonilised barjäärid maha murdnud, teinud sisu koheselt kättesaadavaks ja andnud nõnda võimu tarbija kätte. Ausalt öeldes ei ole olukord mitte kunagi varem tarbija jaoks nii hea olnud.
Kuid kas selline silmapilkne rahuldus, mida tänu ülikiirele internetile, nutitelefonidele ja muudele vahenditele pakutakse, on tõesti Kuldne Pilet šokolaadivabrikusse? Või oleme me lihtsalt muutumas ärahellitatud jõnglasteks, kelle maailmavaadet iseloomustavad laused nagu „Ma tahan seda kohe!“ ja „Mind ei huvita, kuidas, aga ma saan!“. Võibolla toob see kõik endaga kaasa selle, et meie senised nõudmised sarjade ja filmide kvaliteedile langevad ning Netflix lihtsalt laastab meie kultuurilist ja emotsionaalset reaktsiooni suurepärasele sisule.
Rääkisime televisiooni- ja meediateadlastega, et teada saada, kas selline maraton-vaatamine mõjutab tõesti mingil määral ka meie sarjavaatamise kogemust ja meie kultuuri. Kui kõik on meile kättesaadav, siis kas see tähendab, et võime seda kõike ka kohe kasutada?
Emotsionaalne aku
„Sama lugu on siis, kui sa oled juba väga purjus, aga ikkagi hüüad sõbrale, et võta mulle ka üks jook veel,“ ütles Weill Cornelli meditsiiniülikooli professor Greg Dillon bingewatchingut kirjeldades.
„Isegi ainult ühel episoodil on juba nii palju kõrg- ja madalhetki. Osa lõpuks on vaataja emotsionaalselt nii läbipekstud, et lihtsalt ei suuda omastada kõiki mõtteid, mida sari pakkuda tahab. Aga ikkagi me klikime ja vaatame veel ühe osa,“ rääkis Dillon.
Bingewatchingu muudavad omakorda veelgi lihtsamaks mõned Netflixi rakendused, mis automaatselt järgmise osa mängima panevad, muutes nii maratonvaatamise täiesti pingutusevabaks. Netflix ise ütleb, et nii on vaatamine loomulikum. Kui sa ise midagi ette ei võta, siis sarja osad jäävadki järjest tulema.
Veel üks põhjus – kui me lihtsalt ei suuda vastu panna, siis miks me peaksimegi?
Dillon usub, et inimestel, kes sarju bingewatchivad, on raskem kvaliteetset sisu adekvaatselt hinnata. Näiteks, kui neile üks episood väga ei meeldi, jääb halb mulje kogu seriaalist. Traditsioonilisemal moel sarju vaadates jääb aga rohkem aega, et episoodi üle järele mõelda, seda hinnata ja siis põnevusega järgmist osa ootama jääda.
Siiski – on palju ka neid, kes bingewatchingut toetavad ja kellele meeldib, kui kogu osadeks jaotatud lugu on võimalik korraga ära näha.
Nagu näiteks Robert Thompsonile, Syracuse Ülikooli televisiooni ja popkultuuriga tegelevale professorile.
„Breaking Bad on üks parimaid näiteid sarjast, mida tuleks kindlasti bingewatchida,“ ütles Thompson. „Bingewatching on täiesti aktsepteeritav meetod, isegi parem, kui televisioon. Sa näed nii palju rohkem, suudad meelde jätta nii palju rohkem ja mõistad palju paremini sarja sisu, kui vaatad kõiki episoode koos ja järjest.“
Kord nädalas vs. kohe
Bingewatching on mitmel moel traditsioonilise telerivaatamise täielik vastand. Iganädalane episoodimudel, mis praegu teles seriaalide puhul valdab, on huvitav, sest kuigi ta ei ole tavaline jutustamise meetod (sa ei loe ju raamatut üks peatükk nädalas, eks?), on selline meetod olnud meelelahutusäri põhiline moodus vaatajaid ikka ja jälle tagasi tuua. Seda juba enam kui sajandi vältel, alates Vaudeville’i varieteeteatrist 1880ndatel kuni Sopranodeni.
Aga enne kui me selle vana mudeli igaveseks prügikasti viskame, oleks ehk tark mõelda ka selle mudeli mõnede kõrvalnähtuste peale: väiksed asjad nagu ootus, põnevus, pikaealisus, jagatud kogemus ja popkultuuri surematus.
Küsigem iseendalt: kas ülemaailmne põnevus sarja „Breaking Bad“ lõpu osas oleks saanud juhtuda, kui me oleks saanud seda vaadata Netflixist nii, nagu näiteks „House of Cardsi“?
„Need kaheksa viimast „Breaking Badi“ episoodi… see oli erakordne kogemus. Kõigepealt ootus, kuni sari keset hooaega tehtud pausilt tagasi tuleb ja siis see iganädalane põnevus enne iga uut osa teleris… vau,“ ütles Thompson. „See oli täiesti teistsugune tunne, mida bingewatching sulle ei paku.“
Irooniline küll – traditsiooniline iganädalane sarjaformaat, mida nautisime ning mille pärast oma viimaseid tunde koos Jesse’i ja Waltiga veetes kannatasime, oli omamoodi anomaalia. Miljonid vaatasid tänu üha kasvavale fännimürale ära kõik viis ja pool eelmist hooaega, et täita seda tühja, kuid põnevat aega järgmiste episoodideni.
Paljud vaatasid need osad ära lihtsalt selleks, et olla sarja viimaste osade ajal koos teiste fännidega. Nii said nad hiljem liituda sarjateemaliste aruteludega, selle asemel, et vestlusringis oma kõrvad igaks juhuks spoilerite vältimiseks kinni panna.
Seega liitis „Breaking Bad“ kahte ajastut suurepäraselt ja tõi niiviisi välja mõlema mudeli kõige paremad küljed.
„Ma usun, et sellist universaalset kultuurilist televisioonisündmust, nagu oli “Breaking Badi” finaal, ei saavuta me enam iial,“ ütles filmi- ja televisiooniajaloolane, professor Jonathan Kuntz.
“Ühe ajastu möödumine kahandab niinimetatud televisiooni pärandit mitmel viisil,“ lisas Bostoni ülikooli televisiooniuuringute professor Deborah Jaramillo. „Kuid ma arvan, et on tore, et need kaks mudelit nüüd omavahel konkureerivad,“ lisas ta.
Sõltlane vs. spetsialist
Veel üks faktor, mida bingewatchingu ümber tiirlevas arutelus kindlasti arvesse võtta, on see tühi tunne, mis tekib siis, kui meil pole enam ühtki uut osa, mida vaadata.
„Ma vaatasin kõik „Orange Is the New Blacki“ osad ära ühe päevaga. See oli erakordselt nauditav. Aga tootmisgraafik ju ei muutu ja nüüd pean ma ootama tervelt aasta, et järgmist hooaega näha,“ ütles Deborah Jaramillo.
„See järjestvaatamise kogemus on niivõrd hea, et sa oled füüsiliselt kurb, kui see läbi on. See on meeletu kunstiline kogemus,“ lisas Robert Thompson.
Siiski, näiteks „Troonide mängu“ uue hooaja agooniat tekitavast ootamisest pääsu ei ole.
Mõnede kasutajate puhul võrdleb Greg Dillon bingewatchingu kogemust narko- ja alkoholisõltuvusega.
„Sõltuvusel on kaks poolt: iha ja saamine. Iha on dopamiinil põhinev vajadus mingit tunnet uuesti kogeda,“ ütles ta TechRadarile.
„Saamise tunde juures ei ole põhiline, kui kiiresti see tekib, vaid ikkagi see tunne ise. Tunne, et iha on nüüd rahuldatud ja „saak käes“. Aga kui see kõik käib nii kiiresti ja on nii kättesaadav, mis juhtub siis selle tunde väärtusega?“
Niisiis, kas me oleme tõesti muutumas lootusetuteks sõltlasteks, kes hävitavad televisiooni olemuse imekiire sisutarbimisega? Kuigi kõigil küsitletud ekspertidel olid omad eelistused, nägid nad siiski eeliseid mõlemal tarbimismudelil.
Lõpuks on see siiski sinu enda otsustada – kas oled paks laps šokolaadivabrikus või võtad aega, vaatad sarju ühe osa kaupa ning saad niisiis suurema rahulduse. Igatahes pakub Netflixi maailm sulle mõlemat võimalust.
—
Artikkel ilmus TechRadarist, originaalautor on Chris Smith, 16 jaanuar 2014.
Tõlkis ja refereeris Heleri All.
Foto: Netflix
One Comment
Leave A Comment
Sarnased artiklid
Netflixi efekt ehk kuidas bingewatching televisiooni mõjutab
Kas silmapilkselt saabuvat rahulolu saab üldse rahuloluks pidada?
Selliste striimimisteenuste nagu Spotify, Netflix ja Lovefilm massiliseks muutumisega on justkui meile antud šokolaadivabriku võtmed. Ja oi, kuidas me seda võimalust ära kasutame, trallides selles vabrikus ringi nagu paks laps, kes kõike suhu topib.
Kätte on jõudnud uus ajastu, mida iseloomustavad kaks põhilist märksõna: info kiire levimine ja tehnoloogia tõhusus. Niisiis – kui vaataja ainult soovib, on tal võimalik sellised auhinnatud hittsarjad nagu näiteks „House of Cards“ või „Orange Is the New Black“ ühe korraga otsast lõpuni ära vaadata.
Striimimisteenused on traditsioonilised barjäärid maha murdnud, teinud sisu koheselt kättesaadavaks ja andnud nõnda võimu tarbija kätte. Ausalt öeldes ei ole olukord mitte kunagi varem tarbija jaoks nii hea olnud.
Kuid kas selline silmapilkne rahuldus, mida tänu ülikiirele internetile, nutitelefonidele ja muudele vahenditele pakutakse, on tõesti Kuldne Pilet šokolaadivabrikusse? Või oleme me lihtsalt muutumas ärahellitatud jõnglasteks, kelle maailmavaadet iseloomustavad laused nagu „Ma tahan seda kohe!“ ja „Mind ei huvita, kuidas, aga ma saan!“. Võibolla toob see kõik endaga kaasa selle, et meie senised nõudmised sarjade ja filmide kvaliteedile langevad ning Netflix lihtsalt laastab meie kultuurilist ja emotsionaalset reaktsiooni suurepärasele sisule.
Rääkisime televisiooni- ja meediateadlastega, et teada saada, kas selline maraton-vaatamine mõjutab tõesti mingil määral ka meie sarjavaatamise kogemust ja meie kultuuri. Kui kõik on meile kättesaadav, siis kas see tähendab, et võime seda kõike ka kohe kasutada?
Emotsionaalne aku
„Sama lugu on siis, kui sa oled juba väga purjus, aga ikkagi hüüad sõbrale, et võta mulle ka üks jook veel,“ ütles Weill Cornelli meditsiiniülikooli professor Greg Dillon bingewatchingut kirjeldades.
„Isegi ainult ühel episoodil on juba nii palju kõrg- ja madalhetki. Osa lõpuks on vaataja emotsionaalselt nii läbipekstud, et lihtsalt ei suuda omastada kõiki mõtteid, mida sari pakkuda tahab. Aga ikkagi me klikime ja vaatame veel ühe osa,“ rääkis Dillon.
Bingewatchingu muudavad omakorda veelgi lihtsamaks mõned Netflixi rakendused, mis automaatselt järgmise osa mängima panevad, muutes nii maratonvaatamise täiesti pingutusevabaks. Netflix ise ütleb, et nii on vaatamine loomulikum. Kui sa ise midagi ette ei võta, siis sarja osad jäävadki järjest tulema.
Veel üks põhjus – kui me lihtsalt ei suuda vastu panna, siis miks me peaksimegi?
Dillon usub, et inimestel, kes sarju bingewatchivad, on raskem kvaliteetset sisu adekvaatselt hinnata. Näiteks, kui neile üks episood väga ei meeldi, jääb halb mulje kogu seriaalist. Traditsioonilisemal moel sarju vaadates jääb aga rohkem aega, et episoodi üle järele mõelda, seda hinnata ja siis põnevusega järgmist osa ootama jääda.
Siiski – on palju ka neid, kes bingewatchingut toetavad ja kellele meeldib, kui kogu osadeks jaotatud lugu on võimalik korraga ära näha.
Nagu näiteks Robert Thompsonile, Syracuse Ülikooli televisiooni ja popkultuuriga tegelevale professorile.
„Breaking Bad on üks parimaid näiteid sarjast, mida tuleks kindlasti bingewatchida,“ ütles Thompson. „Bingewatching on täiesti aktsepteeritav meetod, isegi parem, kui televisioon. Sa näed nii palju rohkem, suudad meelde jätta nii palju rohkem ja mõistad palju paremini sarja sisu, kui vaatad kõiki episoode koos ja järjest.“
Kord nädalas vs. kohe
Bingewatching on mitmel moel traditsioonilise telerivaatamise täielik vastand. Iganädalane episoodimudel, mis praegu teles seriaalide puhul valdab, on huvitav, sest kuigi ta ei ole tavaline jutustamise meetod (sa ei loe ju raamatut üks peatükk nädalas, eks?), on selline meetod olnud meelelahutusäri põhiline moodus vaatajaid ikka ja jälle tagasi tuua. Seda juba enam kui sajandi vältel, alates Vaudeville’i varieteeteatrist 1880ndatel kuni Sopranodeni.
Aga enne kui me selle vana mudeli igaveseks prügikasti viskame, oleks ehk tark mõelda ka selle mudeli mõnede kõrvalnähtuste peale: väiksed asjad nagu ootus, põnevus, pikaealisus, jagatud kogemus ja popkultuuri surematus.
Küsigem iseendalt: kas ülemaailmne põnevus sarja „Breaking Bad“ lõpu osas oleks saanud juhtuda, kui me oleks saanud seda vaadata Netflixist nii, nagu näiteks „House of Cardsi“?
„Need kaheksa viimast „Breaking Badi“ episoodi… see oli erakordne kogemus. Kõigepealt ootus, kuni sari keset hooaega tehtud pausilt tagasi tuleb ja siis see iganädalane põnevus enne iga uut osa teleris… vau,“ ütles Thompson. „See oli täiesti teistsugune tunne, mida bingewatching sulle ei paku.“
Irooniline küll – traditsiooniline iganädalane sarjaformaat, mida nautisime ning mille pärast oma viimaseid tunde koos Jesse’i ja Waltiga veetes kannatasime, oli omamoodi anomaalia. Miljonid vaatasid tänu üha kasvavale fännimürale ära kõik viis ja pool eelmist hooaega, et täita seda tühja, kuid põnevat aega järgmiste episoodideni.
Paljud vaatasid need osad ära lihtsalt selleks, et olla sarja viimaste osade ajal koos teiste fännidega. Nii said nad hiljem liituda sarjateemaliste aruteludega, selle asemel, et vestlusringis oma kõrvad igaks juhuks spoilerite vältimiseks kinni panna.
Seega liitis „Breaking Bad“ kahte ajastut suurepäraselt ja tõi niiviisi välja mõlema mudeli kõige paremad küljed.
„Ma usun, et sellist universaalset kultuurilist televisioonisündmust, nagu oli “Breaking Badi” finaal, ei saavuta me enam iial,“ ütles filmi- ja televisiooniajaloolane, professor Jonathan Kuntz.
“Ühe ajastu möödumine kahandab niinimetatud televisiooni pärandit mitmel viisil,“ lisas Bostoni ülikooli televisiooniuuringute professor Deborah Jaramillo. „Kuid ma arvan, et on tore, et need kaks mudelit nüüd omavahel konkureerivad,“ lisas ta.
Sõltlane vs. spetsialist
Veel üks faktor, mida bingewatchingu ümber tiirlevas arutelus kindlasti arvesse võtta, on see tühi tunne, mis tekib siis, kui meil pole enam ühtki uut osa, mida vaadata.
„Ma vaatasin kõik „Orange Is the New Blacki“ osad ära ühe päevaga. See oli erakordselt nauditav. Aga tootmisgraafik ju ei muutu ja nüüd pean ma ootama tervelt aasta, et järgmist hooaega näha,“ ütles Deborah Jaramillo.
„See järjestvaatamise kogemus on niivõrd hea, et sa oled füüsiliselt kurb, kui see läbi on. See on meeletu kunstiline kogemus,“ lisas Robert Thompson.
Siiski, näiteks „Troonide mängu“ uue hooaja agooniat tekitavast ootamisest pääsu ei ole.
Mõnede kasutajate puhul võrdleb Greg Dillon bingewatchingu kogemust narko- ja alkoholisõltuvusega.
„Sõltuvusel on kaks poolt: iha ja saamine. Iha on dopamiinil põhinev vajadus mingit tunnet uuesti kogeda,“ ütles ta TechRadarile.
„Saamise tunde juures ei ole põhiline, kui kiiresti see tekib, vaid ikkagi see tunne ise. Tunne, et iha on nüüd rahuldatud ja „saak käes“. Aga kui see kõik käib nii kiiresti ja on nii kättesaadav, mis juhtub siis selle tunde väärtusega?“
Niisiis, kas me oleme tõesti muutumas lootusetuteks sõltlasteks, kes hävitavad televisiooni olemuse imekiire sisutarbimisega? Kuigi kõigil küsitletud ekspertidel olid omad eelistused, nägid nad siiski eeliseid mõlemal tarbimismudelil.
Lõpuks on see siiski sinu enda otsustada – kas oled paks laps šokolaadivabrikus või võtad aega, vaatad sarju ühe osa kaupa ning saad niisiis suurema rahulduse. Igatahes pakub Netflixi maailm sulle mõlemat võimalust.
—
Artikkel ilmus TechRadarist, originaalautor on Chris Smith, 16 jaanuar 2014.
Tõlkis ja refereeris Heleri All.
Foto: Netflix
Pean tunnistama, et kuigi ma ise bingewatchingut väga ei viljele, siis on see ainus võimalik areng ühiskonna üldise suuna mõttes. Inimeste graafikud muutuvad ”vabamaks” ning ”paindlikumaks,” aina vähemaks muutuvad 9-5 tööajad, ning tihti ei jõua inimene sarja episoodiks koju. JA kui isegi jõuab, siis esiteks on palju mõnusam vaadata seda ilma reklaamideta. Kui panna inimese aeg mingisse väärtusesse, siis oleks ilmselt päris hirmus teada saada, kui suure osa oma hingest keskmine telekavaataja aastas Cillit Bangi John Smithile müüb. Ja teiseks, tänapäeva inimese üks suurtest privileegidest ongi teha midaiganes ta teha tahab oma valitud ajal.